Intervjuu antud ajalehele Pealinn, mis ilmus 11.03.2013:
Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Toomas-Hendrik Ilves, et Eesti tuleks sajandaks sünnipäevaks korda teha. Kui korda on võimalik üht riiki viie aastaga teha?
Ma ei saa aru, mis ta selle kordategemisega mõtles. Ta mainis, et tuleks kasutada Euroliidu järeleaitamisfondide raha eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Okei, ma nõustun. Mina kui kodanik olen nõus sellega, et eesti asi kestaks ja läheks paremaks. Praktiliselt president muidugi midagi ette ei pannud. Minule on täitsa selge, et kestlikkus peaksid olema keel ja kultuur. Praegu on see suur väljakutse.
Miks tunnevad inimesed end Eestis nii ebakindlalt?
Ebakindluse Eesti ühiskonnas on tekitanud siinne poliitika, ja seda tuleb muuta. Sest poliitika, mida on aetud viimased 30 aastat, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides president Reagani ajal, tänapäevasesse konteksti enam ei sobi. Just see, liberaalne majanduspoliitika viis 2008. aastal kriisini. Ja nüüd on vaja selle kohutava segaduse tagajärjed ära koristada.
Minu õnn on selles, et ma ei ole noor inimene, ei pea muretsema tuleviku pärast, ei pea tööturul tööd otsima. On ennegi olnud aegu, kui tööpuudus on raske probleem, ka Ameerika Ühendriikides, aga mitte nii pikalt ja nii raskelt, välja arvatud Suure Depressiooni ajal möödunud sajandil. Sellest välja saamine võtab kaua aega. Majandus ja inimeste heaolu sõltub poliitikast ja muutuste teel on ju ka muu Euroopa.
Kas vastab tõele valitsuse väide, et Eesti majandus on tõusuteel ja see tõus andvat silmad ette isegi rikastele euroliidu riikidele?
Ansip armastab statistikat – kui palju on SKT kasvanud ja nii edasi. Samas ei ole seda SKT-d kunagi tükkideks võetud – mida see tähendab, kellele see läheb jne. Aga see on just see oluline osa. Sest nagu me teame, peitub vanakurat detailides, mitte suures pildis. Ja kui hakata vaatama detaile... Miks meil siis selle majanduskasvu taustal on ikka veel üle 40 000 lapse, kes ei saa iga päev oma kõhtu korralikult täis, miks ebavõrdsus suureneb? Majandus võib küll kasvada, aga osa saab sellest ainult üks väike – jõukam – ühiskonnarühm, mitte aga need, kes tegelikult täbaralt elavad.
Meie probleem on ka see, et suur osa meie majandusest on välisomanike käes. Ja see tektab muret. Väidetavalt on viimastel aastatel välisinvestorite kasumina Eestist välja läinud 350 miljonit eurot.
Näiteks minu noorem õde tegi korda meie vaarisa talu Karksi-Nuias, täitsa Läti piiri ääres. Ja paar aastat tagasi oli sealsamas lähedal asuva talu ostnud ära üks rootslane. Kui ma siis aasta hiljem õelt uurisin, kuidas rootslasel talupidamisega läheb, siis õde ütles, et talu seisab niisama, rootslane on huvitatud ainult metsast.
Aga mis siis riigist saab, kui selle maa rahvas ei oma maad, ei oma ettevõtteid? See tähendab, et poliitikat mõjutavad võõrad inimesed.
Kas välisettevõtjatel on tõesti võimalik Eesti poliitikat mõjutada?
Jah. See on tegelikkus. Mul on nende välismaa ettevõtjate hulgas häid sõpru, olen nendega rääkinud. Samas ma ei ütle, et need välisettevõtjad on vereimejast kapitalistid, nagu marksistid armastasid väljenduda, ei, nad on head inimesed, kellega saab suhelda ja läbi rääkida. Aga mul on selline tunne, et meie võimupoliitikute huvides ei ole midagi muuta. Vaat nüüd tulebki see rahaahnus välja. Nende huvides on oma isikliku jõukuse suurendamine. Ja see on üks oht, mis võib riigile saatuslikuks saada.
Ilmselt tunnevad paljud inimesed, et praegu Eestis võimul olevad poliitikud huvituvad eelkõige iseenda heaolust, mitte sellest, kuidas aidata neid, kes abi vajavad?
Ma olen saatnud ka riigikogule kirja, et niimoodi enam ei saa, et see liberaalne turumajandus hävitab riiki. Kord sattusin samal teemal rääkima ka Hans H. Luigega, kes selle peale ütles: «Ilvi, sina ei usu kapitali vaba liikumisse, sina oled sotsialist!» Tegelikult ma usun turumajandusse, aga see peab olema reguleeritud.
