Uus aasta - 2012

Enne Singapurist USA-sse minekut otsustasin peatuda Tallinnas ja uue aasta oma kodus vastu võtta. 2011.a. lõpupoole saadeti mulle e-kirjas Eestist uudiseid kolme IRL-i liikmega seotud elamisloaskandaalist.  Asi seisnes selles, et 147 väidetavalt äriinimest Venemaalt (mõned neist tuntud allilmategelased) registreeriti ettevõtjatena Eestis, millega kaasnes elamisluba.  Märkimisväärne on fakt, et selle loaga saab reisida Schengeni viisaruumis.  Vahendajateks olid kaks riigikogulast ja üks Tallinna volikoguliige.  Vari langes ka IRL-ist majandusminister Juhan Partsile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.

Mulle üllatuseks president Ilves ei maininud skandaali traditsioonilises uueaastatervituses rahvale ega nõudnud tagasiastumist.  Ilvese populaarsus on langenud, sest paljude silmis on tema ja ta abikaasa rahaahnus ületanud taluvuse piirid ning nad näivad arrogantsetena. Parlamentaarses süsteemis üldiselt, sealhulgas Eestis, on presidendile jäetud moraalse autoriteedi roll.  Kirjutasin artikli, milles käsitlesin meie poliitikute vastutamatust ja presidendi nõrkust moraalse autoriteedina ning saatsin ajalehele.  Peale selle tagasilükkamist saatsin Delfile ning avaldati 17. jaanuaril.  Veidi hiljem ilmus meedias mitme tuntud kommentaatori arvamus, mis põhiliselt kattus minu seisukohaga.

Aasta lõpuks üks elamisloaskandaaliga seotud riigikogulane ja linna volikogulane astusid tagasi (astusid ka erakonnast välja), aga teine riigikogulane säilitas oma ametikoha.  IRL-is nõuti ministrite tagasikutsumist, kuid eestseisuses ei leidnud ettepanek ühtegi poolthäält. Nii jäidki ministrid ametisse.  Mitmed kauaaegsed liikmed lahkusid erakonnast, aga samas teatati, et erakonnaga on liitunud arvukalt inimesi.  Erakond on riigi koalitsioonivalitsuses, kuid tundub, et vapustavad skandaalid ei mõjuta võimustruktuuri ja valitsus säilitab oma positsiooni.

Võiks arvata, et eelpool nimetatud skandaalist piisaks meie väikesele riigile mõneks ajaks, aga aprilli algul võttis president Ilves osa kontserdist, kus toetati riigikogu liikmete protestiavaldamist vene võimude vastu, kes arreteerisid punkbändi Pussy Riot Moskva pühakojas huligaanitsemise eest.  Eesti Luteri kiriku peapiiskop kritiseeris avalikult neid riigikogulasi ja presidenti, selgitades et tegemist on pühakoja rüvetamisega ja miljonite õigeusklike tunnete haavamisega, kelle jaoks Pussi Riot-i tegu ei ole poliitiline väljendus.

Sellele järgnesid rahulikud ja lumised kevadpühad.  

Olin eemal

                                    Singapore Slingiga tutvumas Rafferty hotellis

Olin vahepeal Eestist mõnda aega eemal ega leidnud blogi jaoks aega. Reisisin, tegelesin isiklike asjadega ja pereüritustega. 

Möödunud aastal enne oktoobrikuu lõppu läksin Singapuri, külla tütre perele. Mu poeg tuli samuti USAst.  Kõigepealt  tähistasime Indoneesia kuurordis koos oma sünnipäevi, mille mu tütar korraldas.   Minu ja mu poja sünnipäevad on järjestikustel päevadel ning mu väimehel on minu omast 5 päeva hiljem.  Tütre sünnipäev on ta mehe omast vaid paar nädalat hilisem.

Reisisin Finnairiga.  Siinkohal mainiksin Finnairi Helsingi-Singapuri otselendu, mida lennuliin alustas maikuul.  Kuna lennuaeg kestab umbes 15 tundi, otsustasin kasutada Business Classi, et mugavalt reisida.  Kohale jõudes ning kabiinist väljudes tänasin stjuuardessi tema kena teeninduse eest ja lisasin, et  kasutasin Finnairi esimest korda 40 aastat tagasi ja ma pole kunagi olnud pettunud lennuliini teenindusest kõikidel neil kordadel, kui olen pardal olnud.  Tema vastas, et sel aastal täitus temal 40 aastat Finnairi stjuuardessina, mille peale teatasin: „Sel juhul olite Teie stjuuardess lennukil, millega ma lendasin New Yorgist Helsingisse 40 aastat tagasi!“

Enne Eestist ärasõitu osalesin ma konverentsil, kus teemaks oli naiste edutamine äri -  maailmas, peale mida otsustasin oma ettekannet kohendada artikliks ajalehele pakkumiseks. Saatsin artikli ajalehetoimetajale, kuid see lükati tagasi.  Nagu olen sellises olukorras varemgi teinud, saatsin artikli Delfile (Online uudisteportaal) ja seal ilmus see 17. novembril.

Artiklis tõin esile, et Euroopa Liidu õigusküsimuste volinik Viviane Reding  kutsus märtsis börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas vabatahtlikult suurendama naiste osalust ettevõtete juhatuses 2015. aastaks 30%-ni ja 2020. aastaks 40%-ni.  Euroopa Parlament kiitis voliniku soovituse heaks juulis. 

