Ehk on tegemist ärakasutamisega?

                          Parvlaeva "Estonia" hukkunute mälestusmärk Tallinnas

Naisteoloogide Konsultatsioon ja Evangelische Kirche von Kurhessen-Waldeck koos partnerkirikutega korraldasid Tallinnas rahvusvahelise seminari 07.09.12 ning palusid minul selles osaleda.  Seminari teema oli „Muutuste väljakutsed kirikule ja ühiskonnale“.  Minu ettekande pealkirjaks oli „Ehk on tegemist ärakasutamisega?“

Mullu külastasin tütre pere Singapuris.  Jõuludeks said  mu lapselapsed muuhulgas raamatu, mis annab ülevaatliku pildi kõigist riikidest maailmas.  Loomulikult mind huvitas, mida öeldakse Eesti kohta.  Seal olid mõned andmed riigi geograafiast ja ajaloost, ning mainiti, et selles riigis on kõige väiksem protsent inimesi, kes usuvad Jumalasse.  See fakt seisis veidra kontrastina informatsiooni kõrval, et Eestis asub kirik mille torn tegi temast maailma kõrgeima hoone 16. sajandil. Tähendab, ristiusk on olnud siin kaua, ja veel kauemgi.

Ma ei vesteldnud oma lapselastega selle teksti üle, aga kahtlemata see oli neile muljet avaldav ja täiendas eriliselt ettekujutust oma vanaemast.

Kui see vastab tõele, et meie riigis on väikseim protsent Jumalasse uskujaid – ning paistab, et üldiselt ollake sellega nõus – siis selle aspektiga tuleks arvestada, kui Luteri kirik üritab toime tulla väljakutsetega, mis seisavad ees.

Diskussioonid eestlaste huvi puudumisest organiseeritud religiooni vastu jätavad sõelale mõned korduma kippuvad arvamused.  Valdavalt selgitatakse, et võõrad võimud on meid vallutanud ja valitsenud, igaüks nendest oma erinevad konfessioonid meile peale surunud.  Tänapäevani leidub inimesi, kes näevad ristiusku, kui vägivaldselt eesti rahvale peale sunnitut. 

Kõige viimane võõras võim, kes valitses siin ning lõppes vähem, kui põlvkond tagasi, kuulutas ateismi ainsa tõena.  On kaunis arusaadav, miks eestlane küsib,  „Kelle usk on õige?  Miks peaksin uskuma seda või teist õpetust?“ ning nüüd, kus iseseisvus on taastatud, paljud eestlased lihtsalt ei taha ennast tülitada usuküsimustega – nad tahavad, et neid jäetakse rahule.

Siinkohal peatuksin hetkeks, et seletada oma ettekande pealkirja.  Head pealkirja ei ole alati kerge leida. Ent teemat uurides ja sisu peale mõeldes tekkis mul küsimus, kas eestlane pole ajalooliselt arvanud kasulikuks ühte või teist usu vormi omaks võtta.  See ei tähenda seda, et rahva hulgas ei leidunud siiralt usklikke inimesi.  Aga näiteks, tsaari režiimi julgustamine („venestamine“)19. sajandil ja eestlase usk, et vabanemine orjapõlvest ning maaomanikuks saamine on võimalikud pöördudes vene ortodoksi usku. Mu vanaema pere lõuna Eestis astus õigeusu kiriku liikmeks, et saada maaomanikuks.   

Ka Nõukogude okupatsiooni ajal nii, et kui tahtsid kindlustada oma karjääri oli soovitav astuda kommunistlikku parteisse.  Mõnevõrra kehtib see vaim veel tänapäevalgi, sest praegugi oled eelistatud tööturul teatud ametitesse kandiderimisel, kui sa kuulud võimuparteisse. Nõukogude okupatsiooni tingimustes jäid peamiselt eakad naised kirikute ja koguduste eest hoolt kandma, sest mehed ja üldse ka nooremad inimesed ei tahtnud riskida oma karjääriga, olles seotud religioose institutsioonidega.   

Meeste religioossest tegevusest distantseerumise tagajärjeks oli vaimulike puudujääk, mis viis kiriku poolt naiste ordineerimiseni. Arvan, et sel ajal oli ilmne ka siiras pühendumus kirikule, sest kiriku hooneid, mis jäid koguduse kasutusse jumalateenistuseks – paljuid kasutati ladudena, jõusaalidena, filmistuudiotena – pidasid kogudused üleval oma jõuga.  Nii, et kui vaatad Toom- või Oleviste kirikut Vanalinnas, mõtle ka nende koguduse liikmete eneseohverdamisele okupatsiooni aastate vältel. Mulle on ka väidetud, et peale taasiseseisvumist võtsid mehed üle juhtivad positsioonid kirikus ja naised, kes olid kirikut kandnud raskel ajal, suruti tagamaale.

Missugune on pilt täna? Mõned uuringud näitavad, et kasvanud on nende inimeste arv, kellele religioon on tähtis igapäevaelus.  Umbes 40% rahvastikust loevad ennast usklikuks, kui lisada need kellel on „oma usk“ (ebausk). See näitab, et koguduste kasvu potentsiaal eksisteerib; tõkkeks paistab olema kirik institutsioonina.

Siinkohas nimetaksin, et alates 2011. sügisest on riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetus.  Sama aasta kevadel korraldas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus seminari, kus vaadeldi 3. usundit – judaism, kristlus, ja islam – naiste seisukohalt.  Seminar nägi ühe eesmärgina avalikkuse teavitamist usundi rollist ühiskonnas.

Käesoleva seminari juhendiks on tõdemus, et kirikul on raske jõuda inimesteni, inimestega ühendust luua, näidata kaastunnet ja arusaamist inimeste igapäevaste raskuste ja probleemidega toimetulemisega.  Kirik on võtnud vastavaid samme.  Jaanuaris k.a. andis Eesti Kirikute Nõukogu välja raamatu „Astu alla rahva hulka“, milles käsitletakse ka  eelpool nimetatud muresid.  Ka ollakse arvamusel, et kirik peaks kasutama kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid oma sõnumi levitamiseks.

