Usaldusest

 Euroopa Inimõiguse Kohtu kohtunik Julia Laffranque-ga Tartus, kui ta oli Julia Vahing

Aina rohkem on kuulda Eestis arvamust, et enam ei ole võimalik kedagi usaldada.  Mõned head sõbrad, kes elasid siin vene ajal ütlevad, et siis vähemalt teati, keda võis ja keda mitte, aga nüüd ei pea seegi enam paika. Pea kõik, kellega räägin, tõdevad ka seda, et viimastel aastatel on usaldusepuudus laienenud. Osa sellest fenomenist võib kirjutada majandusraskuste arvele. Ja teise osa? Ei saa lahti tundest, et meie riigi südamel, valitsusel lasub osa süüst. 

Kui peaminister Ansip deklareerib, et tema erakonna poliitika viib Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, siis on kõrvadel seda küll mõnus kuulda, aga kui aasta möödub aasta järel ja silmad tühistki jõukuse kasvu ei näe, kuhtub usaldus. Nagu eelmisest veel vähe oleks, kuulutab peaminister raske aja haripunktil: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada!” Nautigu peaminister kriisi mil määral tahes, aga pere, kus keegi on töötu, seda ei tee. Ei mõnule kriisis ka need pered, mille liikmed on välismaale tööjahile siirdunud. Nemad küsivad, on peaministril üldse aimu, kui palju töökäsi tegevuseta ja kui palju andekaid, meie endi hüvanguks tarvilikke päid on piiride taga?

Valitsuse  kreedo paistab olevat ”eesmärk pühitseb abinõu”.  Üks lugupeetud minister kirjutas lausa varjamatult,  et inimesele pole antud eneseteadvust ja tarkust ”... (mitte) selleks, et tõde teenida (...), vaid selleks, et ellu jääda.”  Poliitilises kontekstis võiks seda tõlgendada kui “...võimule jääda”.  Niisiis, petmine, valetamine ja tühjade sõnade tuulede loopimine on lubatud ellu- või võimulejäämise nimel. 

Reformierakond kujundas endale majanduspoliitika asjatundja maine, ning ajal, kui demokraatlikes riikides valitses liberaalne majanduspoliitika, valiti erakond võimule. Kuid võimule jäämiseks, eriti peale majanduskrahhi, tuli roosili lubadusi rikastada muude meetmetega. Tuntud ja ajaproovile vastu pidanud võte on hirmu külvamine. Iga poliitik teab, et pole vaja palju muud, kui kujutada oma rivaali või vastast täieliku huku tööriistana. Kes tahaks riskida veel halvemaga, kui juba niigi on halb? Parema valiku puudusel eelistab inimene miinide vahel laveerimist turmtulele. 

Kui kahekümnele sõltumatuseaastale mõelda, siis hakkab sind järama küsimus -- kuidas 1991. aastal sai võimalikuks hambuni relvastatud Moskva võimu alt vabanemine rahulikul teel, Prokssõduri teisaldamine tõi endaga kaasa aga vägivalla ja rahutused?  

Pronkssõduri episood pakub tänini kõneainet. Huvigrupid olid omavahel saavutanud kokkuleppe Pronksõdur rahumeelselt teisaldada. Valitsus läks aga teist teed. Miks? Äkki selleks, et hirmu külvata? Kui Moskva tõesti kulisside taga plaanis Eestis riigipööret, siis oli Proksõduri ümber paigutamine nende jaoks ju kui kont koera hammaste vahele. 

Pronksiööga seoses on tänapäevani lõpliku ja ammendava vastuseta küsimused ka kapo rolli kohta selle sündmuse ajal.  Pärast toda saatuslikku ööd on uusi küsimusi aina lisandunud. Näiteks viimase Riigikogu valimised ja kapo osa selle kampaanias. Olgu mis on, aga usaldust riigi ja selle julgeolekuasutuse vastu teatud seigad ei tõstnud. 

Kapo Aastaraamat 2011 miskipärast ei sisalda neid süüdistusi, mis kampaania ajal tõsteti Edgar Savisaare vastu. Kahtlusenool on hoopis suunatud Savisaare erakonna kolme liikme peale. Arusaamatuks jääval põhjusel on sihikul ka akadeemik Ivar Raig. Kuigi aastaraamatu sissejuhatuses tõotatakse esitada fakte ja avada protsessi olemus, ei vaevu raamat õieti midagi dokumenteerima kahtluse alla seatud isikute kohta. Kellel veel kui mitte kapol peaksid vastavad faktid olema käepärast?

