Järgmises elus

Vasakul: minu pere põgenikena 1945. aasta suvel Saksamaal laagris.

Paremal: Kambodža noorpaar minu kodus 1975. aasta novembris

  Sõda toodab pagulasi nii riigisiseselt kui ka välismaale. Teise maailmasõja ajal, kui  lahing lähenes Tartule, pages minu pere linnast ema vanemate tallu Kõo vallas Viljandimaal.  Tallu tuli ka sugulasi Valgast ja seal olime pagulastena koos.  Kui ilmnes, et Punaarmee pealetungi ei saa peatada,  põgenesime 1944. a.sügisel läände nagu tegid seda ka kümned tuhanded kaasmaalased.   Meil – emal nelja lapsega - õnnestus sõjakeerises jõuda üle Läänemere Saksamaale ning seal imekombel ellu jääda ajal, mil Saksamaa oli kokku varisemas ning pidevalt liitlaste pommitamise all. Me liikusime Kirde - Saksamaalt edelasse, kus asus baltisakslasega abielus isa sugulane.  Nad lahkusid Eestist 1939.a, kui Hitler kutsus sakslased Balti riikidest „koju“. 

Kui sõda 1945.a kevadel lõppes, jagati Saksamaa  liitlaste okupatsioonivägede poolt nelja tsooni  ja koht,  kus me olime sai osaks Ameerika okupatsioonitsoonist.  Pagulaste küsimusega tegeleti koheselt ja sügiseks olid asutatud põgenikelaagrid, kuhu meid viidi.

Teise maailmasõja käigus sai miljonitest inimestest  Euroopas pagulased (displaced persons).  Valdav enamus neist läks tagasi oma kodumaale, kui sõda oli lõppenud.  Aga nendega, kes olid pagenud riikidest, mis peale sõja lõppu jäid Nõukogude Liidu sfääri, ei olnud kergelt lahendust leida.  Lõpuks otsustati, et põgenikud Balti riikidest ei pea kodumaale tagasi minema ning järk-järgult avanes võimalusi emigreeruda Inglismaale, läänepoolkerale või Austraaliasse. 

Meil õnnestus emigreeruda USA-sse, kuhu jõudsime enne jõule 1950.a. Olin 13.- aastane.  Minust nooremad õed ja mina läksime kooli uue aasta algul.  Me ei osanud inglise keelt samuti ei eksisteerinud mingit programmi välismaalastele inglise keele õppimiseks.  Kooliõpetajad aga oskasid  meiega toime tulla ning lihavõttepühadeks oli meil inglise keel sulaselgelt suus.  Mu noorem õde isegi unustas eesti keele hoopis ära tolle esimese 2. aasta vältel, kui elasime puhtalt ingliskeelses keskkonnas.

USA-s elades oli mul aastaid hiljem üks teistsugune kogemus pagendusega, mis on tingitud olukorrast, kus mistahes põhjusel sõjavägi evakueeritakse okupeeritud maalt ning tuntakse moraalset vastutust kohalike inimeste elu eest, kellega oli tehtud sõja ajal koostööd. Neil inimestel aidatakse kodumaalt lahkuda. Vietnami sõja lõpul põgenesid sajad tuhanded Indo-Hiinast, peamiselt poliitikud, sõjaväeohvitserid ja professionaalsed inimesed, kes USA-sse saabudes paigutati pagulaste laagritesse.  Meedias oli palju uudiseid Saigoni langemisest punavägedele 1975.a. kevadel, mis tekitas meeletut paanikat ja välkkiiret evakueerimist.  Otsustasin pakkuda oma kodu ühele vietnami perele ning võtsin ühendust põgenikelaagriga Texases. 

Mulle helistati novembris ning teatati, et kui mulle sobib, siis on valmis minu poole tulema üks noor Kambodža  abielupaar.  Kui nad minu kodus olid, siis rääkisid, et  neil oli ka teisi pakkumisi, aga nad otsustasid minu poole tulla, sest olin ise olnud sõjapõgenik.  Muidugi leidus ka kohalikke, kellele ei meeldinud pagulaste vastuvõtmine sest need võtavad endale töökohti.  Tegelikult kujunes nii, et mu naabril oli suhteid McDonald’siga, kuhu noor naine sai osaajalist tööd ja seda ei pannud kohalikud  pahaks.  Jõuluajal tõid mitmed kohalikud abielupaarile kingitusi ja üldiselt suheldi nendesse sõbralikult.

Rääkisime omavahel inglise keeles nii tihti kui võimalik, et neil oleks kergem kohaneda.  Ühel hommikul tuli noor naine kööki ja ütles mulle: „In my next life I no want to be Cambodian woman“ (oma järgmises elus ei taha ma olla Kambodža naine).  Ta oli nutikas 27 - aastane ning kui nad minu poolt läksid kevadel Providence’i Rhode Islandil, kus oli nende kaasmaalaste kogukond, töötas ta jõuka lese kodus kokana ja ta mees oli autojuht.. Meie läbikäimine kestis peale seda aastaid ning nende lugu, kuigi väga huvitav, ei kuulu siiakohta.

Pagulaste teema ei kao seni, kuni kestab sõda ja nüüd on Eesti riik silmitsi pagulaste küsimusega.  Olen ise tagasi oma sünnimaal ning jälgides pagulastega seotud küsimusi, arvasin kasulikuks jagada oma kogemusi usus, et need võivad aidata meil ületada hirmu.  Arvan, et meie jõuame vastu võtta kahe aasta jooksul 200 pagulast, kui me selleks ettevaatlikult ja tõhusalt  valmistume.

Miks suur paus?

