Peale Vabariigi Aastapäeva

                              Toidupanga juhi Piet Boerfijni põlle paela sidumas

Intervjuu antud ajalehele Pealinn, mis ilmus 11.03.2013:

Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Toomas-Hendrik Ilves, et Eesti tuleks sajandaks sünnipäevaks korda teha. Kui korda on võimalik üht riiki viie aastaga teha?

Ma ei saa aru, mis ta selle kordategemisega mõtles. Ta mainis, et tuleks kasutada Euroliidu järeleaitamisfondide raha eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Okei, ma nõustun. Mina kui kodanik olen nõus sellega, et eesti asi kestaks ja läheks paremaks. Praktiliselt president muidugi midagi ette ei pannud. Minule on täitsa selge, et kestlikkus peaksid olema keel ja kultuur. Praegu on see suur väljakutse.


Miks tunnevad inimesed end Eestis nii ebakindlalt?

Ebakindluse Eesti ühiskonnas on tekitanud siinne poliitika, ja seda tuleb muuta. Sest poliitika, mida on aetud viimased 30 aastat, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides president Reagani ajal, tänapäevasesse konteksti enam ei sobi. Just see, liberaalne majanduspoliitika viis 2008. aastal kriisini. Ja nüüd on vaja selle kohutava segaduse tagajärjed ära koristada.

Minu õnn on selles, et ma ei ole noor inimene, ei pea muretsema tuleviku pärast, ei pea tööturul tööd otsima. On ennegi olnud aegu, kui tööpuudus on raske probleem, ka Ameerika Ühendriikides, aga mitte nii pikalt ja nii raskelt, välja arvatud Suure Depressiooni ajal möödunud sajandil. Sellest välja saamine võtab kaua aega. Majandus ja inimeste heaolu sõltub poliitikast ja muutuste teel on ju ka muu Euroopa.

Kas vastab tõele valitsuse väide, et Eesti majandus on tõusuteel ja see tõus andvat silmad ette isegi rikastele euroliidu riikidele?

Ansip armastab statistikat – kui palju on SKT kasvanud ja nii edasi. Samas ei ole seda SKT-d kunagi tükkideks võetud – mida see tähendab, kellele see läheb jne. Aga see on just see oluline osa. Sest nagu me teame, peitub vanakurat detailides, mitte suures pildis. Ja kui hakata vaatama detaile... Miks meil siis selle majanduskasvu taustal on ikka veel üle 40 000 lapse, kes ei saa iga päev oma kõhtu korralikult täis, miks ebavõrdsus suureneb? Majandus võib küll kasvada, aga osa saab sellest ainult üks väike – jõukam – ühiskonnarühm, mitte aga need, kes tegelikult täbaralt elavad.

Meie probleem on ka see, et suur osa meie majandusest on välisomanike käes. Ja see tektab muret. Väidetavalt on viimastel aastatel välisinvestorite kasumina Eestist välja läinud 350 miljonit eurot.
Näiteks minu noorem õde tegi korda meie vaarisa talu Karksi-Nuias, täitsa Läti piiri ääres. Ja paar aastat tagasi oli sealsamas lähedal asuva talu ostnud ära üks rootslane. Kui ma siis aasta hiljem õelt uurisin, kuidas rootslasel talupidamisega läheb, siis õde ütles, et talu seisab niisama, rootslane on huvitatud ainult metsast.
Aga mis siis riigist saab, kui selle maa rahvas ei oma maad, ei oma ettevõtteid? See tähendab, et poliitikat mõjutavad võõrad inimesed.

Kas välisettevõtjatel on tõesti võimalik Eesti poliitikat mõjutada?

Jah. See on tegelikkus. Mul on nende välismaa ettevõtjate hulgas häid sõpru, olen nendega rääkinud. Samas ma ei ütle, et need välisettevõtjad on vereimejast kapitalistid, nagu marksistid armastasid väljenduda, ei, nad on head inimesed, kellega saab suhelda ja läbi rääkida. Aga mul on selline tunne, et meie võimupoliitikute huvides ei ole midagi muuta. Vaat nüüd tulebki see rahaahnus välja. Nende huvides on oma isikliku jõukuse suurendamine. Ja see on üks oht, mis võib riigile saatuslikuks saada.

