Usaldusest

 Euroopa Inimõiguse Kohtu kohtunik Julia Laffranque-ga Tartus, kui ta oli Julia Vahing

Aina rohkem on kuulda Eestis arvamust, et enam ei ole võimalik kedagi usaldada.  Mõned head sõbrad, kes elasid siin vene ajal ütlevad, et siis vähemalt teati, keda võis ja keda mitte, aga nüüd ei pea seegi enam paika. Pea kõik, kellega räägin, tõdevad ka seda, et viimastel aastatel on usaldusepuudus laienenud. Osa sellest fenomenist võib kirjutada majandusraskuste arvele. Ja teise osa? Ei saa lahti tundest, et meie riigi südamel, valitsusel lasub osa süüst. 

Kui peaminister Ansip deklareerib, et tema erakonna poliitika viib Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, siis on kõrvadel seda küll mõnus kuulda, aga kui aasta möödub aasta järel ja silmad tühistki jõukuse kasvu ei näe, kuhtub usaldus. Nagu eelmisest veel vähe oleks, kuulutab peaminister raske aja haripunktil: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada!” Nautigu peaminister kriisi mil määral tahes, aga pere, kus keegi on töötu, seda ei tee. Ei mõnule kriisis ka need pered, mille liikmed on välismaale tööjahile siirdunud. Nemad küsivad, on peaministril üldse aimu, kui palju töökäsi tegevuseta ja kui palju andekaid, meie endi hüvanguks tarvilikke päid on piiride taga?

Valitsuse  kreedo paistab olevat ”eesmärk pühitseb abinõu”.  Üks lugupeetud minister kirjutas lausa varjamatult,  et inimesele pole antud eneseteadvust ja tarkust ”... (mitte) selleks, et tõde teenida (...), vaid selleks, et ellu jääda.”  Poliitilises kontekstis võiks seda tõlgendada kui “...võimule jääda”.  Niisiis, petmine, valetamine ja tühjade sõnade tuulede loopimine on lubatud ellu- või võimulejäämise nimel. 

Reformierakond kujundas endale majanduspoliitika asjatundja maine, ning ajal, kui demokraatlikes riikides valitses liberaalne majanduspoliitika, valiti erakond võimule. Kuid võimule jäämiseks, eriti peale majanduskrahhi, tuli roosili lubadusi rikastada muude meetmetega. Tuntud ja ajaproovile vastu pidanud võte on hirmu külvamine. Iga poliitik teab, et pole vaja palju muud, kui kujutada oma rivaali või vastast täieliku huku tööriistana. Kes tahaks riskida veel halvemaga, kui juba niigi on halb? Parema valiku puudusel eelistab inimene miinide vahel laveerimist turmtulele. 

Kui kahekümnele sõltumatuseaastale mõelda, siis hakkab sind järama küsimus -- kuidas 1991. aastal sai võimalikuks hambuni relvastatud Moskva võimu alt vabanemine rahulikul teel, Prokssõduri teisaldamine tõi endaga kaasa aga vägivalla ja rahutused?  

Pronkssõduri episood pakub tänini kõneainet. Huvigrupid olid omavahel saavutanud kokkuleppe Pronksõdur rahumeelselt teisaldada. Valitsus läks aga teist teed. Miks? Äkki selleks, et hirmu külvata? Kui Moskva tõesti kulisside taga plaanis Eestis riigipööret, siis oli Proksõduri ümber paigutamine nende jaoks ju kui kont koera hammaste vahele. 

Pronksiööga seoses on tänapäevani lõpliku ja ammendava vastuseta küsimused ka kapo rolli kohta selle sündmuse ajal.  Pärast toda saatuslikku ööd on uusi küsimusi aina lisandunud. Näiteks viimase Riigikogu valimised ja kapo osa selle kampaanias. Olgu mis on, aga usaldust riigi ja selle julgeolekuasutuse vastu teatud seigad ei tõstnud. 

Kapo Aastaraamat 2011 miskipärast ei sisalda neid süüdistusi, mis kampaania ajal tõsteti Edgar Savisaare vastu. Kahtlusenool on hoopis suunatud Savisaare erakonna kolme liikme peale. Arusaamatuks jääval põhjusel on sihikul ka akadeemik Ivar Raig. Kuigi aastaraamatu sissejuhatuses tõotatakse esitada fakte ja avada protsessi olemus, ei vaevu raamat õieti midagi dokumenteerima kahtluse alla seatud isikute kohta. Kellel veel kui mitte kapol peaksid vastavad faktid olema käepärast?

Faktide esitamine oleks hoobilt lämmatanud arvamuse, et aastaraamatus laskutakse inimeste nõukogude-taolise stigmatiseerimise ja vääritute võtete kasutamiseni. Kuna Aastaraamat on poliitiline dokument, siis ootaks sõna riigi presidendilt või vähemalt tõusuteel erakonna eesistujalt. Nende häält pole aga kuulda olnud. Kas vaikitakse alahoidlikkusest või truudusest võimustruktuurile, ei oska öelda. Üks on aga kindel, usaldust see ei tekita.

Vastupidi ootustele on Aastaraamatu vastu üle näidatud hoopis poliitilist poolehoidu. Nii kirjutab TÜ Eetikakeskuse juhataja, et Aastaraamatule ei ole midagi ette heita ja mainitud faktid on tõesed. Temalt ootaks hoopis küsimust selle kohta, miks ei kajastu Aastaraamatus elamislubade müük, allmaailma äri, ja rahapesu – selgelt riigi julgeolut ohustav tegevus, mis kõik laiale avalikkusele näha ja teada.  

Kas oleme juba jõudnud usalduskriisini või selle lävel?  Isegi meie spordisfäär on sellega puutes, kui tuletada meelde Andrus Veerpalu draamat. 

Varsti toimuvad Londonis suveolümpiamängud, kus võistlevad ka Eesti sportlased. Mu tütar ja väimees on VIP külalistena mängudele kutsutud. Ma soovin südamest, et nad lehvitaksid seal Eesti lippe, aga ma ei saa seda neilt paluda, sest mu usaldus juhtivate tegelaste vastu koperdab savijalgadel, mis ähvardavad iga hetk põrmustuda.