Eile lugesin juhuslikult oma visiitkaardil infot ja meenus, et mul on blogileht. Olen olnud tegevustega nii tihedalt seotud, et panin viimati sinna midagi kirja enam kui kaks aastat tagasi!  Milles tegevus seisnes?

Okupatsioonide Muuseum Tallinnas tähistas 2013. a. 10. aastapäeva ning muuseumi direktor pöördus minu poole palvega eksponaate inglise keelde tõlkimiseks. Kuna muuseumi asutaja eluloo tõlkimine vajas täpsustamist, võtsin ühendust Olga Kistler-Ritso tütrega USA - s.  Vahest tekib suhtlemine peale esmakordset kontakti ja nii oli see ka meiega. Meilivahetuse käigus küsisin, kas ta on lugenud raamatut „Carrying Linda’s Stones“. Ta vastas, et ei ole aga on lugenud „When the Noise Had Ended: Geislingen’s DP Children Remember“.  Ta oli soovitanud muuseumil kaasata eksponaatides lõikeid sellest raamatust. Ta muretses endale raamatu  „Carrying Linda’s Stones“ ja leidis elulood selles raamatus väga liigutavad ning  arvas, et need peaksid laiema lugejaskonnani jõudma.  

“Kui sõjamüra oli vaibunud.  Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused”, eestikeelne teos raamatust „When the Noise Had Ended“, ilmus 2013. a. Mu eesti kolleegid välismaal palusid mul aidata raamatut Tallinnas esitleda ja see toimus Okupatsioonide Muuseumis sama aasta augustis.
 

Samal ajal tuli silmapiirile suur läände põgenemise 70. aastapäev ning seoses sellega minu ettepanek „Carrying Linda Stones“ toimetajatele, autoritele ja teistele raamatuga seotud asjaajajatele anda 2014. a. sügisel välja eestikeelne teos kiideti heaks. Kui olin koostanud teose eelarve, pöördusin eesti organisatsioonide poole Põhja - Ameerikas, Austraalias ja Euroopas rahalise toetuse saamiseks. Aasta lõpupoole oli selge, et piisavat summat projekti läbiviimiseks ei laeku ning tegin ettepaneku anda välja uustrükk raamatust „Mis teha – siin ta on“, mis ilmus põgenikelaagris Saksamaal peale sõda.

Uustrüki toimetajana kirjutasin eessõnas:

“Koolitüdrukuna Geislingeni põgenikelaagris lugesin väikest raamatut pealkirjaga “Mis teha - siin ta on”. Raamatul oli põgenike hulgas suur menu ja kui lõime välismaal uued kodud, leidis see raamat tee paljudesse riiulitesse.

Võllahuumoriga pooleks kirjutatud ja joonistatud raamatust sai pagulaskirjanduses omamoodi  kultusteos, mis võtab paremini kui mõni mahukas memuaar või ajalooline ülevaade kokku eestlase kogemuse pagulasena sõjaaegse ja -järgse kaose küüsis Saksamaal. Pagulaste kartus, et Eesti riiki ei taastata ja naasmine kodumaale on osutunud võimatuks, oli tõeks saanud. 1946. aasta oli Eesti pagulaste jaoks üks heitlikumaid, sest tulevik oli tume. Just sellises õhkkonnas panid Arnold Sepp ja Endel Kõks paberile oma koostöö “Mis teha - siin ta on”, mis nägi trükivalgust 1947.aastal UNRRA loaga. Tuhanded DP-lased said südamest naerda, aga ka tubli annuse psühholoogilist leevendust eneseirooniast, millest raamat on kantud. Samas on huumoril  imepärane võime seletada ajaloo peidetud nüansse lisaks väele puhuda eluhõngu sisse tulevikulootusele, mille järele eestlane tol ajal janunes.

Raamatu uustrükk, sedapuhku varustatud nüüdisajaloolaste sissejuhatuse ja ingliskeelse tõlkega, ilmub ürituste raames, millega meenutatakse suurt põgenemist läände 70 aastat tagasi. 

Uustrükiga on ühtlasi meeles peetud ka taasiseseisvunud Eesti noorust, eeskätt neid, kes kasvasid üles Nõukogude okupatsiooni ajal, mil Teise maailmasõja lõpul läände põgenenud kaasmaalaste saatus oli tabuteema. 

Uustrükk saab teoks tänu Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides, Rotalia Foundation’ile, Eesti Kultuurfondile Ameerika Ühendriikides ning Maano ja Epp Millese, Aire ja Villiam Salmre, Richard ja JoAn Conneri, Mall Blumfeldi, Karl Noore toetusele. Samuti võlgnen tänu neile, kes andsid hindamatut nõu ja pakkusid väärt ideid. Koostöö  laabus suurepäraselt Eesti Diasporaa Akadeemia ajaloolastega Maarja Merivoo-Parro ja Sander Jürissoniga, kes kirjutasid uustrükile sissejuhatuse. Suur tänu neile!

            Eesti rahva, nii kodumaale jäänute kui ka põgenike raskustest on tänaseks saanud minevikuteema. Paraku on üle kogu maailma uute põgenike arv tõusuteel. ÜRO Põgenikeameti andmeil on nüüdismaailmas üle 50 miljoni oma kodust pagema sunnitud inimese, pooled neist alla  18 - aastased lapsed. Laias laastus elavad nad üle samu raskusi nagu omaaegsed eestlastest põgenikud. See tekitab mõtte, et neilgi võiks olla midagi sarnast, mis meie põgenikupõlve veidi talutavamaks tegi.”

Suurem osa 2014. aastast kulus sügisel toimuva ürituse ettevalmistamisele, mis tähendas uustrükile keskendumist. Lisaks toimetamisele tõlkisin raamatu tekstid inglise keelde.