Ilmselt tunnevad paljud inimesed, et praegu Eestis võimul olevad poliitikud huvituvad eelkõige iseenda heaolust, mitte sellest, kuidas aidata neid, kes abi vajavad?

Ma olen saatnud ka riigikogule kirja, et niimoodi enam ei saa, et see liberaalne turumajandus hävitab riiki. Kord sattusin samal teemal rääkima ka Hans H. Luigega, kes selle peale ütles: «Ilvi, sina ei usu kapitali vaba liikumisse, sina oled sotsialist!» Tegelikult ma usun turumajandusse, aga see peab olema reguleeritud.
Muuseas, ega siis vaenamine ei ole omane ainult Eestile. Olin viimaste valimiste ajal Ameerikas ja nägin ja tundsin, kuidas inimesed lihtsalt vihkasid üksteist. Olin oma hea sõbranna pool, ta on vabariiklane, väga kena inimene. Aga nii jäigalt liberaalses maksupoliitikas kinni – ta on absoluutselt selle vastu, et muuta senist maksupoliitikat, kus jõukad maksavad väiksema protsendi kui tavaline tööinimene. Temal jooksevad dividendid, igasugused muud hüvitised – selge see, et maksupoliitika muutmine ei ole tema huvides. Aga ta ei näe suuremat pilti – et maksude muutmine toob kasu majanduse arengule tervikuna.

Küllap annaks meilgi maksuhoobadega ebavõrdsust vähendada? Kui palju oleks kasu näiteks dividendide sotsiaalmaksuga maksustamisest või astmelisest tulumaksust?

Maksusüsteemi peab muutma. Praegune maksusüsteem teeb meid vaesemaks. Astmeline tulumaks ei pea olema see, mis jääb igavesest ajast igavesti, sest midagi siin ilmas ei ole igavene. Aga maksusüsteemi tuleb muuta ja kohendada, et asjad oleksid tasakaalus ja jätkusuutlikud. Praegune maksupoliitika ei ole jätkusuutlik. Huvitaval kombel president seda ei nimetanud. Meie väga hirmus probleem 40 000 nälgiva lapse kõrval on rahva väljaränne. Ka seda president oma kõnes ei nimetanud. Ta rääkis selle asemel mingist metafoorsest Eiffeli tornist: «Toome oma sajandi juubelile metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele» – üks lause. Natukene hiljem: «Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha.» See ei ole loogiline. Ma arvan, et ma läheksin edasi selle number kahega. Juba Ühendriikides elades mõtlesin, et Eesti on nii väike ja ta peab olema riigina kvaliteetne – nii hariduse kui ka tervishoiu osas, et tuldaks imestama, kuidas on tehtud nii tore väike riik. Kui praegu lugeda välismeediat, siis meid kiidetakse küll, aga kiidetakse meie IT arengut. Aga see ei ole ju riigi asi.

Suured vennad on meid kiitnud ju ka selle eest, et meil on väike riigivõlg. Kuidas see väike riigivõlg rahva heaolule kaasa aitab?

Meil on väike riigivõlg küll, aga me oleme puruvaesed, lapsed näljas. Ja rahva, eraisikute võlg on ju väga suur. Ma mäletan seda riigipoolset survet panna inimesi laenu võtma ja võlgu elama. Siim Kallas ise ütles: «Aga nii ju elatakse.» Ära on unustatud vana hea rahvatarkus «Võlg on võõra oma». Seda peaks tihemini meelde tuletama. Sest ega pangad ju suurest inimesearmastusest võlgu ei anna. Jah, nad räägivad nii sõbralikult, reklaamides lapsed naeratavad ja mehed paitavad naiste päid – kõik on ilus. Tegelikult on pankade huvi kasumit teenida, ja seda ei maksaks unustada.

Eesti on nii väike, võib-olla meie potentsiaaliga ei olegi võimalik midagi suurt korda saata? 

Meil on väga tublisid inimesi, saaksime ehitada väga kena ja korras riigi, aga meie juhid on valed, et seda teha.

Mis on need väärtused või nähtused, mis peaksid Eestis kindlasti edasi kestma?

Minule on täitsa selge, et kestma peaksid keel ja kultuur. Praegu on see suur väljakutse, eesti keel on nii kerge kaduma. Ma ei räägi viiest aastast. Aga viiekümne aasta perspektiivis on see võimalik, sest inglise keele surve on nii suur. Meie keelebaas ei tohi kaduda. Aga vaata Tallinnas ringi – kui palju meil on puhtalt eestikeelseid silte? Mõned ju on. Ma käin üsna palju linnas ja jälle näen, et mõni vastavatud äriettevõte on puhtalt ingliskeelse sildi välja pannud.