Tegin ettepaneku, et mõistlik oleks Eestis alustada avaliku sektoriga, st. riigile kuuluvate ettevõtetega, kuna palga- ja personalipoliitika osas peaks riik eeskujuks olema.  Suurimate riigiettevõtete hulka kuuluvad sajaprotsendiliselt Eesti Energia AS, AS Eesti Raudtee, AS Tallinna Sadam ja riik omab 90 protsenti AS Estonian Air-ist.  Nende ettevõtete juhatustes ei ole ühtegi naist.

Võimalik vastuväide, et Eestis ei ole nii palju kvalifitseeritud naisi, ei vasta reaalsusele. Estonian Business Schooli mullu magistri- või doktoritasemel lõpetanute hulgas oli rohkem naisi kui mehi ning ka mujal õpib piisavalt palju naisi majandusteadust. Olen ka ise valmis kandideerima AS Tallinna Sadama nõukogusse.

Tugev argument naiste juhatusse kaasamiseks on uuringute tulemused, mis näitavad, et edukad on need ettevõtted, kus naised on äriotsustes kaasatud.  Miks see nii on? Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine, sest nüüdseks teevad naised majanduslikult arenenud maades 80 protsenti sisseostudest ja naiste sissetulekud suurenevad pidevalt.  Teatavasti on turg määrav ja konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisse firma tasemel. 

Eestil ei ole sellest väljakutsest pääsu. Volinik Viviane Reding on hoiatanud, et kui vabatahtlikke samme selles suunas pole aasta pärast ilmnenud, on ta valmis tutvustama seadusandlikke meetmeid Euroopa Liidu tasemel.  Mõnevõrra on vastavaid ettevõtmisi Eestis tehtud.  Näiteks 14. veebruaril korraldas Tallinnas Ameerika Kaubanduskoda  Eesti naisettevõtjatele lõuna. Kuigi olin tol ajal Eestist eemal, tunnustasin Kaubanduskoja juhatuse liikmena seda sammu. Kui aga nägin lehes selle ürituse kohta pinnapealset artiklit ja fotosid, mis olid paigutatud „Seltskonna“ ja mitte „Äri“ rubriigi alla ja saanud tuttavatelt tagasisidet, olin kriitiliselt meelestatud.  Artikkel nimetas neid naisi edukateks ning paljudele Eestis on see termin käibel naiste kohta, kelle edukus koosneb mehe ülevõtmisest naiselt!  Lisaks sellele sain hiljem teada, et mehed ei olnud 14. veebruari lõunale kutsutud.  Olles olnud segregatsiooni vastu USA-s, muutus see üritus minu jaoks  vastuvõetamatuks. 

Vastutuules

                     Koos Jaak Rakfeldt ja Andrus Saarega Connecticutis 1989.aastal

Peale Kaitseminister Mart Laari sõnumi Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) listis avaldamist EPL-is 23. augustil vaatasin üle Online meedia järgmistel päevadel, et kas nõutakse ministri tagasiastumist. Seda ei leidnud.  Oli president Ilvese kommentaar, mida edastas vaid EPL: „Kui Eesti riigiasutust ründab relvastatud isik, võtab seal pantvange ja tulistab politseinike pihta, siis on see käsitletav rünnakuna Eesti riigi vastu. Ma pole kursis selle arutelu kontekstiga, milles kaitseminister oma eraviisilist arvamust avaldas, kuid tema sõnumist saan aru: Eesti riigi ründajatele hakatakse vastu.”  Leidsin ka ühe tegu taunivat kommentaari ja see oli riigikogulase Mailis Repsilt: "Igasugune vägivalda õhutav väljaütlemine on ohtlik ühiskonnale, veel enam kui seda teeb minister..." Kesknädalas.  Peale minister Laari sütitavaid sõnu, „Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks“ pole avaldatud ministri tagasiastumise nõudmist, mis oleks normaalne demokraatlikus riigis. 

Mis on meie riigis lahti? Miks ei ole nõutud Mart Laari tagasiastumist?  See, et ka president vaikib on ohtlik meie demokraatliku ning avatud ühiskonna arengule. Alles kuu aega tagasi Priit Hõbemägi kirjutas saladuseloorist seoses jalgratturite looga:  ”Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada.”  Ning aasta tagasi kuulsime laeva Arctic Sea kaaperdamisest ja selle seos Eerk-Niiles Krossiga aga avalikkus ei saa teada, kuidas see rahvusvaheline intsident mõjub Eesti julgeolekut (nimelt, ajal mil sissetungija tegutses Kaitseministeeriumis oli Mart Laar Toomkirikus Eerik-Niiles Krossi laulatusel). 

Miks ei nõuta meie juhtivaid tegelasi vastutusele nende riskantse käitumise eest, nende riigikassast raha riisumise eest, oma ebakompetentse ametiasjade ajamise eest ja ka selle eest, et nad ähvardavad kodanike elu?  Kui iganes avalikkus vastutust nõutakse langeb vaikuse ja saladuseloor.  Tagajärjeks on kasvav korruptsioon, moraali langus ja ühiskonna laostumine.  Näiteid selleks jätkub: Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia nr. 91 avaldati kaitseminister (nüüdseks haridusminister) Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel; samal ajal tabas avalikkust rahvuslik tragöödia seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega, mida püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt.