Kui suur läände põgenemise 70. aastapäeva tähistamine oli möödas, läksin oktoobris USA-sse oma peret ja sõpru külastama. Reis mandrile algas Connecticutis, kus peatusin heade sõprade pool oma endises kodulinnas ning ka Norwalkis ja Greenwich’is.  Järgmisena veetsin palju ilusaid päevi, kaasa arvatud Ameerika Tänupühad tütre pere pool McLeanis Virginias.  Mu poeg elab Sarasotas, Floridas, ning plaanis oli jõuluaeg tema pool olla. Detsembri alguses liikusin edasi lõuna suunas, peatudes Lõuna - Carolinas, kus elasin palju aastaid tagasi ja kus tänapäevani on mul head sõbrad.  Jõudsin Floridasse umbes nädal enne jõule ega naasnud Tallinna enne jaanuari 2015.

Vaevalt olin viinud ennast kurssi eluga Eestis, kui mu noorem õde, kes elab vanavanaisa poolt asutatud talus Lõuna-Eestis, haigestus raskelt ja ma läksin maale. Paraku osa tema haigusest oli kustutanud mälust arvuti parooli ja ma ei saanud ta arvutit kasutada.  Peale haiglast kojutulekut ei tohtinud õde kaks nädalat üksinda olla.  Nii kulges peaaegu terve veebruarikuu vaikselt maal talitades ja lugedes.

Tagasi Tallinnas, hakkasin kirjutama projekti teemal, mis pakuti Norra aktivistide poolt Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusele. Projekti taotlus Põhjamaade Ministrite Nõukogule oli 31. mai tähtajaga ning sellest sai kinni peetud. Peaaegu unustasin mainimast, et käisin oma Rotary klubi lasterikaste perede abistamise projekti komiteega, mille eesistuja olen, Valgamaal kaks päeva märtsi lõpus ning visiidi tulemused ja järeltöö said realiseeritud juuni lõpuks.

Juulikuu ongi puhkamiseks ja tähelepanu pööramiseks asjadele, mis on kahe silma vahele jäänud.

Peale Vabariigi Aastapäeva

                              Toidupanga juhi Piet Boerfijni põlle paela sidumas

Intervjuu antud ajalehele Pealinn, mis ilmus 11.03.2013:

Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Toomas-Hendrik Ilves, et Eesti tuleks sajandaks sünnipäevaks korda teha. Kui korda on võimalik üht riiki viie aastaga teha?

Ma ei saa aru, mis ta selle kordategemisega mõtles. Ta mainis, et tuleks kasutada Euroliidu järeleaitamisfondide raha eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Okei, ma nõustun. Mina kui kodanik olen nõus sellega, et eesti asi kestaks ja läheks paremaks. Praktiliselt president muidugi midagi ette ei pannud. Minule on täitsa selge, et kestlikkus peaksid olema keel ja kultuur. Praegu on see suur väljakutse.


Miks tunnevad inimesed end Eestis nii ebakindlalt?

Ebakindluse Eesti ühiskonnas on tekitanud siinne poliitika, ja seda tuleb muuta. Sest poliitika, mida on aetud viimased 30 aastat, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides president Reagani ajal, tänapäevasesse konteksti enam ei sobi. Just see, liberaalne majanduspoliitika viis 2008. aastal kriisini. Ja nüüd on vaja selle kohutava segaduse tagajärjed ära koristada.

Minu õnn on selles, et ma ei ole noor inimene, ei pea muretsema tuleviku pärast, ei pea tööturul tööd otsima. On ennegi olnud aegu, kui tööpuudus on raske probleem, ka Ameerika Ühendriikides, aga mitte nii pikalt ja nii raskelt, välja arvatud Suure Depressiooni ajal möödunud sajandil. Sellest välja saamine võtab kaua aega. Majandus ja inimeste heaolu sõltub poliitikast ja muutuste teel on ju ka muu Euroopa.

Kas vastab tõele valitsuse väide, et Eesti majandus on tõusuteel ja see tõus andvat silmad ette isegi rikastele euroliidu riikidele?

Ansip armastab statistikat – kui palju on SKT kasvanud ja nii edasi. Samas ei ole seda SKT-d kunagi tükkideks võetud – mida see tähendab, kellele see läheb jne. Aga see on just see oluline osa. Sest nagu me teame, peitub vanakurat detailides, mitte suures pildis. Ja kui hakata vaatama detaile... Miks meil siis selle majanduskasvu taustal on ikka veel üle 40 000 lapse, kes ei saa iga päev oma kõhtu korralikult täis, miks ebavõrdsus suureneb? Majandus võib küll kasvada, aga osa saab sellest ainult üks väike – jõukam – ühiskonnarühm, mitte aga need, kes tegelikult täbaralt elavad.

Meie probleem on ka see, et suur osa meie majandusest on välisomanike käes. Ja see tektab muret. Väidetavalt on viimastel aastatel välisinvestorite kasumina Eestist välja läinud 350 miljonit eurot.
Näiteks minu noorem õde tegi korda meie vaarisa talu Karksi-Nuias, täitsa Läti piiri ääres. Ja paar aastat tagasi oli sealsamas lähedal asuva talu ostnud ära üks rootslane. Kui ma siis aasta hiljem õelt uurisin, kuidas rootslasel talupidamisega läheb, siis õde ütles, et talu seisab niisama, rootslane on huvitatud ainult metsast.
Aga mis siis riigist saab, kui selle maa rahvas ei oma maad, ei oma ettevõtteid? See tähendab, et poliitikat mõjutavad võõrad inimesed.

Kas välisettevõtjatel on tõesti võimalik Eesti poliitikat mõjutada?