Mõned vaimulikud arvavad, et neist on paljudel inimestel stereotüüpiline nägemus, et osa inimesi on vaenulikud usu vastu, või et usklik inimene on kuidagi imelik. Probleemiks on ka Nõukogude okupatsiooni pärand, mis takistab usaldust kiriku vastu, kuna kirikul on lähedased sidemed juhtivate poliitikutega, kelle tegevus oli, või on veel praegugi kahtlane.  Näiteks 2005.aastal  autasustas Toomkoguduse Nõukogu Maarja medaliga Siim Kallast, keda kahtlustatakse 10 miljoni US dollari varastamises Eesti Panga juhina.  Sellele juhtumile lisanduvad veel panga juristi Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena Kaju elujõud on otsas ja Põhja-Eesti Panga ametniku Aare Tomsoni maha laskmine tema kodutänaval. Raha ei ole siiani leitud ja riigikohus ei ole leidnud Siim Kallasel süüd, kuna „ametiseisundi kuritarvitamine ei ole tõendatud”. Teisalt ei ole põhjendatud, miks Toomkoguduse Nõukogu autasustas Kallast medaliga.

Tulles tagasi vaimulike murede juurde saab nentida, et mõnesid segab see, et meedia ei kajasta religioosseid küsimusi ühiskonnas ja kui see ka toimub siis on tegemist kas kinnisvaratehingu- või skandaaliga. Vaimulikke ei kutsuta osalema avalikel foorumitel ega aruteludel.  ETV ja mõned raadiojaamad edastavad usundi teemade programme, aga need ei ole eetris kuulajatele soodsal ajal. 

EEKLil on suhted – võib ka neid nimetada partnerluseks – Rootsi kirikuga, põhja Elbe omaga Saksamaal, ja nagu täna näeme – teiega Hesses (Wiesbaden).  Loomulikult on EELKil ka suhted kirikuga Soomes ja Balti riikides.  Mingil määral on kontakte ka anglikaani kirikuga Britannias ja Missouri Sinod Luteri Kirikuga USAs. 

Kirikul insitutsioonina on palju väljakutseid ning selles mõttes ei ole ta erinev Eesti Vabariigist.  Seitse aastat tagasi koostas kirik arenguplaani, mida on aegajalt tulnud muuta.  Hariduse valdkonnas on kirikul tulnud koolitada õpetajaid, pöörata tähelepanu teoloogiale, sakraalmuusikale ja liturgiale.  Majanduslikuks väljakutseks on kiriku hoonete korraspidamine, eriti seetõttu, et need on vanad.  Vaimulike kogukonnas käib pidev arutelu konservatiivse ja liberaalse tiiva vahel.  Tulevikku vaadates näevad kiriku juhid, et kõikidele väljakutsetele tuleb läheneda professionaalselt.

Oma ettekandes kolmapäeval avaldas Anne Kull arvamust, et on vaja kristluse teoloogiat, mis on enesekindlam, avalikum ja oikumeensem. Mu oma arvamus on, et praegusel segasel ajal on kirikul vaja olla enesekindlam ja julgem. Küsin: kes on see institutsioon riigis, kes kaitseks ja õpetaks eetilisi ja moraalseid väärtusi – selliseid tavalisi igapäevaseid väärtusi nagu ausus, usaldus, õiglus, mis meil kipuvad üha võõramaks jääma.  Ei näe ma teist riigimaastikul, kui religioosne institutsioon.

Luteri kirikul on ajalooliselt olnud suurmehi, kes on seisnud korruptsiooni ja ebaõigluse vastu.  Kahtlemata kuulsaim on Martin Luther ise, aga meie kaasajal on ka olnud Martin Niemüller ja Dietrich Bonhoeffer, kes astusid välja kurjuse vastu.  Tänapäeva Eesti kirik võiks oma eelkäijate jälgedes sammuda selleks, et peatada sotsiaal-poliitilist allakäiku, mis ohustab meie väikest riiki.

Tahan lõpetada positiivse noodiga – ma pean silmas muusika nooti!  Nimelt luteri kiriku suurkujude hulgas on maailma kuulsaim helilooja Johann Sebastian Bach.  Luther andis kirikule teoloogilise põhja, Bach kirjutas sellele muusika (muidugi hiljem, kui Luther oli juba kirjutanud ”Üks kindel linn ja varjupaik”).  Eesti tugev koorilaulutraditsioon tuleb kirikust.  Teisisõnu, ”Laulev revolutsiooni”, mis on tuntud peaaegu igas maailma nurgas, juured on kohalikes kirikutes.  Ma olen soovitanud mõnedele juhtivatele inimestele kirikus ”tugevdada Bachi heli”, sest eestlased armastavad muusikat ja ortodoks luterlane Bach võib olla üks vahend inimestega ühenduse saamiseks.

Riikide lagunemisest

          Kohtla-Järve tuhamäel, autor oma poja-, autojuhi- ja välismaakülalistega 1990.a.



Praeguses globaalses majanduskriisi kohta, milles ka Eesti pöörleb, on ilmunud meedias erinevaid arvamusi, kuidas oleks võimalik sellest väljuda. On avaldatud väga pessimistlike nägemusi (nagu ei oleks ajalooliselt kunagi varem kriisiolukordi olnud) või siis on süüdistatud turumajandust kurjuse juurena, kaasmõtteks selle süsteemi kõrvaleheitmine. Arvan, et on aeg kaaluda akadeemikute Daron Acemoglu ja James A. Robinsoni majandus-poliitilist struktuuri, mis on välja pakutud raamatus ”Why Nations Fail – The Origins of Power, Prosperity and Poverty” (Miks riigid ebaõnnestuvad –  võimu, jõukuse ja vaesuse juured/põhjused), ja vaadata, kus meie riik selles kontekstis asub. Acemoglu on Massachusetts’i Tehnoloogia Instituudi (Massachusetts Institute of Technology) majandusteaduste professor ja Robinson on politoloogia professor Harvardis. Raamat on nende 15-aastase uurimuse tulemus, ja on pälvinud laialdaselt poolehoidu. 
Autorid tõstatavd küsimuse, miks mõned riigid on vaesed ja mõned rikkad. Nad vaatavad ajalukku ja analüüsivad sealseid riike, ning võrdlevad kaasaegseid naaberriike nagu Põhja-Korea ja Lõuna-Korea – üks väga vaene ja teine rikkamate hulgas.