EÜS on olnud riigi taasiseseisvumise ajast üks postitest võimustruktuuris.  Sinna kuuluvad Toomas Hendrik Ilves, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, vennad Tarandid ja teised, mis praktiliselt tähendab seda, et nemad ja nende liitlased teevad otsuseid enda huvides ja manipuleerivad riigi poliitist süsteemi.  Võimustruktuur väldib ligipääsu teistele ning seetõttu ei ole võimalik rääkida demokraatlikust Eesti riigist.  Sotsioloog Andrus Saar väidab, et seetõttu ei ole ka võimalik välja töötada ühist Eesti arengu programmi, sest see segaks huvigruppide ärihuvisi.  Ning seetõttu polnud ka bona fide presidendi kandidaatide väitlust.  Nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Andres Tarand on EÜS-i liikmed. Isegi nende naised kuuluvad samasse korporatsiooni, Filiae Patriae. Kuigi mujal maailmas on 19. sajandi loomusega üliopilaste korporatsioonid enam-vähem välja surnud, on nad Eestis veel aktiivsed ja tegevuse hulka kuulub ka korporatiivne lojaalsus

Naise Piibel

                                  Minu lapselapsed jõulunäidendis 2008.aastal

Möödunud kevadel käsitleti Eestis esmakordselt usundi teemat soolises prismas, kui Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus korraldas seminari Tallinna Ülikoolis ning vaatas lähemalt judaismi, kristlust ja islami.

Seminari sissejuhtuseks ma lugesin järgmise teksti: 

Tänane seminar on mõeldud ajaga kaasa sammuva tegevusena. Koolides pakutakse sellest sügisest riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetust, eetika ja sallivuse eesmärke silmas pidades. Meie arvame, et sallivust ja eetikat on võimalik edukalt õpetada, kui stereotüübid ja müüdid leiavad kriitilist analüüsi. Seda me tänase seminariga pakumegi. 

Selles vaimus ma tutvustan raamatut „The Woman’s Bible“ – Naise Piibel.  Seda raamatut võib osalt käsitleda kui järjekordset sammu ristiusu ajaloos.  Nimetaks vaid selliseid verstaposte nagu rahvakeelde tõlgitud piiblid: John Wycliffe’i oma inglastele (1382.a), Martin Lutheri oma sakslastele (1534.a.), ja ka meie maal ilmus Piibel rahva keeles 1739.a. Oleme jõudnud ajastusse, kus feministlik teoloogia läbib mitmed usundid ja raamatul „The Woman’s Bible“ on olnud oluline roll selles ajaloos.

Möödunud aastal saatis tuttav kirjanik New Yorgis mulle raamatu Elizabeth Cady Stantoni eluloost.  Ülikoolis sai põgusalt õpitud naisliikumisest USA ajaloos, aga ma kunagi ei keskendunud feministlikule teemale ja seetõttu polnud varem Elizabeth Cady Stantoni eluga lähemalt tutvunud.  Lugedes raamatut, selgus et Elizabeth oli koos teiste naistega, keda nimetatakse „Revising Committee’ks“ – kuhu välismaise liikmena kuulus ka paruness Alexandra Gripenberg Soomest – koostanud 19. sajandi lõpus „The Woman’s Bible“. 

Ostsin selle raamatu. Selgus, et Eestis seda teost ei tunta ja otsustasime ENUTis panna raamatu raamatukogusse. Oleme ENUTis tähelepannud, et sest ajast kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, on raamatukogu kasutajate  huvi usundi teema vastu tõusnud.  Möödunud sügisel rääkisin Railiga, kes esineb seminaril ettekandega, naise piiblist ja religiooniga seotud küsimustest ning temaga koos tekkis mõte teha usundi temaatiline seminar.

Heidame siis pilgu raamatule „The Woman’s Bible“ ameerika ajaloo kontekstis ja vaatame, kes oli Elizabeth Cady Stanton. Tema eluaastateks on 1815 kuni 1902. Ta isa oli lugupeetud jurist ja kohtunik New Yorgi osariigis. Peres oli 5 tüdrukut ja 6 poissi, kellest 5 surid lapsena. Ainuke elus poeg tuli 1826.a. koju surema peale ülikooli lõpetamist. Elizabeth läks venna tuppa, kus surmavoodi juures oli õnnetu isa, ning ronis isa sülle. Isa ütles talle ahastuses: „Oh mu tütar, ma nii soovin, et sa oleksid poiss!“, mille peale Elizabeth lubas isale: „Ma üritan olla kõik, mis oli mu vend.“ Ta võttis oma lubadust tõsiselt: õppis ladina ja kreeka keelt, mateemaatikat, ratsutamist ning teisi poisslastele mõeldud aineid. Kõigega tuli ta hiilgavalt toime. Ta taotles astuda ülikooli, kus ta vend oli käinud, aga soolistel põhjustel teda ei võetud vastu, ning ta immatrikuleerus Troy Female Seminary, kus ta omandas nii hea hariduse, kui tol ajal oli noorel naisel võimalik.   

USA kirde osas oli tugev Abolitsionistlik liikumine ning Elizabethi suur huvi seadusandluse ja õigluse vastu (peale Seminari lõpetamist luges ta mitmed aastaid õigusalast kirjandust oma isa juures ning soovis juristiks saada, aga New Yorgi seadus keelas seda elukutset naisele) viis teda kokku orjastamise vastu võitlejatega, kelle hulgas oli ka noormees, kellega ta abiellus. Abielu oli peaaegu pool sajandit pikk ja perre sündis 7 last.