Samas on ka vene keele surve vähemalt siin, Tallinnas, küllaltki suur. Aga usun siiski, et lääne ahvatlused on ohtlikumad.

Mina elasin pikki aastaid võõrsil ja mu esimene keel oli eesti keel. Aga võõrsil elades teevad võõra keele võlud ja mõjud, eriti kui sa ei saa emakeelt iga päev kasutada, oma töö. Inglise keeles on tabav väljend «Use it or lose it» (Kasuta seda või kaota see). Ja see on nii – kui sa keelt ei kasuta, siis ta kaob. Meil, siin maal, peab eesti keel olema kasutusel iga päev.

Mis ohud peale keele kadumise eestlasi kui rahvast veel kollitavad?

Minu nägemus eesti asjast on natuke teistsugune kui väga paljudel teistel eestlastel. Meie ühiskonnas domineerib, nagu keegi tabavalt kommenteeris, kuldvasika kummardamine. Tegelikult ma tahaks näha, et Eestis selle viie aastaga kuldvasika kummardamine... oh, ega ta ei kao, aga ta võiks väheneda. Sest rahaahnus – see hävitab inimesi.

Ehk on tegemist ärakasutamisega?

                          Parvlaeva "Estonia" hukkunute mälestusmärk Tallinnas

Naisteoloogide Konsultatsioon ja Evangelische Kirche von Kurhessen-Waldeck koos partnerkirikutega korraldasid Tallinnas rahvusvahelise seminari 07.09.12 ning palusid minul selles osaleda.  Seminari teema oli „Muutuste väljakutsed kirikule ja ühiskonnale“.  Minu ettekande pealkirjaks oli „Ehk on tegemist ärakasutamisega?“

Mullu külastasin tütre pere Singapuris.  Jõuludeks said  mu lapselapsed muuhulgas raamatu, mis annab ülevaatliku pildi kõigist riikidest maailmas.  Loomulikult mind huvitas, mida öeldakse Eesti kohta.  Seal olid mõned andmed riigi geograafiast ja ajaloost, ning mainiti, et selles riigis on kõige väiksem protsent inimesi, kes usuvad Jumalasse.  See fakt seisis veidra kontrastina informatsiooni kõrval, et Eestis asub kirik mille torn tegi temast maailma kõrgeima hoone 16. sajandil. Tähendab, ristiusk on olnud siin kaua, ja veel kauemgi.

Ma ei vesteldnud oma lapselastega selle teksti üle, aga kahtlemata see oli neile muljet avaldav ja täiendas eriliselt ettekujutust oma vanaemast.

Kui see vastab tõele, et meie riigis on väikseim protsent Jumalasse uskujaid – ning paistab, et üldiselt ollake sellega nõus – siis selle aspektiga tuleks arvestada, kui Luteri kirik üritab toime tulla väljakutsetega, mis seisavad ees.

Diskussioonid eestlaste huvi puudumisest organiseeritud religiooni vastu jätavad sõelale mõned korduma kippuvad arvamused.  Valdavalt selgitatakse, et võõrad võimud on meid vallutanud ja valitsenud, igaüks nendest oma erinevad konfessioonid meile peale surunud.  Tänapäevani leidub inimesi, kes näevad ristiusku, kui vägivaldselt eesti rahvale peale sunnitut. 

Kõige viimane võõras võim, kes valitses siin ning lõppes vähem, kui põlvkond tagasi, kuulutas ateismi ainsa tõena.  On kaunis arusaadav, miks eestlane küsib,  „Kelle usk on õige?  Miks peaksin uskuma seda või teist õpetust?“ ning nüüd, kus iseseisvus on taastatud, paljud eestlased lihtsalt ei taha ennast tülitada usuküsimustega – nad tahavad, et neid jäetakse rahule.