Analüüs viib neid järeldusele, et kahtlemata on majandusel oma roll riigi jõukuses või vaesuses, aga riigi poliitistel institutsioonidel on tähtsam osa, kuna need määravad missugune majandus riigis kehtib. Riigid, kus eksisteerivad kaasavad (inclusive) poliitilised ja majanduslikud institutsioonid, on võimelised tagama jätkusuutliku arengu. Aga riigid, kus vastavad institutsioonid “imevad” (extractive) jõukuse endasse, ei ole jätkusuutlikud.

Autorid väidavad, et poliitiline struktuur on tegur, mis tingib kaasaegse jõukuse taseme. Nad leiavad, et igasugune panustamine ja uuendamine ei toimi, kui puudub usk, et nende tagajärgi ei kasuta oma huvides võimul olijad. Seetõttu riigi jätkusuutlikkus ja jõukus püsib kolmel jalal: piisavalt keskendatud võim, et vältida segadusi; teiseks, kaasavad (inclusive) võimu- ja majandusinstitutsioonid, et vältida ebastabiilsust; ja kolmandaks, nad peavad kahjulikuks ”ekstraheerivaid” (extractive) – eelpool nimetatud ka ”imevaid” – institutsioone, sest need ei ajenda inimesi säästma, investeerima ja uuendama. Ekstraheerivad poliitilised institutsioonid toetavad majandusinstitutsioone, mis süvendavad ekstaheerimisest kasu saavat võimu. Ekstraheerivad majandus- ja poliitilised institutsioonid võivad detailides erineda, aga nad on alati riigi ebaõnnestumise ja lagunemise juured, nendivad autorid oma teoses. 
 
On siililegi selge, et liberaalne majanduspoliitika on ebaõnnestunud oma ahnuse ja spekulatsiooniga rahaturgudel, sest tagajärjeks on olnud globaalne finantskriis, mis süvenes omakorda globaalseks majanduskriisiks. Vaesus ja töötus kasvas samal ajal, kui väike protsent inimesi sai väga rikkaks. On ka selge, et meie riigi praeguste juhtivate poliitikute seisukohad ja arusaamad majandustegevusest ei too meid kriisist välja, sest neist koosnebki see ekstraheeriv võim. 
 
Juba mitut aastat oleme talunud usalduskriisi, ning mullu algasid lõpuks protestid. Talvel streikisid kooliõpetajad ja transporditöötajad, sügisel toimusid tervishoiutöötajate meeleavaldused, mis kulmineerusid novembris inimeste kogunemisega Lossiplatsil, sest oli ”juba kõrini”. 

Ei ole mõtet siinkohal korrata neid vigu, rumalusi, valesi, petmisi ja isegi reetmisi, mis on korda pandud kehtiva poliitilise võimu ajal. Hetkel üritatakse rahvast rahustada, aga arvestades sellega, et poliitilised struktuurid on alati huvitatud võimule jäämisest, on seegi vastavast huvist kantud. Võimul olevad struktuuriliikmed on paadunud liberaalpoliitika pooldajad ja neilt ei ole loota uuendusi, jätkusuutlikku riigi poliitika edendamist ega eetilist suhtlemist. Pigem oleme teel ebaõnnestunud riigi suunas, kui me ei vali endale juhte, kes ei ihalda olla ekstraheeriv võim. Lugegem ”Why Nations Fail”.

Usaldusest

 Euroopa Inimõiguse Kohtu kohtunik Julia Laffranque-ga Tartus, kui ta oli Julia Vahing

Aina rohkem on kuulda Eestis arvamust, et enam ei ole võimalik kedagi usaldada.  Mõned head sõbrad, kes elasid siin vene ajal ütlevad, et siis vähemalt teati, keda võis ja keda mitte, aga nüüd ei pea seegi enam paika. Pea kõik, kellega räägin, tõdevad ka seda, et viimastel aastatel on usaldusepuudus laienenud. Osa sellest fenomenist võib kirjutada majandusraskuste arvele. Ja teise osa? Ei saa lahti tundest, et meie riigi südamel, valitsusel lasub osa süüst. 

Kui peaminister Ansip deklareerib, et tema erakonna poliitika viib Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, siis on kõrvadel seda küll mõnus kuulda, aga kui aasta möödub aasta järel ja silmad tühistki jõukuse kasvu ei näe, kuhtub usaldus. Nagu eelmisest veel vähe oleks, kuulutab peaminister raske aja haripunktil: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada!” Nautigu peaminister kriisi mil määral tahes, aga pere, kus keegi on töötu, seda ei tee. Ei mõnule kriisis ka need pered, mille liikmed on välismaale tööjahile siirdunud. Nemad küsivad, on peaministril üldse aimu, kui palju töökäsi tegevuseta ja kui palju andekaid, meie endi hüvanguks tarvilikke päid on piiride taga?

Valitsuse  kreedo paistab olevat ”eesmärk pühitseb abinõu”.  Üks lugupeetud minister kirjutas lausa varjamatult,  et inimesele pole antud eneseteadvust ja tarkust ”... (mitte) selleks, et tõde teenida (...), vaid selleks, et ellu jääda.”  Poliitilises kontekstis võiks seda tõlgendada kui “...võimule jääda”.  Niisiis, petmine, valetamine ja tühjade sõnade tuulede loopimine on lubatud ellu- või võimulejäämise nimel. 