Elizabeth oli üles kasvanud Calvinisti peres ja uskus eluaeg Jumalasse ning ülestõusu, aga täiskasvanuna hakkas ta vaatama piiblit kriitiliselt. Nagu ta kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Kaanon ja tsiviilkoodeks, kirik ja riik, preestrid ja seadusandjad, kõik erakonnad ja konfessioonid on õpetanud, et naine sai loodud pärast meest, on osa mehest, on mehele mõeldud, on alam, ja mehele alluv.  Kreedod, koodeksid, pühakirjad ja seadusandlus – need kõik põhinevad sellele ideele. Moed, vormid, ühiskonna tseremooniad ja tavad, kiriku reeglid ja distsipliin pärinevad sellest ideest.“

Peale Inglise Kiriku poolt väljaantud Revideeritud Piiblit, mille sisuga ta ei nõustunud, tekkis tal idee 1886.a. luua komitee piibli kriitiliseks analüüsiks. Tal õnnestus tuua kokku 26 naist, kes ei olnud Piibli-teadlased, vaid kõrgelt haritud naised, kes huvitusid Piibli tekstide interpretatsioonist. Komitee eesmärk oli tuua tähelepanu sellele väikesele osale Piiblis, kus naisi käsitletakse ja parandada vildakat interpretatsiooni. Võttis aega, aga teose esimene osa ilmus 1895.a. („best-seller“ – 6 kordustrükki kuue kuu jooksul; aga ka laialt kritiseeritud juhtkirjades ja kantslites) ja teine osa 1898.a.

Naise ja mehe loomisest Mosese 1. raamatus, peatükk 1, 27. salm:  „Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!“

Ja Moses 1. raamat, peatükk 2, salmid 21, 22  ja 23: „Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest, ning sulges selle aseme taas lihaga.  Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure.  Ja Aadam ütles: See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!“

Mõlemad versioonid ei saa olla tõde: kuidas vastandlikke tekste selgitada? Naise piibli koostajad väidavad, et esimene versioon, et Jumal lõi inimese oma näo järele, et ta lõi tema meheks ja naiseks, on tõele lähemal, kui teine. Nad nendivad, et siinkohas on Pauluse arvamust kasulik jälgida, mis soovitab tõestada kõike ja kinnitada seda, mis on hea.

Ja miks on hea üheaegne kahe soo loomine Jumala näo järgi? Stanton argumenteerib, et täpselt võrdsed ja teineteist tasakaalustavad maskuliinne ja feminiinne element on sama vajalikud universumi tasakaalule kui tsentripetaal- ja tsentrifuugjõud, looduse külgetõmbeseadused, mis hoiavad koos kõik, mis me teame sellest maakerast, kus me elame ja see süsteem milles me keerleme.  

Ja neile, kes usuvad, et naine asub mehest alamal, sest ta loodi pärast teda, ütlevad raamatu koostajad, et selline argument peab siis ka tunnustama, et mees on alamal roomajatest, sest pühakirja järgi loodi mees peale neid.

3. peatükk sisaldab Aadama ja Eeva allegooriat, millele tugineb originaalse patu doktriin. Peatükis seletatakse pattulangemist ning antakse naisele värving, kui igasuguste hädade autorile, väidab Stanton.  Aga Stanton arvab, et ilma eelarvamusteta lugejale on Eeva mõju avaldanud kui julge, väärikas, ja kõrgustesse ulatuv naine. Ahvatleja tundis kohe ära, missugust naist ta kohtas paradiisis ja sai aru, et sellist ei ole võimalik kohustustest eemale ahvatleda kalliskivide, uhkete riiete, maailma luksuse või lõbudega. Ei, sellisele isikule peab lubama teadmisi, jumalate tarkust. Kindlasti ei rahuldanud naist enam lillede noppimine ja Aadamiga vestlemine.  Võrreldes Aadamiga, nendib Stanton, on Eeva kuju hiilgavam terves selles draamas.

Seoses vana testamendiga leidsid Stanton ja tema komitee nii mõndagi, mida tekstis kiita, eriti naiste kohta.  Aga üldiselt on Moosese seadused ja kombeõigused taunitavad, kui naisi alandavad, ja seetõttu, et neid on õpetatud kui Jumalasõna, on naiste positsioon ühiskonnas raske.  Nagu eelpool mainitud, Stantoni seisukohti kritiseeriti, vahest teravaltki. Ta vastab oma kriitikutele: „ Saara, Rebeka ja Raaheli nõrkuste kritiseerimine ei heida varju Deboora, Hulda ja Vashti voorustele; kui ma taunin Moosese esimeses raamatus kirjutatud juutide seaduseid ja kombeid, ei hävita see kuldse reegli ja kümne käsu vägevust.  Piiblis on osi, mis on nii tõesed, nii hiilgavad ja nii ilusad, et on lausa kahju, et nad on koos samas köites väga jämedate ja ebamoraalsete tunnete ja kirjeldustega.“ 

Pöörame nüüd Uue testamendi juurde.  Komitee liikmed nendivad, et Jeesus ei ole ütelnud, et naine peab mehele alluma/..../ Naatsaretlase sõnade hulgas ei leidu viiteid sellele, et naine valitseb meest või mees naist.  Ta pöördus  inimese (tema hinge) poole, mitte silmas pidades sugu kui vaimse olemuse tunnust või tegevuse valdkonna määrajat.  