Faktide esitamine oleks hoobilt lämmatanud arvamuse, et aastaraamatus laskutakse inimeste nõukogude-taolise stigmatiseerimise ja vääritute võtete kasutamiseni. Kuna Aastaraamat on poliitiline dokument, siis ootaks sõna riigi presidendilt või vähemalt tõusuteel erakonna eesistujalt. Nende häält pole aga kuulda olnud. Kas vaikitakse alahoidlikkusest või truudusest võimustruktuurile, ei oska öelda. Üks on aga kindel, usaldust see ei tekita.

Vastupidi ootustele on Aastaraamatu vastu üle näidatud hoopis poliitilist poolehoidu. Nii kirjutab TÜ Eetikakeskuse juhataja, et Aastaraamatule ei ole midagi ette heita ja mainitud faktid on tõesed. Temalt ootaks hoopis küsimust selle kohta, miks ei kajastu Aastaraamatus elamislubade müük, allmaailma äri, ja rahapesu – selgelt riigi julgeolut ohustav tegevus, mis kõik laiale avalikkusele näha ja teada.  

Kas oleme juba jõudnud usalduskriisini või selle lävel?  Isegi meie spordisfäär on sellega puutes, kui tuletada meelde Andrus Veerpalu draamat. 

Varsti toimuvad Londonis suveolümpiamängud, kus võistlevad ka Eesti sportlased. Mu tütar ja väimees on VIP külalistena mängudele kutsutud. Ma soovin südamest, et nad lehvitaksid seal Eesti lippe, aga ma ei saa seda neilt paluda, sest mu usaldus juhtivate tegelaste vastu koperdab savijalgadel, mis ähvardavad iga hetk põrmustuda.  

Uus aasta - 2012

Enne Singapurist USA-sse minekut otsustasin peatuda Tallinnas ja uue aasta oma kodus vastu võtta. 2011.a. lõpupoole saadeti mulle e-kirjas Eestist uudiseid kolme IRL-i liikmega seotud elamisloaskandaalist.  Asi seisnes selles, et 147 väidetavalt äriinimest Venemaalt (mõned neist tuntud allilmategelased) registreeriti ettevõtjatena Eestis, millega kaasnes elamisluba.  Märkimisväärne on fakt, et selle loaga saab reisida Schengeni viisaruumis.  Vahendajateks olid kaks riigikogulast ja üks Tallinna volikoguliige.  Vari langes ka IRL-ist majandusminister Juhan Partsile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.

Mulle üllatuseks president Ilves ei maininud skandaali traditsioonilises uueaastatervituses rahvale ega nõudnud tagasiastumist.  Ilvese populaarsus on langenud, sest paljude silmis on tema ja ta abikaasa rahaahnus ületanud taluvuse piirid ning nad näivad arrogantsetena. Parlamentaarses süsteemis üldiselt, sealhulgas Eestis, on presidendile jäetud moraalse autoriteedi roll.  Kirjutasin artikli, milles käsitlesin meie poliitikute vastutamatust ja presidendi nõrkust moraalse autoriteedina ning saatsin ajalehele.  Peale selle tagasilükkamist saatsin Delfile ning avaldati 17. jaanuaril.  Veidi hiljem ilmus meedias mitme tuntud kommentaatori arvamus, mis põhiliselt kattus minu seisukohaga.

Aasta lõpuks üks elamisloaskandaaliga seotud riigikogulane ja linna volikogulane astusid tagasi (astusid ka erakonnast välja), aga teine riigikogulane säilitas oma ametikoha.  IRL-is nõuti ministrite tagasikutsumist, kuid eestseisuses ei leidnud ettepanek ühtegi poolthäält. Nii jäidki ministrid ametisse.  Mitmed kauaaegsed liikmed lahkusid erakonnast, aga samas teatati, et erakonnaga on liitunud arvukalt inimesi.  Erakond on riigi koalitsioonivalitsuses, kuid tundub, et vapustavad skandaalid ei mõjuta võimustruktuuri ja valitsus säilitab oma positsiooni.

Võiks arvata, et eelpool nimetatud skandaalist piisaks meie väikesele riigile mõneks ajaks, aga aprilli algul võttis president Ilves osa kontserdist, kus toetati riigikogu liikmete protestiavaldamist vene võimude vastu, kes arreteerisid punkbändi Pussy Riot Moskva pühakojas huligaanitsemise eest.  Eesti Luteri kiriku peapiiskop kritiseeris avalikult neid riigikogulasi ja presidenti, selgitades et tegemist on pühakoja rüvetamisega ja miljonite õigeusklike tunnete haavamisega, kelle jaoks Pussi Riot-i tegu ei ole poliitiline väljendus.

Sellele järgnesid rahulikud ja lumised kevadpühad.  

Olin eemal

                                    Singapore Slingiga tutvumas Rafferty hotellis

Olin vahepeal Eestist mõnda aega eemal ega leidnud blogi jaoks aega. Reisisin, tegelesin isiklike asjadega ja pereüritustega. 