Reformierakond kujundas endale majanduspoliitika asjatundja maine, ning ajal, kui demokraatlikes riikides valitses liberaalne majanduspoliitika, valiti erakond võimule. Kuid võimule jäämiseks, eriti peale majanduskrahhi, tuli roosili lubadusi rikastada muude meetmetega. Tuntud ja ajaproovile vastu pidanud võte on hirmu külvamine. Iga poliitik teab, et pole vaja palju muud, kui kujutada oma rivaali või vastast täieliku huku tööriistana. Kes tahaks riskida veel halvemaga, kui juba niigi on halb? Parema valiku puudusel eelistab inimene miinide vahel laveerimist turmtulele. 

Kui kahekümnele sõltumatuseaastale mõelda, siis hakkab sind järama küsimus -- kuidas 1991. aastal sai võimalikuks hambuni relvastatud Moskva võimu alt vabanemine rahulikul teel, Prokssõduri teisaldamine tõi endaga kaasa aga vägivalla ja rahutused?  

Pronkssõduri episood pakub tänini kõneainet. Huvigrupid olid omavahel saavutanud kokkuleppe Pronksõdur rahumeelselt teisaldada. Valitsus läks aga teist teed. Miks? Äkki selleks, et hirmu külvata? Kui Moskva tõesti kulisside taga plaanis Eestis riigipööret, siis oli Proksõduri ümber paigutamine nende jaoks ju kui kont koera hammaste vahele. 

Pronksiööga seoses on tänapäevani lõpliku ja ammendava vastuseta küsimused ka kapo rolli kohta selle sündmuse ajal.  Pärast toda saatuslikku ööd on uusi küsimusi aina lisandunud. Näiteks viimase Riigikogu valimised ja kapo osa selle kampaanias. Olgu mis on, aga usaldust riigi ja selle julgeolekuasutuse vastu teatud seigad ei tõstnud. 

Kapo Aastaraamat 2011 miskipärast ei sisalda neid süüdistusi, mis kampaania ajal tõsteti Edgar Savisaare vastu. Kahtlusenool on hoopis suunatud Savisaare erakonna kolme liikme peale. Arusaamatuks jääval põhjusel on sihikul ka akadeemik Ivar Raig. Kuigi aastaraamatu sissejuhatuses tõotatakse esitada fakte ja avada protsessi olemus, ei vaevu raamat õieti midagi dokumenteerima kahtluse alla seatud isikute kohta. Kellel veel kui mitte kapol peaksid vastavad faktid olema käepärast?

Faktide esitamine oleks hoobilt lämmatanud arvamuse, et aastaraamatus laskutakse inimeste nõukogude-taolise stigmatiseerimise ja vääritute võtete kasutamiseni. Kuna Aastaraamat on poliitiline dokument, siis ootaks sõna riigi presidendilt või vähemalt tõusuteel erakonna eesistujalt. Nende häält pole aga kuulda olnud. Kas vaikitakse alahoidlikkusest või truudusest võimustruktuurile, ei oska öelda. Üks on aga kindel, usaldust see ei tekita.

Vastupidi ootustele on Aastaraamatu vastu üle näidatud hoopis poliitilist poolehoidu. Nii kirjutab TÜ Eetikakeskuse juhataja, et Aastaraamatule ei ole midagi ette heita ja mainitud faktid on tõesed. Temalt ootaks hoopis küsimust selle kohta, miks ei kajastu Aastaraamatus elamislubade müük, allmaailma äri, ja rahapesu – selgelt riigi julgeolut ohustav tegevus, mis kõik laiale avalikkusele näha ja teada.  

Kas oleme juba jõudnud usalduskriisini või selle lävel?  Isegi meie spordisfäär on sellega puutes, kui tuletada meelde Andrus Veerpalu draamat. 

Varsti toimuvad Londonis suveolümpiamängud, kus võistlevad ka Eesti sportlased. Mu tütar ja väimees on VIP külalistena mängudele kutsutud. Ma soovin südamest, et nad lehvitaksid seal Eesti lippe, aga ma ei saa seda neilt paluda, sest mu usaldus juhtivate tegelaste vastu koperdab savijalgadel, mis ähvardavad iga hetk põrmustuda.  

Uus aasta - 2012

Enne Singapurist USA-sse minekut otsustasin peatuda Tallinnas ja uue aasta oma kodus vastu võtta. 2011.a. lõpupoole saadeti mulle e-kirjas Eestist uudiseid kolme IRL-i liikmega seotud elamisloaskandaalist.  Asi seisnes selles, et 147 väidetavalt äriinimest Venemaalt (mõned neist tuntud allilmategelased) registreeriti ettevõtjatena Eestis, millega kaasnes elamisluba.  Märkimisväärne on fakt, et selle loaga saab reisida Schengeni viisaruumis.  Vahendajateks olid kaks riigikogulast ja üks Tallinna volikoguliige.  Vari langes ka IRL-ist majandusminister Juhan Partsile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.

Mulle üllatuseks president Ilves ei maininud skandaali traditsioonilises uueaastatervituses rahvale ega nõudnud tagasiastumist.  Ilvese populaarsus on langenud, sest paljude silmis on tema ja ta abikaasa rahaahnus ületanud taluvuse piirid ning nad näivad arrogantsetena. Parlamentaarses süsteemis üldiselt, sealhulgas Eestis, on presidendile jäetud moraalse autoriteedi roll.  Kirjutasin artikli, milles käsitlesin meie poliitikute vastutamatust ja presidendi nõrkust moraalse autoriteedina ning saatsin ajalehele.  Peale selle tagasilükkamist saatsin Delfile ning avaldati 17. jaanuaril.  Veidi hiljem ilmus meedias mitme tuntud kommentaatori arvamus, mis põhiliselt kattus minu seisukohaga.