Autorid toovad viiteid, mis näitavad Jeesuse soolist erapooletust.  Luuka raamatus 10. peatükk, salmid 38-42: „Aga kui nad rändasid, läks ta ühte alevisse.  Ent üks naine, Marta nimi, võttis tema vastu oma majasse. Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas tema kõnet.  Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega.  Ta tuli sinna ja ütles: ’Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada?  Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!’  Aga Issand vastas ning ütles talle: ’Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht!  Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!“  

Seda salmi on tõlgendatud kui Jeesuse õpetust naistele, et eelistage teoloogia õppimist – või siis õppimist üldse – koduste talituste asemel.  Stantoni raamatus on naise eneseareng ja harimine, tarkuse ja tõe otsimine läbiv teema, alates Eeva loost Paradiisis, nagu me nägime.

Või siis veel Jeesuse  suhtlemise kohta naistega on Johannese evangeeliumi 4. peatüki 27. salmis: „Ja seepeale tulid tema jüngrid ja imestasid, et ta naisega kõneles.  Siiski keegi ei ütelnud: ’Mis sa küsid või mis sa räägid temaga?’“

On teadlasi, kelle arvates on kristlus Pauluse toodang – kui tänapäaeva keelt kasutada – ning seetõttu on Pauluse viited naise kohta kaalukad. Tema kirjad, milles ta kogudusi õpetas, juhendas ja neile nõu andis, on aluseks ristiusu kirikule.  Komitee liikmed leiavad, et pole mingit kahtlust naiste prominentsest rollist noores kirikus ja toovad näite Pauluse kirjades Roomlastele, peatükk 16, salmid 1-5:  „Mina annan teie hooleks meie õe Foibe, kes on Kenkrea koguduse käsiline, et te võtaksite teda vastu Issandas, nõnda nagu sobib pühadele, ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja. Sest tema on abiks olnud paljudele, ka mulle enesele. Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mittte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused, ja kogudust nende (Priska ja Akvila) majas.“

Stanton kirjutab, „Paulus lausa viitab Priskale kui kaas-apostlile, ning spetsiifiliselt kiidab Foebet, kui preestrit – sõna, mida võib tõlgendada kui kirikuvanem, piiskop või apostel.“ 

Kuna Pauluse korraldused on olnud väga määravad naiste staatuse küsimuses, on oluline lähemalt uurida nende allikaid ja põhjuseid.  Komitee leiab, et paljud korraldused on vanad heebrea legendid, näiteks see, et naistel tuleb pea katta. 

Vast kõige enam naise staatuse kohta tsiteeritud Pauluse sõnum on 1. kirjas Korintlastele 14. peatükis, salmid 34-35: „Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb.  Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt.“  Miks selline korraldus korintlastele ja mitte roomlastele?

Stanton selgitab, et „korintlaste koguduses kippus olema lahkarvamusi ja vaidlusi ja naised ilmselt osalesid ning küsisid palju tülikaid küsimusi, seetõttu neil soovitati oma meestega kodus konsulteerida. Apostlil oli arusaam, et kõik mehed on piisavalt targad andma vajalikku informatsiooni igal teemal.  Teised aga on seda meelt, et naised ei tohiks kunagi arutada keerukaid küsimusi oma meestega, sest juhul kui nende arvamused on erinevad, võib tagajärjeks olla õnnetu kodu. Sellel teemal on nii palju eriarvamusi tarkade meeste hulgas, et vast oleks parem lasta naistel juhinduda oma kainest praktilisest mõistusest.“

Jah, Paulus annab mujalgi naisi alistavaid juhendeid, aga ta on andnud ka õpetust võrdsuse printsiipi silmas pidades.  Kirjas Galaatlastele 3. peatükis, 28. salmis ta ütleb: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“  

Need olid mõned lõiked Elizabeth Cady Stantoni raamatust „The Woman’s Bible“, mida võiks vaadata, kui etappi ristiusu arengus. Algaastail valitses ristiusu kirikut ladina keel, mida oskasid lugeda ainult vähesed, siis tõlgiti Piibel rahvakeeltesse ning sai laiemalt kättesaadavaks, 20. sajandil hakati mõistma Piiblit ka naistekeeles ning julgen väita, et pühakirjal on olnud roll demokraatliku ühiskonna arengus.  Olete teretulnud ENUTisse seda raamatut laenama.

Mis sai meie lootustest?

                                       Hando Runneligaa vabaduselikkumise ajal Tartus

3. mai Päevalehes oli artikkel selle kohta, kuidas Ansipi ja Putini poliitilisel retoorikal on ühiseid jooni. Kui olin artikli läbi lugenud, meenus mulle enda reageering paar nädalat tagasi, kui juhuslikult nägin Kanal 2-s kordussaadet 2007.a. toimunud rahutustest Tallinnas. Mõtlesin tol korral, et miks selline saade, sest pole ju juubeliaasta, aga siis meenus, et Eesti Meedia, mille juhiks on Reformierakonna propagandavõrgustiku liige Mart Kadastik, omab Kanal 2 ja ka ajalehte Postimees. Saates oli ka lõige intervjuust Ansipiga. Jälgisin tähelepanelikult Ansipi nägu, eriti tema silmi, ning sarnasus Putini näoga oli vapustav. Mitte üks lihas ei liikunud ta näos ja ta silmad lõikasid külmalt õhku ta ees, kui ta kommenteeris sündmusi linna tänavatel klassikalises nõukogulikus keeles. Objektiivselt analüüsides seda pilti ja arvestades Ansipi tausta ja aastatega, ma järeldasin, et need kaks meest olid tehtud samast puust ja et jesuiidi maksiim, ”anna mulle poiss esimeseks seitsmeks aastaks....” on oma töö siin teinud.