Jah. See on tegelikkus. Mul on nende välismaa ettevõtjate hulgas häid sõpru, olen nendega rääkinud. Samas ma ei ütle, et need välisettevõtjad on vereimejast kapitalistid, nagu marksistid armastasid väljenduda, ei, nad on head inimesed, kellega saab suhelda ja läbi rääkida. Aga mul on selline tunne, et meie võimupoliitikute huvides ei ole midagi muuta. Vaat nüüd tulebki see rahaahnus välja. Nende huvides on oma isikliku jõukuse suurendamine. Ja see on üks oht, mis võib riigile saatuslikuks saada.

Ilmselt tunnevad paljud inimesed, et praegu Eestis võimul olevad poliitikud huvituvad eelkõige iseenda heaolust, mitte sellest, kuidas aidata neid, kes abi vajavad?

Ma olen saatnud ka riigikogule kirja, et niimoodi enam ei saa, et see liberaalne turumajandus hävitab riiki. Kord sattusin samal teemal rääkima ka Hans H. Luigega, kes selle peale ütles: «Ilvi, sina ei usu kapitali vaba liikumisse, sina oled sotsialist!» Tegelikult ma usun turumajandusse, aga see peab olema reguleeritud.
Muuseas, ega siis vaenamine ei ole omane ainult Eestile. Olin viimaste valimiste ajal Ameerikas ja nägin ja tundsin, kuidas inimesed lihtsalt vihkasid üksteist. Olin oma hea sõbranna pool, ta on vabariiklane, väga kena inimene. Aga nii jäigalt liberaalses maksupoliitikas kinni – ta on absoluutselt selle vastu, et muuta senist maksupoliitikat, kus jõukad maksavad väiksema protsendi kui tavaline tööinimene. Temal jooksevad dividendid, igasugused muud hüvitised – selge see, et maksupoliitika muutmine ei ole tema huvides. Aga ta ei näe suuremat pilti – et maksude muutmine toob kasu majanduse arengule tervikuna.

Küllap annaks meilgi maksuhoobadega ebavõrdsust vähendada? Kui palju oleks kasu näiteks dividendide sotsiaalmaksuga maksustamisest või astmelisest tulumaksust?

Maksusüsteemi peab muutma. Praegune maksusüsteem teeb meid vaesemaks. Astmeline tulumaks ei pea olema see, mis jääb igavesest ajast igavesti, sest midagi siin ilmas ei ole igavene. Aga maksusüsteemi tuleb muuta ja kohendada, et asjad oleksid tasakaalus ja jätkusuutlikud. Praegune maksupoliitika ei ole jätkusuutlik. Huvitaval kombel president seda ei nimetanud. Meie väga hirmus probleem 40 000 nälgiva lapse kõrval on rahva väljaränne. Ka seda president oma kõnes ei nimetanud. Ta rääkis selle asemel mingist metafoorsest Eiffeli tornist: «Toome oma sajandi juubelile metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele» – üks lause. Natukene hiljem: «Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha.» See ei ole loogiline. Ma arvan, et ma läheksin edasi selle number kahega. Juba Ühendriikides elades mõtlesin, et Eesti on nii väike ja ta peab olema riigina kvaliteetne – nii hariduse kui ka tervishoiu osas, et tuldaks imestama, kuidas on tehtud nii tore väike riik. Kui praegu lugeda välismeediat, siis meid kiidetakse küll, aga kiidetakse meie IT arengut. Aga see ei ole ju riigi asi.

Suured vennad on meid kiitnud ju ka selle eest, et meil on väike riigivõlg. Kuidas see väike riigivõlg rahva heaolule kaasa aitab?

Meil on väike riigivõlg küll, aga me oleme puruvaesed, lapsed näljas. Ja rahva, eraisikute võlg on ju väga suur. Ma mäletan seda riigipoolset survet panna inimesi laenu võtma ja võlgu elama. Siim Kallas ise ütles: «Aga nii ju elatakse.» Ära on unustatud vana hea rahvatarkus «Võlg on võõra oma». Seda peaks tihemini meelde tuletama. Sest ega pangad ju suurest inimesearmastusest võlgu ei anna. Jah, nad räägivad nii sõbralikult, reklaamides lapsed naeratavad ja mehed paitavad naiste päid – kõik on ilus. Tegelikult on pankade huvi kasumit teenida, ja seda ei maksaks unustada.

Eesti on nii väike, võib-olla meie potentsiaaliga ei olegi võimalik midagi suurt korda saata? 

Meil on väga tublisid inimesi, saaksime ehitada väga kena ja korras riigi, aga meie juhid on valed, et seda teha.

Mis on need väärtused või nähtused, mis peaksid Eestis kindlasti edasi kestma?

Minule on täitsa selge, et kestma peaksid keel ja kultuur. Praegu on see suur väljakutse, eesti keel on nii kerge kaduma. Ma ei räägi viiest aastast. Aga viiekümne aasta perspektiivis on see võimalik, sest inglise keele surve on nii suur. Meie keelebaas ei tohi kaduda. Aga vaata Tallinnas ringi – kui palju meil on puhtalt eestikeelseid silte? Mõned ju on. Ma käin üsna palju linnas ja jälle näen, et mõni vastavatud äriettevõte on puhtalt ingliskeelse sildi välja pannud.

Samas on ka vene keele surve vähemalt siin, Tallinnas, küllaltki suur. Aga usun siiski, et lääne ahvatlused on ohtlikumad.

Mina elasin pikki aastaid võõrsil ja mu esimene keel oli eesti keel. Aga võõrsil elades teevad võõra keele võlud ja mõjud, eriti kui sa ei saa emakeelt iga päev kasutada, oma töö. Inglise keeles on tabav väljend «Use it or lose it» (Kasuta seda või kaota see). Ja see on nii – kui sa keelt ei kasuta, siis ta kaob. Meil, siin maal, peab eesti keel olema kasutusel iga päev.