Aasta lõpuks üks elamisloaskandaaliga seotud riigikogulane ja linna volikogulane astusid tagasi (astusid ka erakonnast välja), aga teine riigikogulane säilitas oma ametikoha.  IRL-is nõuti ministrite tagasikutsumist, kuid eestseisuses ei leidnud ettepanek ühtegi poolthäält. Nii jäidki ministrid ametisse.  Mitmed kauaaegsed liikmed lahkusid erakonnast, aga samas teatati, et erakonnaga on liitunud arvukalt inimesi.  Erakond on riigi koalitsioonivalitsuses, kuid tundub, et vapustavad skandaalid ei mõjuta võimustruktuuri ja valitsus säilitab oma positsiooni.

Võiks arvata, et eelpool nimetatud skandaalist piisaks meie väikesele riigile mõneks ajaks, aga aprilli algul võttis president Ilves osa kontserdist, kus toetati riigikogu liikmete protestiavaldamist vene võimude vastu, kes arreteerisid punkbändi Pussy Riot Moskva pühakojas huligaanitsemise eest.  Eesti Luteri kiriku peapiiskop kritiseeris avalikult neid riigikogulasi ja presidenti, selgitades et tegemist on pühakoja rüvetamisega ja miljonite õigeusklike tunnete haavamisega, kelle jaoks Pussi Riot-i tegu ei ole poliitiline väljendus.

Sellele järgnesid rahulikud ja lumised kevadpühad.  

Olin eemal

                                    Singapore Slingiga tutvumas Rafferty hotellis

Olin vahepeal Eestist mõnda aega eemal ega leidnud blogi jaoks aega. Reisisin, tegelesin isiklike asjadega ja pereüritustega. 

Möödunud aastal enne oktoobrikuu lõppu läksin Singapuri, külla tütre perele. Mu poeg tuli samuti USAst.  Kõigepealt  tähistasime Indoneesia kuurordis koos oma sünnipäevi, mille mu tütar korraldas.   Minu ja mu poja sünnipäevad on järjestikustel päevadel ning mu väimehel on minu omast 5 päeva hiljem.  Tütre sünnipäev on ta mehe omast vaid paar nädalat hilisem.

Reisisin Finnairiga.  Siinkohal mainiksin Finnairi Helsingi-Singapuri otselendu, mida lennuliin alustas maikuul.  Kuna lennuaeg kestab umbes 15 tundi, otsustasin kasutada Business Classi, et mugavalt reisida.  Kohale jõudes ning kabiinist väljudes tänasin stjuuardessi tema kena teeninduse eest ja lisasin, et  kasutasin Finnairi esimest korda 40 aastat tagasi ja ma pole kunagi olnud pettunud lennuliini teenindusest kõikidel neil kordadel, kui olen pardal olnud.  Tema vastas, et sel aastal täitus temal 40 aastat Finnairi stjuuardessina, mille peale teatasin: „Sel juhul olite Teie stjuuardess lennukil, millega ma lendasin New Yorgist Helsingisse 40 aastat tagasi!“

Enne Eestist ärasõitu osalesin ma konverentsil, kus teemaks oli naiste edutamine äri -  maailmas, peale mida otsustasin oma ettekannet kohendada artikliks ajalehele pakkumiseks. Saatsin artikli ajalehetoimetajale, kuid see lükati tagasi.  Nagu olen sellises olukorras varemgi teinud, saatsin artikli Delfile (Online uudisteportaal) ja seal ilmus see 17. novembril.

Artiklis tõin esile, et Euroopa Liidu õigusküsimuste volinik Viviane Reding  kutsus märtsis börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas vabatahtlikult suurendama naiste osalust ettevõtete juhatuses 2015. aastaks 30%-ni ja 2020. aastaks 40%-ni.  Euroopa Parlament kiitis voliniku soovituse heaks juulis. 

Tegin ettepaneku, et mõistlik oleks Eestis alustada avaliku sektoriga, st. riigile kuuluvate ettevõtetega, kuna palga- ja personalipoliitika osas peaks riik eeskujuks olema.  Suurimate riigiettevõtete hulka kuuluvad sajaprotsendiliselt Eesti Energia AS, AS Eesti Raudtee, AS Tallinna Sadam ja riik omab 90 protsenti AS Estonian Air-ist.  Nende ettevõtete juhatustes ei ole ühtegi naist.

Võimalik vastuväide, et Eestis ei ole nii palju kvalifitseeritud naisi, ei vasta reaalsusele. Estonian Business Schooli mullu magistri- või doktoritasemel lõpetanute hulgas oli rohkem naisi kui mehi ning ka mujal õpib piisavalt palju naisi majandusteadust. Olen ka ise valmis kandideerima AS Tallinna Sadama nõukogusse.

Tugev argument naiste juhatusse kaasamiseks on uuringute tulemused, mis näitavad, et edukad on need ettevõtted, kus naised on äriotsustes kaasatud.  Miks see nii on? Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine, sest nüüdseks teevad naised majanduslikult arenenud maades 80 protsenti sisseostudest ja naiste sissetulekud suurenevad pidevalt.  Teatavasti on turg määrav ja konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisse firma tasemel. 

Eestil ei ole sellest väljakutsest pääsu. Volinik Viviane Reding on hoiatanud, et kui vabatahtlikke samme selles suunas pole aasta pärast ilmnenud, on ta valmis tutvustama seadusandlikke meetmeid Euroopa Liidu tasemel.  Mõnevõrra on vastavaid ettevõtmisi Eestis tehtud.  Näiteks 14. veebruaril korraldas Tallinnas Ameerika Kaubanduskoda  Eesti naisettevõtjatele lõuna. Kuigi olin tol ajal Eestist eemal, tunnustasin Kaubanduskoja juhatuse liikmena seda sammu. Kui aga nägin lehes selle ürituse kohta pinnapealset artiklit ja fotosid, mis olid paigutatud „Seltskonna“ ja mitte „Äri“ rubriigi alla ja saanud tuttavatelt tagasisidet, olin kriitiliselt meelestatud.  Artikkel nimetas neid naisi edukateks ning paljudele Eestis on see termin käibel naiste kohta, kelle edukus koosneb mehe ülevõtmisest naiselt!  Lisaks sellele sain hiljem teada, et mehed ei olnud 14. veebruari lõunale kutsutud.  Olles olnud segregatsiooni vastu USA-s, muutus see üritus minu jaoks  vastuvõetamatuks. 

