Helle Kiiss minuga Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel 2006. aastal Tallinnas
Korp!Indla palus mul esineda 28. aprillil korporatsiooni konvendis Tartus ettekandega teemal „Naised Eesti ühiskonnas: päevakaja“. Ettakanne oli järgmine:
Nagu võib arvata – oletates, et minu maailmavaade on mõnevõrra juba levinud – on minu ettekande põhitees see, et demokraatlikus ühiskonnas on inimestel võrdsed võimalused, neid koheldakse võrdselt ja seadusandlus kaitseb võrdõiguslikkust.
Kust pärineb põhimõte, mis näeb inimesi võrdsetena? Teatavasti on ju valdav osa ajaloost täis ühiskondi, kus kehtis – või ka tänapäevani kehtib – klasside vahe, mõned on sündinud kõrgemasse klassi ja mõned lihtrahvaks. Sajandeid valitseti riike keisrite ja kuningate poolt, kes pretendeerisid Jumala poolt antud õigusele valitseda (divine right). Kuigi vahel sattus selliste isevalitsejate hulka ka naisi, ei tähendanud see mingil moel soolist võrdõiguslikkust valitsemises.
Võib väita, et arusaam ühiskondlikust korrast hakkas muutuma usupuhastuse ajal, mille kulminatsiooniks oli Martin Lutheri seisukoht, et iga inimene on võrdne Jumala ees ja kõik inimesed ühendatakse Kristuse kaudu võrdväärsetel alustel, nii nagu oli suheldud meestega, naistega, orjadega, ning erinevatest rassidest rahvastega kristluse algperioodil, esimesed kaks sajandit peale Jeesuse surma. (vt. Elaine Paigelsi teoseid) Ristiusk institutsionaliseerus peale seda, kui Konstantin Suur tunnistas ristiusu Rooma riigis seaduslikult lubatud usuks 313.a. ja hiljem, kui Rooma imperaator Teodosiuse määrus 381.a. kehtestas ketserluse riigivastaseks kuriteoks. Seega näeme ajaloos aina tihedamat koostööd kiriku ja riigivõimu (vaimse ja ilmaliku) vahel – institutsioonide vahel, mis oma loomuselt olid patriarhaalsed.
Usupuhastus oli nii religioosne kui ka poliitiline murre, mis sünnitas Valgustusaja 18. sajandil. Üha rohkem rõhku pandi vabadusele ja õigustele, ning need olid ikka mõeldud meestele, kuid aja jooksul need mõisted laienesid ka naistele. Möödunud sajandil võitsid lääneriikides naised endale hääletamisõiguse, võrdsed võimalused haridusele ja elukutsetele. Kuni 20. sajandi alguseni olid Piibli interpretatsioonid määranud naisele alandava rolli ühiskonnas, aga erinevatel põhjustel, mida siinkohal aja piirangu tingimustes ei saa arutada, kerkisid pinnale ka interpretatsioonid, mis purustasid stereotüüpe ja müüte.
Eeltoodud mõtted olid pakutud taustaks arengule, mis on ju pidev. Tänapäeval on meil vaja käsitleda soorolle vastavalt väljakutsetele ja vajadustele. Mina näen soolist võrdõiguslikkust kui praktilist ja demokraatlikku – ütleme inimlikku – suhtlemist ühiskonnas. Majandus on osa ühiskonnast, mida paraku mõned meie poliitikud ekslikult näevad kogu ühiskonnana, ning siinkohal ma keskendungi majandusteemale.
Majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda.
Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.
Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust.
Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud. Kui kutsekoolides traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le. Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded.
Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele - keskendunud kõrgkool. Nüüdseks õpilaskond on 55% naised ja 45% mehed, aga magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %) samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).
Eelnev on paljutõotav tendents. Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?
Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ning kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.
Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid, pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks, kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost. Muidugi, vastupanu oli suur – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi – aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu.
Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas. Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt.
Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust. Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas.
Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal. Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt. Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab.
Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi ja kindlasti leidub neid ka Eestis. Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point. Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused – erinevusi on mõlema sugupoole siseselt. Minu sõnum oma rahvale on: kui tahame olla jätkusuutlikud, vabanegem stereotüüpidest ja müütidest!
Aga miks ma tõin Norra näite? Sest et Eestis on meil vaja sellega tutvuda. ELis on juba samme astutud Norra mudeli rakendamise heaks. 1. märtsil 2011 kutsus ELi õigusküsimuste volinik Viviane Reding üles börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas 2012. a. märtsiks alla kirjutama lubadusele suurendada naiste osalust ettevõtete juhatuses. Selle ajani on ettevõtetel viimane võimalus näidata, et iseregulatsioon toimib. Ta loodab, et ettevõtted kasutavad seda võimalust ja seadusandjatel ei ole tarvis sekkuda. Kui aga edusamme 2012.a. märtsiks ei ole näha, lubab Vivian Reading: „... tuleb mul võtta seadusandlikke meetmeid.“.Tema eeskmärk on suurendada naiste osakaalu börsil noteeritud suuremate Euroopa ettevõtete juhatuses 2015.a. 30%-ni ja 2020.a. 40%-ni.
Selline saab olema osa Eesti tulevikust.