Üks hiljutine Ansipi väljendus kajastab Nõukogude stiili. Eesti Panga juhatus ei valinud tagasi asepresidente Rossi ja Minkat, kes olid enam kui 10 aastat kohta hoidnud Reformi toetusega, ning Ansip noomis juhatust, et ”nii ei käituta”! Juba pikemat aega olen olnud veendunud, et panga presidendi Andres Lipstoki palk on liiga kõrge (98.000 EEK kuus; 6263,23 EUR) ja et sellel Reformi soosikul on aeg ära minna. Loodetavasti juhatuse esimees Jaan Männik ning kolleegid viivad läbi põhjaliku puhastuse.

Lisaks kõigele muule teatas Ansip mõned päevad tagasi tavapäraselt, et ”valitsus ei saa alati ühiskonna arvamust kuulata”, nagu oleks ta olnud Jumala poolt määratud meie üle valitsema.

Tulles tagasi palga teema juurde, on muid küsimusi peale Eesti Panga presidendi palga.

Äripäevas oli lugeda 27. aprillil: ”Aasta tagasi riigihangete kokkumängu kahtluse tõttu kolmeks kuuks palgalangetusega karistatud töötukassa juhile Meelis Paavelile otsustati nüüd sotsiaalminister Hanno Pevkuri juhtimisel maksta preemiat eelmise aasta hea töö eest.” Paaveli palk oli mullu 44.800 EEK kuus (2863,24 EUR), mis on neli korda keskmisest suurem, 

Sellised kõrged palgad lemmikutele riigiasutustes on drastilises kontrastis kooliõpetajate palkadega. Kooliõpetaja keskmine palk Eestis on vähem, kui 1000 EUR kuus, samas on koristaja keskmine palk Euroopa Liidus 2000 EUR kuus. Õpetajad on küsinud palgatõusu tulevaks aastaks, aga rahandusminister Ligi, teatavasti Reformist, on ütelnud, et see ei ole võimalik. Põhjalik analüüs riigi eelarvest makstud kõrgete palkade – ka preemiate – kohta ning nende vähendamine nii, et oleksid võrdsed palkadega, mis on makstud professionaalidele hariduses ja tervihoius, on vajalik. Kui selle sammuga ka muud ei saavutaks, siis vähemalt edendaks õiglust ühiskonnas.

Ja Reformi koalitsioonipartner valitsuses, IRL, oli ka uudistes. Erakonna peakorteri hoone, mis osteti, kui organisatsiooni nimi oli Isamaaliit (enne liitumist erakonnaga Res Publica). IRL-il tekkisid majanduslikud raskused ning hoone pandi müüki. Lehes oligi hiljuti lugeda, et vene ärimees oli maja ära ostnud, mis iseendast on murettekitav, sest aina rohkem kinnisvara ostjaid ja äriasutajaid Eestis tuleb naaberriigist. Aga IRL-i hoone ost on täis sümboolikat, sest parteina on Isamaaliit sünonüümiks rahvuslusele, konservatismile ja venevastasele poliitikale. Muidugi, see et erakond käib rahaga hooletult ümber ja teeb samas otsuseid valitsuses, ei anna kindlustunnet riigiasjade ajamise suhtes.

Arvestades eelpool mainitud hoiakute ja otsustega ning sellega, et märtsis valitud juhid on võimul 4 aastat, ei näe ma ette häid päevi. Selline olukord on veel enam muret tekitav, kuna poliitiline opositsioon on praktiliselt hävitatud ja rahvas on väsinud, nagu ütles mulle hiljuti Andrus Saar (uuringufirmast SaarPoll), ning üldine hirm nii tuleviku kui ka oma töökoha pärast on käega katsutav. 

Ettekanne Korp!Indla konvendis Tartus

           Helle Kiiss minuga Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel 2006. aastal Tallinnas

Korp!Indla palus mul esineda 28. aprillil korporatsiooni konvendis Tartus ettekandega teemal „Naised Eesti ühiskonnas: päevakaja“.  Ettakanne oli järgmine:

Nagu võib arvata –  oletates, et minu maailmavaade on mõnevõrra juba levinud – on minu ettekande põhitees see, et demokraatlikus ühiskonnas on inimestel võrdsed võimalused, neid koheldakse võrdselt ja seadusandlus kaitseb võrdõiguslikkust.

Kust pärineb põhimõte, mis näeb inimesi võrdsetena? Teatavasti on ju valdav osa ajaloost täis ühiskondi, kus kehtis – või ka tänapäevani kehtib – klasside vahe, mõned on sündinud kõrgemasse klassi ja mõned lihtrahvaks. Sajandeid valitseti riike keisrite ja kuningate poolt, kes pretendeerisid Jumala poolt antud õigusele valitseda (divine right). Kuigi vahel sattus selliste isevalitsejate hulka ka naisi, ei tähendanud see mingil moel soolist võrdõiguslikkust valitsemises.