Vastutuules

                     Koos Jaak Rakfeldt ja Andrus Saarega Connecticutis 1989.aastal

Peale Kaitseminister Mart Laari sõnumi Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) listis avaldamist EPL-is 23. augustil vaatasin üle Online meedia järgmistel päevadel, et kas nõutakse ministri tagasiastumist. Seda ei leidnud.  Oli president Ilvese kommentaar, mida edastas vaid EPL: „Kui Eesti riigiasutust ründab relvastatud isik, võtab seal pantvange ja tulistab politseinike pihta, siis on see käsitletav rünnakuna Eesti riigi vastu. Ma pole kursis selle arutelu kontekstiga, milles kaitseminister oma eraviisilist arvamust avaldas, kuid tema sõnumist saan aru: Eesti riigi ründajatele hakatakse vastu.”  Leidsin ka ühe tegu taunivat kommentaari ja see oli riigikogulase Mailis Repsilt: "Igasugune vägivalda õhutav väljaütlemine on ohtlik ühiskonnale, veel enam kui seda teeb minister..." Kesknädalas.  Peale minister Laari sütitavaid sõnu, „Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks“ pole avaldatud ministri tagasiastumise nõudmist, mis oleks normaalne demokraatlikus riigis. 

Mis on meie riigis lahti? Miks ei ole nõutud Mart Laari tagasiastumist?  See, et ka president vaikib on ohtlik meie demokraatliku ning avatud ühiskonna arengule. Alles kuu aega tagasi Priit Hõbemägi kirjutas saladuseloorist seoses jalgratturite looga:  ”Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada.”  Ning aasta tagasi kuulsime laeva Arctic Sea kaaperdamisest ja selle seos Eerk-Niiles Krossiga aga avalikkus ei saa teada, kuidas see rahvusvaheline intsident mõjub Eesti julgeolekut (nimelt, ajal mil sissetungija tegutses Kaitseministeeriumis oli Mart Laar Toomkirikus Eerik-Niiles Krossi laulatusel). 

Miks ei nõuta meie juhtivaid tegelasi vastutusele nende riskantse käitumise eest, nende riigikassast raha riisumise eest, oma ebakompetentse ametiasjade ajamise eest ja ka selle eest, et nad ähvardavad kodanike elu?  Kui iganes avalikkus vastutust nõutakse langeb vaikuse ja saladuseloor.  Tagajärjeks on kasvav korruptsioon, moraali langus ja ühiskonna laostumine.  Näiteid selleks jätkub: Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia nr. 91 avaldati kaitseminister (nüüdseks haridusminister) Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel; samal ajal tabas avalikkust rahvuslik tragöödia seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega, mida püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt.

EÜS on olnud riigi taasiseseisvumise ajast üks postitest võimustruktuuris.  Sinna kuuluvad Toomas Hendrik Ilves, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, vennad Tarandid ja teised, mis praktiliselt tähendab seda, et nemad ja nende liitlased teevad otsuseid enda huvides ja manipuleerivad riigi poliitist süsteemi.  Võimustruktuur väldib ligipääsu teistele ning seetõttu ei ole võimalik rääkida demokraatlikust Eesti riigist.  Sotsioloog Andrus Saar väidab, et seetõttu ei ole ka võimalik välja töötada ühist Eesti arengu programmi, sest see segaks huvigruppide ärihuvisi.  Ning seetõttu polnud ka bona fide presidendi kandidaatide väitlust.  Nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Andres Tarand on EÜS-i liikmed. Isegi nende naised kuuluvad samasse korporatsiooni, Filiae Patriae. Kuigi mujal maailmas on 19. sajandi loomusega üliopilaste korporatsioonid enam-vähem välja surnud, on nad Eestis veel aktiivsed ja tegevuse hulka kuulub ka korporatiivne lojaalsus

Naise Piibel

                                  Minu lapselapsed jõulunäidendis 2008.aastal

Möödunud kevadel käsitleti Eestis esmakordselt usundi teemat soolises prismas, kui Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus korraldas seminari Tallinna Ülikoolis ning vaatas lähemalt judaismi, kristlust ja islami.

Seminari sissejuhtuseks ma lugesin järgmise teksti: 

Tänane seminar on mõeldud ajaga kaasa sammuva tegevusena. Koolides pakutakse sellest sügisest riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetust, eetika ja sallivuse eesmärke silmas pidades. Meie arvame, et sallivust ja eetikat on võimalik edukalt õpetada, kui stereotüübid ja müüdid leiavad kriitilist analüüsi. Seda me tänase seminariga pakumegi. 

Selles vaimus ma tutvustan raamatut „The Woman’s Bible“ – Naise Piibel.  Seda raamatut võib osalt käsitleda kui järjekordset sammu ristiusu ajaloos.  Nimetaks vaid selliseid verstaposte nagu rahvakeelde tõlgitud piiblid: John Wycliffe’i oma inglastele (1382.a), Martin Lutheri oma sakslastele (1534.a.), ja ka meie maal ilmus Piibel rahva keeles 1739.a. Oleme jõudnud ajastusse, kus feministlik teoloogia läbib mitmed usundid ja raamatul „The Woman’s Bible“ on olnud oluline roll selles ajaloos.

Möödunud aastal saatis tuttav kirjanik New Yorgis mulle raamatu Elizabeth Cady Stantoni eluloost.  Ülikoolis sai põgusalt õpitud naisliikumisest USA ajaloos, aga ma kunagi ei keskendunud feministlikule teemale ja seetõttu polnud varem Elizabeth Cady Stantoni eluga lähemalt tutvunud.  Lugedes raamatut, selgus et Elizabeth oli koos teiste naistega, keda nimetatakse „Revising Committee’ks“ – kuhu välismaise liikmena kuulus ka paruness Alexandra Gripenberg Soomest – koostanud 19. sajandi lõpus „The Woman’s Bible“. 