Mis ohud peale keele kadumise eestlasi kui rahvast veel kollitavad?

Minu nägemus eesti asjast on natuke teistsugune kui väga paljudel teistel eestlastel. Meie ühiskonnas domineerib, nagu keegi tabavalt kommenteeris, kuldvasika kummardamine. Tegelikult ma tahaks näha, et Eestis selle viie aastaga kuldvasika kummardamine... oh, ega ta ei kao, aga ta võiks väheneda. Sest rahaahnus – see hävitab inimesi.

Ehk on tegemist ärakasutamisega?

                          Parvlaeva "Estonia" hukkunute mälestusmärk Tallinnas

Naisteoloogide Konsultatsioon ja Evangelische Kirche von Kurhessen-Waldeck koos partnerkirikutega korraldasid Tallinnas rahvusvahelise seminari 07.09.12 ning palusid minul selles osaleda.  Seminari teema oli „Muutuste väljakutsed kirikule ja ühiskonnale“.  Minu ettekande pealkirjaks oli „Ehk on tegemist ärakasutamisega?“

Mullu külastasin tütre pere Singapuris.  Jõuludeks said  mu lapselapsed muuhulgas raamatu, mis annab ülevaatliku pildi kõigist riikidest maailmas.  Loomulikult mind huvitas, mida öeldakse Eesti kohta.  Seal olid mõned andmed riigi geograafiast ja ajaloost, ning mainiti, et selles riigis on kõige väiksem protsent inimesi, kes usuvad Jumalasse.  See fakt seisis veidra kontrastina informatsiooni kõrval, et Eestis asub kirik mille torn tegi temast maailma kõrgeima hoone 16. sajandil. Tähendab, ristiusk on olnud siin kaua, ja veel kauemgi.

Ma ei vesteldnud oma lapselastega selle teksti üle, aga kahtlemata see oli neile muljet avaldav ja täiendas eriliselt ettekujutust oma vanaemast.

Kui see vastab tõele, et meie riigis on väikseim protsent Jumalasse uskujaid – ning paistab, et üldiselt ollake sellega nõus – siis selle aspektiga tuleks arvestada, kui Luteri kirik üritab toime tulla väljakutsetega, mis seisavad ees.

Diskussioonid eestlaste huvi puudumisest organiseeritud religiooni vastu jätavad sõelale mõned korduma kippuvad arvamused.  Valdavalt selgitatakse, et võõrad võimud on meid vallutanud ja valitsenud, igaüks nendest oma erinevad konfessioonid meile peale surunud.  Tänapäevani leidub inimesi, kes näevad ristiusku, kui vägivaldselt eesti rahvale peale sunnitut. 

Kõige viimane võõras võim, kes valitses siin ning lõppes vähem, kui põlvkond tagasi, kuulutas ateismi ainsa tõena.  On kaunis arusaadav, miks eestlane küsib,  „Kelle usk on õige?  Miks peaksin uskuma seda või teist õpetust?“ ning nüüd, kus iseseisvus on taastatud, paljud eestlased lihtsalt ei taha ennast tülitada usuküsimustega – nad tahavad, et neid jäetakse rahule.

Siinkohal peatuksin hetkeks, et seletada oma ettekande pealkirja.  Head pealkirja ei ole alati kerge leida. Ent teemat uurides ja sisu peale mõeldes tekkis mul küsimus, kas eestlane pole ajalooliselt arvanud kasulikuks ühte või teist usu vormi omaks võtta.  See ei tähenda seda, et rahva hulgas ei leidunud siiralt usklikke inimesi.  Aga näiteks, tsaari režiimi julgustamine („venestamine“)19. sajandil ja eestlase usk, et vabanemine orjapõlvest ning maaomanikuks saamine on võimalikud pöördudes vene ortodoksi usku. Mu vanaema pere lõuna Eestis astus õigeusu kiriku liikmeks, et saada maaomanikuks.   

Ka Nõukogude okupatsiooni ajal nii, et kui tahtsid kindlustada oma karjääri oli soovitav astuda kommunistlikku parteisse.  Mõnevõrra kehtib see vaim veel tänapäevalgi, sest praegugi oled eelistatud tööturul teatud ametitesse kandiderimisel, kui sa kuulud võimuparteisse. Nõukogude okupatsiooni tingimustes jäid peamiselt eakad naised kirikute ja koguduste eest hoolt kandma, sest mehed ja üldse ka nooremad inimesed ei tahtnud riskida oma karjääriga, olles seotud religioose institutsioonidega.   

Meeste religioossest tegevusest distantseerumise tagajärjeks oli vaimulike puudujääk, mis viis kiriku poolt naiste ordineerimiseni. Arvan, et sel ajal oli ilmne ka siiras pühendumus kirikule, sest kiriku hooneid, mis jäid koguduse kasutusse jumalateenistuseks – paljuid kasutati ladudena, jõusaalidena, filmistuudiotena – pidasid kogudused üleval oma jõuga.  Nii, et kui vaatad Toom- või Oleviste kirikut Vanalinnas, mõtle ka nende koguduse liikmete eneseohverdamisele okupatsiooni aastate vältel. Mulle on ka väidetud, et peale taasiseseisvumist võtsid mehed üle juhtivad positsioonid kirikus ja naised, kes olid kirikut kandnud raskel ajal, suruti tagamaale.