Võib väita, et arusaam ühiskondlikust korrast hakkas muutuma usupuhastuse ajal, mille kulminatsiooniks oli Martin Lutheri seisukoht, et iga inimene on võrdne Jumala ees ja kõik inimesed ühendatakse Kristuse kaudu võrdväärsetel alustel, nii nagu oli suheldud meestega, naistega, orjadega, ning erinevatest rassidest rahvastega kristluse algperioodil, esimesed kaks sajandit peale Jeesuse surma. (vt. Elaine Paigelsi teoseid) Ristiusk institutsionaliseerus peale seda, kui Konstantin Suur tunnistas ristiusu Rooma riigis seaduslikult lubatud usuks 313.a. ja hiljem, kui Rooma imperaator Teodosiuse määrus 381.a. kehtestas ketserluse riigivastaseks kuriteoks. Seega näeme ajaloos aina tihedamat koostööd kiriku ja riigivõimu (vaimse ja ilmaliku) vahel – institutsioonide vahel, mis oma loomuselt olid patriarhaalsed. 

Usupuhastus oli nii religioosne kui ka poliitiline murre, mis sünnitas Valgustusaja 18. sajandil. Üha rohkem rõhku pandi vabadusele ja õigustele, ning need olid ikka mõeldud meestele, kuid aja jooksul need mõisted laienesid ka naistele. Möödunud sajandil võitsid lääneriikides naised endale hääletamisõiguse, võrdsed võimalused haridusele ja elukutsetele. Kuni 20. sajandi alguseni olid Piibli interpretatsioonid määranud naisele alandava rolli ühiskonnas, aga erinevatel põhjustel, mida siinkohal aja piirangu tingimustes ei saa arutada, kerkisid pinnale ka interpretatsioonid, mis purustasid stereotüüpe ja müüte. 

Eeltoodud mõtted olid pakutud taustaks arengule, mis on ju pidev. Tänapäeval on meil vaja käsitleda soorolle vastavalt väljakutsetele ja vajadustele. Mina näen soolist võrdõiguslikkust kui praktilist ja demokraatlikku – ütleme inimlikku – suhtlemist ühiskonnas. Majandus on osa ühiskonnast, mida paraku mõned meie poliitikud ekslikult näevad kogu ühiskonnana, ning siinkohal ma keskendungi majandusteemale. 

Majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. 

Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.

Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust. 

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud.  Kui kutsekoolides  traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le.  Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded. 

Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele -  keskendunud kõrgkool.  Nüüdseks õpilaskond on 55% naised ja 45% mehed, aga  magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %) samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).

Eelnev on paljutõotav tendents.  Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?

Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ning kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.

Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid, pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks, kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost.  Muidugi, vastupanu oli suur  – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi – aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. 

Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas.  Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt. 

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust.  Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas. 

Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal.  Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt.  Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab. 

Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi ja kindlasti leidub neid ka Eestis.  Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point.  Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused –  erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.  Minu sõnum oma rahvale on: kui tahame olla jätkusuutlikud, vabanegem stereotüüpidest ja müütidest!

Aga miks ma tõin Norra näite?  Sest et Eestis on meil vaja sellega tutvuda.  ELis on juba samme astutud Norra mudeli rakendamise heaks. 1. märtsil 2011 kutsus ELi õigusküsimuste volinik Viviane Reding üles börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas 2012. a. märtsiks alla kirjutama lubadusele suurendada naiste osalust ettevõtete juhatuses. Selle ajani on ettevõtetel viimane võimalus näidata, et iseregulatsioon toimib. Ta loodab, et ettevõtted kasutavad seda võimalust ja seadusandjatel ei ole tarvis sekkuda. Kui aga edusamme 2012.a. märtsiks ei ole näha, lubab Vivian Reading: „... tuleb mul võtta seadusandlikke meetmeid.“.Tema eeskmärk on suurendada naiste osakaalu börsil noteeritud suuremate Euroopa ettevõtete juhatuses 2015.a. 30%-ni ja 2020.a. 40%-ni. 

Selline saab olema osa Eesti tulevikust.

Usalduse kriis

Paul Goble peakõnelejana (Ilvi Cannon vasakul) Connecticutis Eesti, Läti ja Leedu Allianssi 5. aasta juubelil.

Tasapisi on hakanud tekkima tunne, et Eestist on kujunemas riik, kus vabadust armastaval inimesel oleks ebameeldiv elada.  Alates Riigikogu valimiskampaaniast detsembris 2010 kuni siiani on olnud mitu sündmust, mis panevad mind mõtlema hommikusöögile Paul Goble’iga Washington DCs 2009. aasta jaanuaris.  Viidates Eestile arvas ta, et vabadus on käest ära libisemas.  Selle järel olen nimetanud Paul Goble’i muret mõnedele kaasmaalastele Eestis kuid selget seisukohta ei usaldata võtta. Paul Goble on poliitikaanalüütik, kes töötas erinõunikuna USA Välisministeeriumis Nõukogude Rahvusprobleemide ja Balti Küsimuste osakonnas ajal, mil Nõukogude Liit oli lagunemas.  Tol ajal president H.W. Bush’i Riigi Julgeolekunõukogu liige Condoleezza Rice ütles hr. Goble’ile, kes tugevalt toetas Baltimaade rahvaste vabadusliikumist: ”Sina ohjelda oma baltlasi.” Ja Paul Goble vastas talle, ”Sa pead aru saama, et need inimesed on valmis surema oma vabaduse eest. Sa ei taha ometi nende verd oma kätele?”