Ostsin selle raamatu. Selgus, et Eestis seda teost ei tunta ja otsustasime ENUTis panna raamatu raamatukogusse. Oleme ENUTis tähelepannud, et sest ajast kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, on raamatukogu kasutajate  huvi usundi teema vastu tõusnud.  Möödunud sügisel rääkisin Railiga, kes esineb seminaril ettekandega, naise piiblist ja religiooniga seotud küsimustest ning temaga koos tekkis mõte teha usundi temaatiline seminar.

Heidame siis pilgu raamatule „The Woman’s Bible“ ameerika ajaloo kontekstis ja vaatame, kes oli Elizabeth Cady Stanton. Tema eluaastateks on 1815 kuni 1902. Ta isa oli lugupeetud jurist ja kohtunik New Yorgi osariigis. Peres oli 5 tüdrukut ja 6 poissi, kellest 5 surid lapsena. Ainuke elus poeg tuli 1826.a. koju surema peale ülikooli lõpetamist. Elizabeth läks venna tuppa, kus surmavoodi juures oli õnnetu isa, ning ronis isa sülle. Isa ütles talle ahastuses: „Oh mu tütar, ma nii soovin, et sa oleksid poiss!“, mille peale Elizabeth lubas isale: „Ma üritan olla kõik, mis oli mu vend.“ Ta võttis oma lubadust tõsiselt: õppis ladina ja kreeka keelt, mateemaatikat, ratsutamist ning teisi poisslastele mõeldud aineid. Kõigega tuli ta hiilgavalt toime. Ta taotles astuda ülikooli, kus ta vend oli käinud, aga soolistel põhjustel teda ei võetud vastu, ning ta immatrikuleerus Troy Female Seminary, kus ta omandas nii hea hariduse, kui tol ajal oli noorel naisel võimalik.   

USA kirde osas oli tugev Abolitsionistlik liikumine ning Elizabethi suur huvi seadusandluse ja õigluse vastu (peale Seminari lõpetamist luges ta mitmed aastaid õigusalast kirjandust oma isa juures ning soovis juristiks saada, aga New Yorgi seadus keelas seda elukutset naisele) viis teda kokku orjastamise vastu võitlejatega, kelle hulgas oli ka noormees, kellega ta abiellus. Abielu oli peaaegu pool sajandit pikk ja perre sündis 7 last.

Elizabeth oli üles kasvanud Calvinisti peres ja uskus eluaeg Jumalasse ning ülestõusu, aga täiskasvanuna hakkas ta vaatama piiblit kriitiliselt. Nagu ta kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Kaanon ja tsiviilkoodeks, kirik ja riik, preestrid ja seadusandjad, kõik erakonnad ja konfessioonid on õpetanud, et naine sai loodud pärast meest, on osa mehest, on mehele mõeldud, on alam, ja mehele alluv.  Kreedod, koodeksid, pühakirjad ja seadusandlus – need kõik põhinevad sellele ideele. Moed, vormid, ühiskonna tseremooniad ja tavad, kiriku reeglid ja distsipliin pärinevad sellest ideest.“

Peale Inglise Kiriku poolt väljaantud Revideeritud Piiblit, mille sisuga ta ei nõustunud, tekkis tal idee 1886.a. luua komitee piibli kriitiliseks analüüsiks. Tal õnnestus tuua kokku 26 naist, kes ei olnud Piibli-teadlased, vaid kõrgelt haritud naised, kes huvitusid Piibli tekstide interpretatsioonist. Komitee eesmärk oli tuua tähelepanu sellele väikesele osale Piiblis, kus naisi käsitletakse ja parandada vildakat interpretatsiooni. Võttis aega, aga teose esimene osa ilmus 1895.a. („best-seller“ – 6 kordustrükki kuue kuu jooksul; aga ka laialt kritiseeritud juhtkirjades ja kantslites) ja teine osa 1898.a.

Naise ja mehe loomisest Mosese 1. raamatus, peatükk 1, 27. salm:  „Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!“

Ja Moses 1. raamat, peatükk 2, salmid 21, 22  ja 23: „Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest, ning sulges selle aseme taas lihaga.  Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure.  Ja Aadam ütles: See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!“

Mõlemad versioonid ei saa olla tõde: kuidas vastandlikke tekste selgitada? Naise piibli koostajad väidavad, et esimene versioon, et Jumal lõi inimese oma näo järele, et ta lõi tema meheks ja naiseks, on tõele lähemal, kui teine. Nad nendivad, et siinkohas on Pauluse arvamust kasulik jälgida, mis soovitab tõestada kõike ja kinnitada seda, mis on hea.

Ja miks on hea üheaegne kahe soo loomine Jumala näo järgi? Stanton argumenteerib, et täpselt võrdsed ja teineteist tasakaalustavad maskuliinne ja feminiinne element on sama vajalikud universumi tasakaalule kui tsentripetaal- ja tsentrifuugjõud, looduse külgetõmbeseadused, mis hoiavad koos kõik, mis me teame sellest maakerast, kus me elame ja see süsteem milles me keerleme.  

Ja neile, kes usuvad, et naine asub mehest alamal, sest ta loodi pärast teda, ütlevad raamatu koostajad, et selline argument peab siis ka tunnustama, et mees on alamal roomajatest, sest pühakirja järgi loodi mees peale neid.

3. peatükk sisaldab Aadama ja Eeva allegooriat, millele tugineb originaalse patu doktriin. Peatükis seletatakse pattulangemist ning antakse naisele värving, kui igasuguste hädade autorile, väidab Stanton.  Aga Stanton arvab, et ilma eelarvamusteta lugejale on Eeva mõju avaldanud kui julge, väärikas, ja kõrgustesse ulatuv naine. Ahvatleja tundis kohe ära, missugust naist ta kohtas paradiisis ja sai aru, et sellist ei ole võimalik kohustustest eemale ahvatleda kalliskivide, uhkete riiete, maailma luksuse või lõbudega. Ei, sellisele isikule peab lubama teadmisi, jumalate tarkust. Kindlasti ei rahuldanud naist enam lillede noppimine ja Aadamiga vestlemine.  Võrreldes Aadamiga, nendib Stanton, on Eeva kuju hiilgavam terves selles draamas.