Siinkohal peatuksin hetkeks, et seletada oma ettekande pealkirja.  Head pealkirja ei ole alati kerge leida. Ent teemat uurides ja sisu peale mõeldes tekkis mul küsimus, kas eestlane pole ajalooliselt arvanud kasulikuks ühte või teist usu vormi omaks võtta.  See ei tähenda seda, et rahva hulgas ei leidunud siiralt usklikke inimesi.  Aga näiteks, tsaari režiimi julgustamine („venestamine“)19. sajandil ja eestlase usk, et vabanemine orjapõlvest ning maaomanikuks saamine on võimalikud pöördudes vene ortodoksi usku. Mu vanaema pere lõuna Eestis astus õigeusu kiriku liikmeks, et saada maaomanikuks.   

Ka Nõukogude okupatsiooni ajal nii, et kui tahtsid kindlustada oma karjääri oli soovitav astuda kommunistlikku parteisse.  Mõnevõrra kehtib see vaim veel tänapäevalgi, sest praegugi oled eelistatud tööturul teatud ametitesse kandiderimisel, kui sa kuulud võimuparteisse. Nõukogude okupatsiooni tingimustes jäid peamiselt eakad naised kirikute ja koguduste eest hoolt kandma, sest mehed ja üldse ka nooremad inimesed ei tahtnud riskida oma karjääriga, olles seotud religioose institutsioonidega.   

Meeste religioossest tegevusest distantseerumise tagajärjeks oli vaimulike puudujääk, mis viis kiriku poolt naiste ordineerimiseni. Arvan, et sel ajal oli ilmne ka siiras pühendumus kirikule, sest kiriku hooneid, mis jäid koguduse kasutusse jumalateenistuseks – paljuid kasutati ladudena, jõusaalidena, filmistuudiotena – pidasid kogudused üleval oma jõuga.  Nii, et kui vaatad Toom- või Oleviste kirikut Vanalinnas, mõtle ka nende koguduse liikmete eneseohverdamisele okupatsiooni aastate vältel. Mulle on ka väidetud, et peale taasiseseisvumist võtsid mehed üle juhtivad positsioonid kirikus ja naised, kes olid kirikut kandnud raskel ajal, suruti tagamaale.

Missugune on pilt täna? Mõned uuringud näitavad, et kasvanud on nende inimeste arv, kellele religioon on tähtis igapäevaelus.  Umbes 40% rahvastikust loevad ennast usklikuks, kui lisada need kellel on „oma usk“ (ebausk). See näitab, et koguduste kasvu potentsiaal eksisteerib; tõkkeks paistab olema kirik institutsioonina.

Siinkohas nimetaksin, et alates 2011. sügisest on riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetus.  Sama aasta kevadel korraldas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus seminari, kus vaadeldi 3. usundit – judaism, kristlus, ja islam – naiste seisukohalt.  Seminar nägi ühe eesmärgina avalikkuse teavitamist usundi rollist ühiskonnas.

Käesoleva seminari juhendiks on tõdemus, et kirikul on raske jõuda inimesteni, inimestega ühendust luua, näidata kaastunnet ja arusaamist inimeste igapäevaste raskuste ja probleemidega toimetulemisega.  Kirik on võtnud vastavaid samme.  Jaanuaris k.a. andis Eesti Kirikute Nõukogu välja raamatu „Astu alla rahva hulka“, milles käsitletakse ka  eelpool nimetatud muresid.  Ka ollakse arvamusel, et kirik peaks kasutama kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid oma sõnumi levitamiseks.

Mõned vaimulikud arvavad, et neist on paljudel inimestel stereotüüpiline nägemus, et osa inimesi on vaenulikud usu vastu, või et usklik inimene on kuidagi imelik. Probleemiks on ka Nõukogude okupatsiooni pärand, mis takistab usaldust kiriku vastu, kuna kirikul on lähedased sidemed juhtivate poliitikutega, kelle tegevus oli, või on veel praegugi kahtlane.  Näiteks 2005.aastal  autasustas Toomkoguduse Nõukogu Maarja medaliga Siim Kallast, keda kahtlustatakse 10 miljoni US dollari varastamises Eesti Panga juhina.  Sellele juhtumile lisanduvad veel panga juristi Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena Kaju elujõud on otsas ja Põhja-Eesti Panga ametniku Aare Tomsoni maha laskmine tema kodutänaval. Raha ei ole siiani leitud ja riigikohus ei ole leidnud Siim Kallasel süüd, kuna „ametiseisundi kuritarvitamine ei ole tõendatud”. Teisalt ei ole põhjendatud, miks Toomkoguduse Nõukogu autasustas Kallast medaliga.