Lisaks sellele, et opositsiooniparteid Eestis on hävingul (protsess, mis tuletab meelde Martin Niemölleri “Kõigepealt tulid nad…..” ), on võimulolejad riigi ametiasutusi kasutanud oma poliitiliste eesmärkde saavutamiseks. Äsja möödunud märtstikuus toimus kolm olulist sündmust. 1. Olid Riigikogu valimised, mille tulemused kergitavad kahtluse, et tegemist oli häälte varastamisega e-hääletamise süsteemis, mille suurimad edendajad on võimul olevad erakonnad. 2. Riigi president andis oma allkirja eelnõule, mis annab võimudele suuremad õigused elanike telefonikõnede pealtkuulamiseks. 3. Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia avaldati kaitseminister Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel: "Sama moodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.” (Diplomaatia nr. 3, märts 2011).

Aaviksoo juhatab sisse oma teesi vihjega kübersõjale, kuid võib põhjendatult väita, et tema sügavalt veendunud maailmavaade leiab ka kasutamist, kui ta teeb olulisi otsuseid riigi poliitika asjus.

E-hääletamisega seotud probleemid vajavad lahendust.  Olles enam kui 15-aastase kogemusega endine valimiste korraldaja (Registrar of Voters) ühes Connecticuti osariigi linnas USAs, pean tähtsaks kodaniku õigust salajasele hääletamisele, mis on demokraatia põhinõue. Ma näen e-hääletamises mitmeid kodaniku õiguste rikkumisi ja praktilisi probleeme. Kui olin Mõõdukate erakonna liige, tutvusin Eesti valimisseadusega ja käisin vabatahtliku vaatlejana Tallinna kesklinna valimispunktides. Koostasin erakonnale raporti rikkumistest, mida olin näinud.  Minu teada ei võetud midagi ette selleks, et eksimusi vältida.

Seoses Jaak Aaviksoo manifestiga Diplomaatias taunis Tallinna ülikooli rektor Rein Raud kodanikuna Eesti Päevalehes (24.03.11) kaitseministri maailmavaadet ning arvas, et sellist ideoloogiat mõistaksid lääneriikides ainult holokaustieitajad. Teatavasti on holokausti eitamine demokraatlikes riikides kuritegu.  Et sellist ideoloogiat esindab valitsuse koosseisus olev minister, siis leiab Rein Raud, et on põhjust avalikult küsida koalitsioonipartneritelt - Reformierakonnalt ja IRL-lt: kas selline arusaam ajaloost, tõest ja identiteedist võetakse üle ka uue valitsuse poolt.

Rein Raua arvates peab Aaviksoo tagasi astuma.  Aga, missuguse otsuse tegi Aaviksoo erakond, IRL? Aaviksoo määrati uues valitsuses haridus- ja teadusministriks ning nii talitades sülitati kodanikele näkku.

Ja kolmandaks, Riigikogus vastu võetud justiitsministeeriumis koostatud õigusakt, mis lubab erandjuhtudel teha salajasi jälitustoiminguid mitte kohtu, vaid prokuratuuri loal - erinevalt põhiseaduses ettenähtust - sai president Ilvese heakskiitva allkirja.  Ajakirjanduse järgi (Eesti Ekspress 24.03.11) olevat president Ilves saatnud värske seaduse justiitsministeeriumisse lihvimiseks, detaile ajaleht ei andnud. Ilmselt Ilves ei taha olla vastuolus võimustruktuuriga, sest soovib, et Riigikogu valiks ta suvel tagasi presidendiks. 

Seoses eelmainitud uue seadusega ilmus masendavat informatsiooni elanike järele  nuhkimise kohta: endine keskkriminaalpolitsei direktor Andres Anvelt nentis, et mullu tehti 888 telefonkõneluste pealtkuulamise taotlust, millest 98 % rahuldati, aga ta arvab et tegelik inimeste arv, keda pealt kuulati, võib olla 30 000 - 40 000.

 

Äsjast rahvuslikku tragöödiat seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt: valetades ja varjates ning tõenäoselt mõjutades ka sportlast osalema tõe varjamises – kui sportlane ise üldse täpselt teabki, kuidas arstide ja treenerite meeskond temaga eksperimenteerib. Mis juhtub, kui samasugust valetamisega eksperimenteerimist kasutatakse riiklikul tasandil? Kas me võime olla kindlad, et selline praktika on riiklikul tasandil välistatud?  

Ei ole võimalik usaldada valitsust, mis õigustab petmist ja valetamist, ei ole võimalik tunda ennast turvalisena riigis, kus võimud rikuvad segamatult inimõigusi ja õigust eraelu puutumatusele.  Nii väikese riigi nagu Eesti ellujäämisvõimalused on suuremad, kui teda respekteerib ja toetab rahvusvaheline ühiskond. Valed ja ebaeetiline tegevus ei too meile vajalikku toetust ega respekti.  Kodanikel lasub kohustus nõuda uuelt valitsuselt, et see austaks demokraatlike institutsioone ja praktikat.  Selleks, et elada vabadena on vaja ka kodanikul meeles pidada, et vabaduse hind on pidev valvsus.  Ajalugu on seda näidanud.  Ei piisa ainult sellest, et käid valimas, kui vastav kuupäev ilmub kalendrisse.