Missugune on pilt täna? Mõned uuringud näitavad, et kasvanud on nende inimeste arv, kellele religioon on tähtis igapäevaelus.  Umbes 40% rahvastikust loevad ennast usklikuks, kui lisada need kellel on „oma usk“ (ebausk). See näitab, et koguduste kasvu potentsiaal eksisteerib; tõkkeks paistab olema kirik institutsioonina.

Siinkohas nimetaksin, et alates 2011. sügisest on riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetus.  Sama aasta kevadel korraldas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus seminari, kus vaadeldi 3. usundit – judaism, kristlus, ja islam – naiste seisukohalt.  Seminar nägi ühe eesmärgina avalikkuse teavitamist usundi rollist ühiskonnas.

Käesoleva seminari juhendiks on tõdemus, et kirikul on raske jõuda inimesteni, inimestega ühendust luua, näidata kaastunnet ja arusaamist inimeste igapäevaste raskuste ja probleemidega toimetulemisega.  Kirik on võtnud vastavaid samme.  Jaanuaris k.a. andis Eesti Kirikute Nõukogu välja raamatu „Astu alla rahva hulka“, milles käsitletakse ka  eelpool nimetatud muresid.  Ka ollakse arvamusel, et kirik peaks kasutama kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid oma sõnumi levitamiseks.

Mõned vaimulikud arvavad, et neist on paljudel inimestel stereotüüpiline nägemus, et osa inimesi on vaenulikud usu vastu, või et usklik inimene on kuidagi imelik. Probleemiks on ka Nõukogude okupatsiooni pärand, mis takistab usaldust kiriku vastu, kuna kirikul on lähedased sidemed juhtivate poliitikutega, kelle tegevus oli, või on veel praegugi kahtlane.  Näiteks 2005.aastal  autasustas Toomkoguduse Nõukogu Maarja medaliga Siim Kallast, keda kahtlustatakse 10 miljoni US dollari varastamises Eesti Panga juhina.  Sellele juhtumile lisanduvad veel panga juristi Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena Kaju elujõud on otsas ja Põhja-Eesti Panga ametniku Aare Tomsoni maha laskmine tema kodutänaval. Raha ei ole siiani leitud ja riigikohus ei ole leidnud Siim Kallasel süüd, kuna „ametiseisundi kuritarvitamine ei ole tõendatud”. Teisalt ei ole põhjendatud, miks Toomkoguduse Nõukogu autasustas Kallast medaliga.

Tulles tagasi vaimulike murede juurde saab nentida, et mõnesid segab see, et meedia ei kajasta religioosseid küsimusi ühiskonnas ja kui see ka toimub siis on tegemist kas kinnisvaratehingu- või skandaaliga. Vaimulikke ei kutsuta osalema avalikel foorumitel ega aruteludel.  ETV ja mõned raadiojaamad edastavad usundi teemade programme, aga need ei ole eetris kuulajatele soodsal ajal. 

EEKLil on suhted – võib ka neid nimetada partnerluseks – Rootsi kirikuga, põhja Elbe omaga Saksamaal, ja nagu täna näeme – teiega Hesses (Wiesbaden).  Loomulikult on EELKil ka suhted kirikuga Soomes ja Balti riikides.  Mingil määral on kontakte ka anglikaani kirikuga Britannias ja Missouri Sinod Luteri Kirikuga USAs. 

Kirikul insitutsioonina on palju väljakutseid ning selles mõttes ei ole ta erinev Eesti Vabariigist.  Seitse aastat tagasi koostas kirik arenguplaani, mida on aegajalt tulnud muuta.  Hariduse valdkonnas on kirikul tulnud koolitada õpetajaid, pöörata tähelepanu teoloogiale, sakraalmuusikale ja liturgiale.  Majanduslikuks väljakutseks on kiriku hoonete korraspidamine, eriti seetõttu, et need on vanad.  Vaimulike kogukonnas käib pidev arutelu konservatiivse ja liberaalse tiiva vahel.  Tulevikku vaadates näevad kiriku juhid, et kõikidele väljakutsetele tuleb läheneda professionaalselt.

Oma ettekandes kolmapäeval avaldas Anne Kull arvamust, et on vaja kristluse teoloogiat, mis on enesekindlam, avalikum ja oikumeensem. Mu oma arvamus on, et praegusel segasel ajal on kirikul vaja olla enesekindlam ja julgem. Küsin: kes on see institutsioon riigis, kes kaitseks ja õpetaks eetilisi ja moraalseid väärtusi – selliseid tavalisi igapäevaseid väärtusi nagu ausus, usaldus, õiglus, mis meil kipuvad üha võõramaks jääma.  Ei näe ma teist riigimaastikul, kui religioosne institutsioon.

Luteri kirikul on ajalooliselt olnud suurmehi, kes on seisnud korruptsiooni ja ebaõigluse vastu.  Kahtlemata kuulsaim on Martin Luther ise, aga meie kaasajal on ka olnud Martin Niemüller ja Dietrich Bonhoeffer, kes astusid välja kurjuse vastu.  Tänapäeva Eesti kirik võiks oma eelkäijate jälgedes sammuda selleks, et peatada sotsiaal-poliitilist allakäiku, mis ohustab meie väikest riiki.

Tahan lõpetada positiivse noodiga – ma pean silmas muusika nooti!  Nimelt luteri kiriku suurkujude hulgas on maailma kuulsaim helilooja Johann Sebastian Bach.  Luther andis kirikule teoloogilise põhja, Bach kirjutas sellele muusika (muidugi hiljem, kui Luther oli juba kirjutanud ”Üks kindel linn ja varjupaik”).  Eesti tugev koorilaulutraditsioon tuleb kirikust.  Teisisõnu, ”Laulev revolutsiooni”, mis on tuntud peaaegu igas maailma nurgas, juured on kohalikes kirikutes.  Ma olen soovitanud mõnedele juhtivatele inimestele kirikus ”tugevdada Bachi heli”, sest eestlased armastavad muusikat ja ortodoks luterlane Bach võib olla üks vahend inimestega ühenduse saamiseks.