Möödunud aastal enne oktoobrikuu lõppu läksin Singapuri, külla tütre perele. Mu poeg tuli samuti USAst.  Kõigepealt  tähistasime Indoneesia kuurordis koos oma sünnipäevi, mille mu tütar korraldas.   Minu ja mu poja sünnipäevad on järjestikustel päevadel ning mu väimehel on minu omast 5 päeva hiljem.  Tütre sünnipäev on ta mehe omast vaid paar nädalat hilisem.

Reisisin Finnairiga.  Siinkohal mainiksin Finnairi Helsingi-Singapuri otselendu, mida lennuliin alustas maikuul.  Kuna lennuaeg kestab umbes 15 tundi, otsustasin kasutada Business Classi, et mugavalt reisida.  Kohale jõudes ning kabiinist väljudes tänasin stjuuardessi tema kena teeninduse eest ja lisasin, et  kasutasin Finnairi esimest korda 40 aastat tagasi ja ma pole kunagi olnud pettunud lennuliini teenindusest kõikidel neil kordadel, kui olen pardal olnud.  Tema vastas, et sel aastal täitus temal 40 aastat Finnairi stjuuardessina, mille peale teatasin: „Sel juhul olite Teie stjuuardess lennukil, millega ma lendasin New Yorgist Helsingisse 40 aastat tagasi!“

Enne Eestist ärasõitu osalesin ma konverentsil, kus teemaks oli naiste edutamine äri -  maailmas, peale mida otsustasin oma ettekannet kohendada artikliks ajalehele pakkumiseks. Saatsin artikli ajalehetoimetajale, kuid see lükati tagasi.  Nagu olen sellises olukorras varemgi teinud, saatsin artikli Delfile (Online uudisteportaal) ja seal ilmus see 17. novembril.

Artiklis tõin esile, et Euroopa Liidu õigusküsimuste volinik Viviane Reding  kutsus märtsis börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas vabatahtlikult suurendama naiste osalust ettevõtete juhatuses 2015. aastaks 30%-ni ja 2020. aastaks 40%-ni.  Euroopa Parlament kiitis voliniku soovituse heaks juulis. 

Tegin ettepaneku, et mõistlik oleks Eestis alustada avaliku sektoriga, st. riigile kuuluvate ettevõtetega, kuna palga- ja personalipoliitika osas peaks riik eeskujuks olema.  Suurimate riigiettevõtete hulka kuuluvad sajaprotsendiliselt Eesti Energia AS, AS Eesti Raudtee, AS Tallinna Sadam ja riik omab 90 protsenti AS Estonian Air-ist.  Nende ettevõtete juhatustes ei ole ühtegi naist.

Võimalik vastuväide, et Eestis ei ole nii palju kvalifitseeritud naisi, ei vasta reaalsusele. Estonian Business Schooli mullu magistri- või doktoritasemel lõpetanute hulgas oli rohkem naisi kui mehi ning ka mujal õpib piisavalt palju naisi majandusteadust. Olen ka ise valmis kandideerima AS Tallinna Sadama nõukogusse.

Tugev argument naiste juhatusse kaasamiseks on uuringute tulemused, mis näitavad, et edukad on need ettevõtted, kus naised on äriotsustes kaasatud.  Miks see nii on? Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine, sest nüüdseks teevad naised majanduslikult arenenud maades 80 protsenti sisseostudest ja naiste sissetulekud suurenevad pidevalt.  Teatavasti on turg määrav ja konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisse firma tasemel. 

Eestil ei ole sellest väljakutsest pääsu. Volinik Viviane Reding on hoiatanud, et kui vabatahtlikke samme selles suunas pole aasta pärast ilmnenud, on ta valmis tutvustama seadusandlikke meetmeid Euroopa Liidu tasemel.  Mõnevõrra on vastavaid ettevõtmisi Eestis tehtud.  Näiteks 14. veebruaril korraldas Tallinnas Ameerika Kaubanduskoda  Eesti naisettevõtjatele lõuna. Kuigi olin tol ajal Eestist eemal, tunnustasin Kaubanduskoja juhatuse liikmena seda sammu. Kui aga nägin lehes selle ürituse kohta pinnapealset artiklit ja fotosid, mis olid paigutatud „Seltskonna“ ja mitte „Äri“ rubriigi alla ja saanud tuttavatelt tagasisidet, olin kriitiliselt meelestatud.  Artikkel nimetas neid naisi edukateks ning paljudele Eestis on see termin käibel naiste kohta, kelle edukus koosneb mehe ülevõtmisest naiselt!  Lisaks sellele sain hiljem teada, et mehed ei olnud 14. veebruari lõunale kutsutud.  Olles olnud segregatsiooni vastu USA-s, muutus see üritus minu jaoks  vastuvõetamatuks.