Tulles tagasi vaimulike murede juurde saab nentida, et mõnesid segab see, et meedia ei kajasta religioosseid küsimusi ühiskonnas ja kui see ka toimub siis on tegemist kas kinnisvaratehingu- või skandaaliga. Vaimulikke ei kutsuta osalema avalikel foorumitel ega aruteludel.  ETV ja mõned raadiojaamad edastavad usundi teemade programme, aga need ei ole eetris kuulajatele soodsal ajal. 

EEKLil on suhted – võib ka neid nimetada partnerluseks – Rootsi kirikuga, põhja Elbe omaga Saksamaal, ja nagu täna näeme – teiega Hesses (Wiesbaden).  Loomulikult on EELKil ka suhted kirikuga Soomes ja Balti riikides.  Mingil määral on kontakte ka anglikaani kirikuga Britannias ja Missouri Sinod Luteri Kirikuga USAs. 

Kirikul insitutsioonina on palju väljakutseid ning selles mõttes ei ole ta erinev Eesti Vabariigist.  Seitse aastat tagasi koostas kirik arenguplaani, mida on aegajalt tulnud muuta.  Hariduse valdkonnas on kirikul tulnud koolitada õpetajaid, pöörata tähelepanu teoloogiale, sakraalmuusikale ja liturgiale.  Majanduslikuks väljakutseks on kiriku hoonete korraspidamine, eriti seetõttu, et need on vanad.  Vaimulike kogukonnas käib pidev arutelu konservatiivse ja liberaalse tiiva vahel.  Tulevikku vaadates näevad kiriku juhid, et kõikidele väljakutsetele tuleb läheneda professionaalselt.

Oma ettekandes kolmapäeval avaldas Anne Kull arvamust, et on vaja kristluse teoloogiat, mis on enesekindlam, avalikum ja oikumeensem. Mu oma arvamus on, et praegusel segasel ajal on kirikul vaja olla enesekindlam ja julgem. Küsin: kes on see institutsioon riigis, kes kaitseks ja õpetaks eetilisi ja moraalseid väärtusi – selliseid tavalisi igapäevaseid väärtusi nagu ausus, usaldus, õiglus, mis meil kipuvad üha võõramaks jääma.  Ei näe ma teist riigimaastikul, kui religioosne institutsioon.

Luteri kirikul on ajalooliselt olnud suurmehi, kes on seisnud korruptsiooni ja ebaõigluse vastu.  Kahtlemata kuulsaim on Martin Luther ise, aga meie kaasajal on ka olnud Martin Niemüller ja Dietrich Bonhoeffer, kes astusid välja kurjuse vastu.  Tänapäeva Eesti kirik võiks oma eelkäijate jälgedes sammuda selleks, et peatada sotsiaal-poliitilist allakäiku, mis ohustab meie väikest riiki.

Tahan lõpetada positiivse noodiga – ma pean silmas muusika nooti!  Nimelt luteri kiriku suurkujude hulgas on maailma kuulsaim helilooja Johann Sebastian Bach.  Luther andis kirikule teoloogilise põhja, Bach kirjutas sellele muusika (muidugi hiljem, kui Luther oli juba kirjutanud ”Üks kindel linn ja varjupaik”).  Eesti tugev koorilaulutraditsioon tuleb kirikust.  Teisisõnu, ”Laulev revolutsiooni”, mis on tuntud peaaegu igas maailma nurgas, juured on kohalikes kirikutes.  Ma olen soovitanud mõnedele juhtivatele inimestele kirikus ”tugevdada Bachi heli”, sest eestlased armastavad muusikat ja ortodoks luterlane Bach võib olla üks vahend inimestega ühenduse saamiseks.

Riikide lagunemisest

          Kohtla-Järve tuhamäel, autor oma poja-, autojuhi- ja välismaakülalistega 1990.a.