Riikide lagunemisest

          Kohtla-Järve tuhamäel, autor oma poja-, autojuhi- ja välismaakülalistega 1990.a.



Praeguses globaalses majanduskriisi kohta, milles ka Eesti pöörleb, on ilmunud meedias erinevaid arvamusi, kuidas oleks võimalik sellest väljuda. On avaldatud väga pessimistlike nägemusi (nagu ei oleks ajalooliselt kunagi varem kriisiolukordi olnud) või siis on süüdistatud turumajandust kurjuse juurena, kaasmõtteks selle süsteemi kõrvaleheitmine. Arvan, et on aeg kaaluda akadeemikute Daron Acemoglu ja James A. Robinsoni majandus-poliitilist struktuuri, mis on välja pakutud raamatus ”Why Nations Fail – The Origins of Power, Prosperity and Poverty” (Miks riigid ebaõnnestuvad –  võimu, jõukuse ja vaesuse juured/põhjused), ja vaadata, kus meie riik selles kontekstis asub. Acemoglu on Massachusetts’i Tehnoloogia Instituudi (Massachusetts Institute of Technology) majandusteaduste professor ja Robinson on politoloogia professor Harvardis. Raamat on nende 15-aastase uurimuse tulemus, ja on pälvinud laialdaselt poolehoidu. 
Autorid tõstatavd küsimuse, miks mõned riigid on vaesed ja mõned rikkad. Nad vaatavad ajalukku ja analüüsivad sealseid riike, ning võrdlevad kaasaegseid naaberriike nagu Põhja-Korea ja Lõuna-Korea – üks väga vaene ja teine rikkamate hulgas.


Analüüs viib neid järeldusele, et kahtlemata on majandusel oma roll riigi jõukuses või vaesuses, aga riigi poliitistel institutsioonidel on tähtsam osa, kuna need määravad missugune majandus riigis kehtib. Riigid, kus eksisteerivad kaasavad (inclusive) poliitilised ja majanduslikud institutsioonid, on võimelised tagama jätkusuutliku arengu. Aga riigid, kus vastavad institutsioonid “imevad” (extractive) jõukuse endasse, ei ole jätkusuutlikud.

Autorid väidavad, et poliitiline struktuur on tegur, mis tingib kaasaegse jõukuse taseme. Nad leiavad, et igasugune panustamine ja uuendamine ei toimi, kui puudub usk, et nende tagajärgi ei kasuta oma huvides võimul olijad. Seetõttu riigi jätkusuutlikkus ja jõukus püsib kolmel jalal: piisavalt keskendatud võim, et vältida segadusi; teiseks, kaasavad (inclusive) võimu- ja majandusinstitutsioonid, et vältida ebastabiilsust; ja kolmandaks, nad peavad kahjulikuks ”ekstraheerivaid” (extractive) – eelpool nimetatud ka ”imevaid” – institutsioone, sest need ei ajenda inimesi säästma, investeerima ja uuendama. Ekstraheerivad poliitilised institutsioonid toetavad majandusinstitutsioone, mis süvendavad ekstaheerimisest kasu saavat võimu. Ekstraheerivad majandus- ja poliitilised institutsioonid võivad detailides erineda, aga nad on alati riigi ebaõnnestumise ja lagunemise juured, nendivad autorid oma teoses. 
 
On siililegi selge, et liberaalne majanduspoliitika on ebaõnnestunud oma ahnuse ja spekulatsiooniga rahaturgudel, sest tagajärjeks on olnud globaalne finantskriis, mis süvenes omakorda globaalseks majanduskriisiks. Vaesus ja töötus kasvas samal ajal, kui väike protsent inimesi sai väga rikkaks. On ka selge, et meie riigi praeguste juhtivate poliitikute seisukohad ja arusaamad majandustegevusest ei too meid kriisist välja, sest neist koosnebki see ekstraheeriv võim. 
 
Juba mitut aastat oleme talunud usalduskriisi, ning mullu algasid lõpuks protestid. Talvel streikisid kooliõpetajad ja transporditöötajad, sügisel toimusid tervishoiutöötajate meeleavaldused, mis kulmineerusid novembris inimeste kogunemisega Lossiplatsil, sest oli ”juba kõrini”. 

Ei ole mõtet siinkohal korrata neid vigu, rumalusi, valesi, petmisi ja isegi reetmisi, mis on korda pandud kehtiva poliitilise võimu ajal. Hetkel üritatakse rahvast rahustada, aga arvestades sellega, et poliitilised struktuurid on alati huvitatud võimule jäämisest, on seegi vastavast huvist kantud. Võimul olevad struktuuriliikmed on paadunud liberaalpoliitika pooldajad ja neilt ei ole loota uuendusi, jätkusuutlikku riigi poliitika edendamist ega eetilist suhtlemist. Pigem oleme teel ebaõnnestunud riigi suunas, kui me ei vali endale juhte, kes ei ihalda olla ekstraheeriv võim. Lugegem ”Why Nations Fail”.

Usaldusest

 Euroopa Inimõiguse Kohtu kohtunik Julia Laffranque-ga Tartus, kui ta oli Julia Vahing

Aina rohkem on kuulda Eestis arvamust, et enam ei ole võimalik kedagi usaldada.  Mõned head sõbrad, kes elasid siin vene ajal ütlevad, et siis vähemalt teati, keda võis ja keda mitte, aga nüüd ei pea seegi enam paika. Pea kõik, kellega räägin, tõdevad ka seda, et viimastel aastatel on usaldusepuudus laienenud. Osa sellest fenomenist võib kirjutada majandusraskuste arvele. Ja teise osa? Ei saa lahti tundest, et meie riigi südamel, valitsusel lasub osa süüst. 