Muuseas, ega siis vaenamine ei ole omane ainult Eestile. Olin viimaste valimiste ajal Ameerikas ja nägin ja tundsin, kuidas inimesed lihtsalt vihkasid üksteist. Olin oma hea sõbranna pool, ta on vabariiklane, väga kena inimene. Aga nii jäigalt liberaalses maksupoliitikas kinni – ta on absoluutselt selle vastu, et muuta senist maksupoliitikat, kus jõukad maksavad väiksema protsendi kui tavaline tööinimene. Temal jooksevad dividendid, igasugused muud hüvitised – selge see, et maksupoliitika muutmine ei ole tema huvides. Aga ta ei näe suuremat pilti – et maksude muutmine toob kasu majanduse arengule tervikuna.
Küllap annaks meilgi maksuhoobadega ebavõrdsust vähendada? Kui palju oleks kasu näiteks dividendide sotsiaalmaksuga maksustamisest või astmelisest tulumaksust?
Maksusüsteemi peab muutma. Praegune maksusüsteem teeb meid vaesemaks. Astmeline tulumaks ei pea olema see, mis jääb igavesest ajast igavesti, sest midagi siin ilmas ei ole igavene. Aga maksusüsteemi tuleb muuta ja kohendada, et asjad oleksid tasakaalus ja jätkusuutlikud. Praegune maksupoliitika ei ole jätkusuutlik. Huvitaval kombel president seda ei nimetanud. Meie väga hirmus probleem 40 000 nälgiva lapse kõrval on rahva väljaränne. Ka seda president oma kõnes ei nimetanud. Ta rääkis selle asemel mingist metafoorsest Eiffeli tornist: «Toome oma sajandi juubelile metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele» – üks lause. Natukene hiljem: «Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha.» See ei ole loogiline. Ma arvan, et ma läheksin edasi selle number kahega. Juba Ühendriikides elades mõtlesin, et Eesti on nii väike ja ta peab olema riigina kvaliteetne – nii hariduse kui ka tervishoiu osas, et tuldaks imestama, kuidas on tehtud nii tore väike riik. Kui praegu lugeda välismeediat, siis meid kiidetakse küll, aga kiidetakse meie IT arengut. Aga see ei ole ju riigi asi.
Suured vennad on meid kiitnud ju ka selle eest, et meil on väike riigivõlg. Kuidas see väike riigivõlg rahva heaolule kaasa aitab?
Meil on väike riigivõlg küll, aga me oleme puruvaesed, lapsed näljas. Ja rahva, eraisikute võlg on ju väga suur. Ma mäletan seda riigipoolset survet panna inimesi laenu võtma ja võlgu elama. Siim Kallas ise ütles: «Aga nii ju elatakse.» Ära on unustatud vana hea rahvatarkus «Võlg on võõra oma». Seda peaks tihemini meelde tuletama. Sest ega pangad ju suurest inimesearmastusest võlgu ei anna. Jah, nad räägivad nii sõbralikult, reklaamides lapsed naeratavad ja mehed paitavad naiste päid – kõik on ilus. Tegelikult on pankade huvi kasumit teenida, ja seda ei maksaks unustada.
Eesti on nii väike, võib-olla meie potentsiaaliga ei olegi võimalik midagi suurt korda saata?
Meil on väga tublisid inimesi, saaksime ehitada väga kena ja korras riigi, aga meie juhid on valed, et seda teha.
Mis on need väärtused või nähtused, mis peaksid Eestis kindlasti edasi kestma?
Minule on täitsa selge, et kestma peaksid keel ja kultuur. Praegu on see suur väljakutse, eesti keel on nii kerge kaduma. Ma ei räägi viiest aastast. Aga viiekümne aasta perspektiivis on see võimalik, sest inglise keele surve on nii suur. Meie keelebaas ei tohi kaduda. Aga vaata Tallinnas ringi – kui palju meil on puhtalt eestikeelseid silte? Mõned ju on. Ma käin üsna palju linnas ja jälle näen, et mõni vastavatud äriettevõte on puhtalt ingliskeelse sildi välja pannud.
Samas on ka vene keele surve vähemalt siin, Tallinnas, küllaltki suur. Aga usun siiski, et lääne ahvatlused on ohtlikumad.
Mina elasin pikki aastaid võõrsil ja mu esimene keel oli eesti keel. Aga võõrsil elades teevad võõra keele võlud ja mõjud, eriti kui sa ei saa emakeelt iga päev kasutada, oma töö. Inglise keeles on tabav väljend «Use it or lose it» (Kasuta seda või kaota see). Ja see on nii – kui sa keelt ei kasuta, siis ta kaob. Meil, siin maal, peab eesti keel olema kasutusel iga päev.
Mis ohud peale keele kadumise eestlasi kui rahvast veel kollitavad?
Minu nägemus eesti asjast on natuke teistsugune kui väga paljudel teistel eestlastel. Meie ühiskonnas domineerib, nagu keegi tabavalt kommenteeris, kuldvasika kummardamine. Tegelikult ma tahaks näha, et Eestis selle viie aastaga kuldvasika kummardamine... oh, ega ta ei kao, aga ta võiks väheneda. Sest rahaahnus – see hävitab inimesi.