Praeguses globaalses majanduskriisi kohta, milles ka Eesti pöörleb, on ilmunud meedias erinevaid arvamusi, kuidas oleks võimalik sellest väljuda. On avaldatud väga pessimistlike nägemusi (nagu ei oleks ajalooliselt kunagi varem kriisiolukordi olnud) või siis on süüdistatud turumajandust kurjuse juurena, kaasmõtteks selle süsteemi kõrvaleheitmine. Arvan, et on aeg kaaluda akadeemikute Daron Acemoglu ja James A. Robinsoni majandus-poliitilist struktuuri, mis on välja pakutud raamatus ”Why Nations Fail – The Origins of Power, Prosperity and Poverty” (Miks riigid ebaõnnestuvad –  võimu, jõukuse ja vaesuse juured/põhjused), ja vaadata, kus meie riik selles kontekstis asub. Acemoglu on Massachusetts’i Tehnoloogia Instituudi (Massachusetts Institute of Technology) majandusteaduste professor ja Robinson on politoloogia professor Harvardis. Raamat on nende 15-aastase uurimuse tulemus, ja on pälvinud laialdaselt poolehoidu. 
Autorid tõstatavd küsimuse, miks mõned riigid on vaesed ja mõned rikkad. Nad vaatavad ajalukku ja analüüsivad sealseid riike, ning võrdlevad kaasaegseid naaberriike nagu Põhja-Korea ja Lõuna-Korea – üks väga vaene ja teine rikkamate hulgas.


Analüüs viib neid järeldusele, et kahtlemata on majandusel oma roll riigi jõukuses või vaesuses, aga riigi poliitistel institutsioonidel on tähtsam osa, kuna need määravad missugune majandus riigis kehtib. Riigid, kus eksisteerivad kaasavad (inclusive) poliitilised ja majanduslikud institutsioonid, on võimelised tagama jätkusuutliku arengu. Aga riigid, kus vastavad institutsioonid “imevad” (extractive) jõukuse endasse, ei ole jätkusuutlikud.

Autorid väidavad, et poliitiline struktuur on tegur, mis tingib kaasaegse jõukuse taseme. Nad leiavad, et igasugune panustamine ja uuendamine ei toimi, kui puudub usk, et nende tagajärgi ei kasuta oma huvides võimul olijad. Seetõttu riigi jätkusuutlikkus ja jõukus püsib kolmel jalal: piisavalt keskendatud võim, et vältida segadusi; teiseks, kaasavad (inclusive) võimu- ja majandusinstitutsioonid, et vältida ebastabiilsust; ja kolmandaks, nad peavad kahjulikuks ”ekstraheerivaid” (extractive) – eelpool nimetatud ka ”imevaid” – institutsioone, sest need ei ajenda inimesi säästma, investeerima ja uuendama. Ekstraheerivad poliitilised institutsioonid toetavad majandusinstitutsioone, mis süvendavad ekstaheerimisest kasu saavat võimu. Ekstraheerivad majandus- ja poliitilised institutsioonid võivad detailides erineda, aga nad on alati riigi ebaõnnestumise ja lagunemise juured, nendivad autorid oma teoses. 
 
On siililegi selge, et liberaalne majanduspoliitika on ebaõnnestunud oma ahnuse ja spekulatsiooniga rahaturgudel, sest tagajärjeks on olnud globaalne finantskriis, mis süvenes omakorda globaalseks majanduskriisiks. Vaesus ja töötus kasvas samal ajal, kui väike protsent inimesi sai väga rikkaks. On ka selge, et meie riigi praeguste juhtivate poliitikute seisukohad ja arusaamad majandustegevusest ei too meid kriisist välja, sest neist koosnebki see ekstraheeriv võim. 
 
Juba mitut aastat oleme talunud usalduskriisi, ning mullu algasid lõpuks protestid. Talvel streikisid kooliõpetajad ja transporditöötajad, sügisel toimusid tervishoiutöötajate meeleavaldused, mis kulmineerusid novembris inimeste kogunemisega Lossiplatsil, sest oli ”juba kõrini”. 

Ei ole mõtet siinkohal korrata neid vigu, rumalusi, valesi, petmisi ja isegi reetmisi, mis on korda pandud kehtiva poliitilise võimu ajal. Hetkel üritatakse rahvast rahustada, aga arvestades sellega, et poliitilised struktuurid on alati huvitatud võimule jäämisest, on seegi vastavast huvist kantud. Võimul olevad struktuuriliikmed on paadunud liberaalpoliitika pooldajad ja neilt ei ole loota uuendusi, jätkusuutlikku riigi poliitika edendamist ega eetilist suhtlemist. Pigem oleme teel ebaõnnestunud riigi suunas, kui me ei vali endale juhte, kes ei ihalda olla ekstraheeriv võim. Lugegem ”Why Nations Fail”.