Kui peaminister Ansip deklareerib, et tema erakonna poliitika viib Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, siis on kõrvadel seda küll mõnus kuulda, aga kui aasta möödub aasta järel ja silmad tühistki jõukuse kasvu ei näe, kuhtub usaldus. Nagu eelmisest veel vähe oleks, kuulutab peaminister raske aja haripunktil: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada!” Nautigu peaminister kriisi mil määral tahes, aga pere, kus keegi on töötu, seda ei tee. Ei mõnule kriisis ka need pered, mille liikmed on välismaale tööjahile siirdunud. Nemad küsivad, on peaministril üldse aimu, kui palju töökäsi tegevuseta ja kui palju andekaid, meie endi hüvanguks tarvilikke päid on piiride taga?

Valitsuse  kreedo paistab olevat ”eesmärk pühitseb abinõu”.  Üks lugupeetud minister kirjutas lausa varjamatult,  et inimesele pole antud eneseteadvust ja tarkust ”... (mitte) selleks, et tõde teenida (...), vaid selleks, et ellu jääda.”  Poliitilises kontekstis võiks seda tõlgendada kui “...võimule jääda”.  Niisiis, petmine, valetamine ja tühjade sõnade tuulede loopimine on lubatud ellu- või võimulejäämise nimel. 

Reformierakond kujundas endale majanduspoliitika asjatundja maine, ning ajal, kui demokraatlikes riikides valitses liberaalne majanduspoliitika, valiti erakond võimule. Kuid võimule jäämiseks, eriti peale majanduskrahhi, tuli roosili lubadusi rikastada muude meetmetega. Tuntud ja ajaproovile vastu pidanud võte on hirmu külvamine. Iga poliitik teab, et pole vaja palju muud, kui kujutada oma rivaali või vastast täieliku huku tööriistana. Kes tahaks riskida veel halvemaga, kui juba niigi on halb? Parema valiku puudusel eelistab inimene miinide vahel laveerimist turmtulele. 

Kui kahekümnele sõltumatuseaastale mõelda, siis hakkab sind järama küsimus -- kuidas 1991. aastal sai võimalikuks hambuni relvastatud Moskva võimu alt vabanemine rahulikul teel, Prokssõduri teisaldamine tõi endaga kaasa aga vägivalla ja rahutused?  

Pronkssõduri episood pakub tänini kõneainet. Huvigrupid olid omavahel saavutanud kokkuleppe Pronksõdur rahumeelselt teisaldada. Valitsus läks aga teist teed. Miks? Äkki selleks, et hirmu külvata? Kui Moskva tõesti kulisside taga plaanis Eestis riigipööret, siis oli Proksõduri ümber paigutamine nende jaoks ju kui kont koera hammaste vahele. 

Pronksiööga seoses on tänapäevani lõpliku ja ammendava vastuseta küsimused ka kapo rolli kohta selle sündmuse ajal.  Pärast toda saatuslikku ööd on uusi küsimusi aina lisandunud. Näiteks viimase Riigikogu valimised ja kapo osa selle kampaanias. Olgu mis on, aga usaldust riigi ja selle julgeolekuasutuse vastu teatud seigad ei tõstnud. 

Kapo Aastaraamat 2011 miskipärast ei sisalda neid süüdistusi, mis kampaania ajal tõsteti Edgar Savisaare vastu. Kahtlusenool on hoopis suunatud Savisaare erakonna kolme liikme peale. Arusaamatuks jääval põhjusel on sihikul ka akadeemik Ivar Raig. Kuigi aastaraamatu sissejuhatuses tõotatakse esitada fakte ja avada protsessi olemus, ei vaevu raamat õieti midagi dokumenteerima kahtluse alla seatud isikute kohta. Kellel veel kui mitte kapol peaksid vastavad faktid olema käepärast?

Faktide esitamine oleks hoobilt lämmatanud arvamuse, et aastaraamatus laskutakse inimeste nõukogude-taolise stigmatiseerimise ja vääritute võtete kasutamiseni. Kuna Aastaraamat on poliitiline dokument, siis ootaks sõna riigi presidendilt või vähemalt tõusuteel erakonna eesistujalt. Nende häält pole aga kuulda olnud. Kas vaikitakse alahoidlikkusest või truudusest võimustruktuurile, ei oska öelda. Üks on aga kindel, usaldust see ei tekita.

Vastupidi ootustele on Aastaraamatu vastu üle näidatud hoopis poliitilist poolehoidu. Nii kirjutab TÜ Eetikakeskuse juhataja, et Aastaraamatule ei ole midagi ette heita ja mainitud faktid on tõesed. Temalt ootaks hoopis küsimust selle kohta, miks ei kajastu Aastaraamatus elamislubade müük, allmaailma äri, ja rahapesu – selgelt riigi julgeolut ohustav tegevus, mis kõik laiale avalikkusele näha ja teada.  

Kas oleme juba jõudnud usalduskriisini või selle lävel?  Isegi meie spordisfäär on sellega puutes, kui tuletada meelde Andrus Veerpalu draamat. 

Varsti toimuvad Londonis suveolümpiamängud, kus võistlevad ka Eesti sportlased. Mu tütar ja väimees on VIP külalistena mängudele kutsutud. Ma soovin südamest, et nad lehvitaksid seal Eesti lippe, aga ma ei saa seda neilt paluda, sest mu usaldus juhtivate tegelaste vastu koperdab savijalgadel, mis ähvardavad iga hetk põrmustuda.