Seoses vana testamendiga leidsid Stanton ja tema komitee nii mõndagi, mida tekstis kiita, eriti naiste kohta.  Aga üldiselt on Moosese seadused ja kombeõigused taunitavad, kui naisi alandavad, ja seetõttu, et neid on õpetatud kui Jumalasõna, on naiste positsioon ühiskonnas raske.  Nagu eelpool mainitud, Stantoni seisukohti kritiseeriti, vahest teravaltki. Ta vastab oma kriitikutele: „ Saara, Rebeka ja Raaheli nõrkuste kritiseerimine ei heida varju Deboora, Hulda ja Vashti voorustele; kui ma taunin Moosese esimeses raamatus kirjutatud juutide seaduseid ja kombeid, ei hävita see kuldse reegli ja kümne käsu vägevust.  Piiblis on osi, mis on nii tõesed, nii hiilgavad ja nii ilusad, et on lausa kahju, et nad on koos samas köites väga jämedate ja ebamoraalsete tunnete ja kirjeldustega.“ 

Pöörame nüüd Uue testamendi juurde.  Komitee liikmed nendivad, et Jeesus ei ole ütelnud, et naine peab mehele alluma/..../ Naatsaretlase sõnade hulgas ei leidu viiteid sellele, et naine valitseb meest või mees naist.  Ta pöördus  inimese (tema hinge) poole, mitte silmas pidades sugu kui vaimse olemuse tunnust või tegevuse valdkonna määrajat.  

Autorid toovad viiteid, mis näitavad Jeesuse soolist erapooletust.  Luuka raamatus 10. peatükk, salmid 38-42: „Aga kui nad rändasid, läks ta ühte alevisse.  Ent üks naine, Marta nimi, võttis tema vastu oma majasse. Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas tema kõnet.  Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega.  Ta tuli sinna ja ütles: ’Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada?  Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!’  Aga Issand vastas ning ütles talle: ’Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht!  Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!“  

Seda salmi on tõlgendatud kui Jeesuse õpetust naistele, et eelistage teoloogia õppimist – või siis õppimist üldse – koduste talituste asemel.  Stantoni raamatus on naise eneseareng ja harimine, tarkuse ja tõe otsimine läbiv teema, alates Eeva loost Paradiisis, nagu me nägime.

Või siis veel Jeesuse  suhtlemise kohta naistega on Johannese evangeeliumi 4. peatüki 27. salmis: „Ja seepeale tulid tema jüngrid ja imestasid, et ta naisega kõneles.  Siiski keegi ei ütelnud: ’Mis sa küsid või mis sa räägid temaga?’“

On teadlasi, kelle arvates on kristlus Pauluse toodang – kui tänapäaeva keelt kasutada – ning seetõttu on Pauluse viited naise kohta kaalukad. Tema kirjad, milles ta kogudusi õpetas, juhendas ja neile nõu andis, on aluseks ristiusu kirikule.  Komitee liikmed leiavad, et pole mingit kahtlust naiste prominentsest rollist noores kirikus ja toovad näite Pauluse kirjades Roomlastele, peatükk 16, salmid 1-5:  „Mina annan teie hooleks meie õe Foibe, kes on Kenkrea koguduse käsiline, et te võtaksite teda vastu Issandas, nõnda nagu sobib pühadele, ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja. Sest tema on abiks olnud paljudele, ka mulle enesele. Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mittte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused, ja kogudust nende (Priska ja Akvila) majas.“

Stanton kirjutab, „Paulus lausa viitab Priskale kui kaas-apostlile, ning spetsiifiliselt kiidab Foebet, kui preestrit – sõna, mida võib tõlgendada kui kirikuvanem, piiskop või apostel.“ 

Kuna Pauluse korraldused on olnud väga määravad naiste staatuse küsimuses, on oluline lähemalt uurida nende allikaid ja põhjuseid.  Komitee leiab, et paljud korraldused on vanad heebrea legendid, näiteks see, et naistel tuleb pea katta. 

Vast kõige enam naise staatuse kohta tsiteeritud Pauluse sõnum on 1. kirjas Korintlastele 14. peatükis, salmid 34-35: „Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb.  Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt.“  Miks selline korraldus korintlastele ja mitte roomlastele?

Stanton selgitab, et „korintlaste koguduses kippus olema lahkarvamusi ja vaidlusi ja naised ilmselt osalesid ning küsisid palju tülikaid küsimusi, seetõttu neil soovitati oma meestega kodus konsulteerida. Apostlil oli arusaam, et kõik mehed on piisavalt targad andma vajalikku informatsiooni igal teemal.  Teised aga on seda meelt, et naised ei tohiks kunagi arutada keerukaid küsimusi oma meestega, sest juhul kui nende arvamused on erinevad, võib tagajärjeks olla õnnetu kodu. Sellel teemal on nii palju eriarvamusi tarkade meeste hulgas, et vast oleks parem lasta naistel juhinduda oma kainest praktilisest mõistusest.“

Jah, Paulus annab mujalgi naisi alistavaid juhendeid, aga ta on andnud ka õpetust võrdsuse printsiipi silmas pidades.  Kirjas Galaatlastele 3. peatükis, 28. salmis ta ütleb: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“  

Need olid mõned lõiked Elizabeth Cady Stantoni raamatust „The Woman’s Bible“, mida võiks vaadata, kui etappi ristiusu arengus. Algaastail valitses ristiusu kirikut ladina keel, mida oskasid lugeda ainult vähesed, siis tõlgiti Piibel rahvakeeltesse ning sai laiemalt kättesaadavaks, 20. sajandil hakati mõistma Piiblit ka naistekeeles ning julgen väita, et pühakirjal on olnud roll demokraatliku ühiskonna arengus.  Olete teretulnud ENUTisse seda raamatut laenama.