Paremal: Kambodža noorpaar minu kodus 1975. aasta novembris
Sõda toodab pagulasi nii riigisiseselt kui ka välismaale. Teise
maailmasõja ajal, kui lahing lähenes Tartule, pages minu pere linnast ema
vanemate tallu Kõo vallas Viljandimaal. Tallu tuli ka sugulasi Valgast ja
seal olime pagulastena koos. Kui ilmnes, et Punaarmee pealetungi ei saa
peatada, põgenesime 1944. a.sügisel
läände nagu tegid seda ka kümned tuhanded kaasmaalased. Meil – emal
nelja lapsega - õnnestus sõjakeerises jõuda üle Läänemere Saksamaale ning seal imekombel
ellu jääda ajal, mil Saksamaa oli kokku varisemas ning pidevalt liitlaste
pommitamise all. Me liikusime Kirde - Saksamaalt edelasse, kus asus baltisakslasega
abielus isa sugulane. Nad lahkusid Eestist 1939.a, kui Hitler kutsus
sakslased Balti riikidest „koju“.
Kui sõda 1945.a kevadel lõppes, jagati Saksamaa liitlaste
okupatsioonivägede poolt nelja tsooni ja koht, kus me olime sai
osaks Ameerika okupatsioonitsoonist. Pagulaste küsimusega tegeleti
koheselt ja sügiseks olid asutatud põgenikelaagrid, kuhu meid viidi.
Teise maailmasõja käigus sai miljonitest inimestest Euroopas
pagulased (displaced persons). Valdav enamus neist läks tagasi oma
kodumaale, kui sõda oli lõppenud. Aga nendega, kes olid pagenud
riikidest, mis peale sõja lõppu jäid Nõukogude Liidu sfääri, ei olnud kergelt
lahendust leida. Lõpuks otsustati, et põgenikud Balti riikidest ei pea
kodumaale tagasi minema ning järk-järgult avanes võimalusi emigreeruda
Inglismaale, läänepoolkerale või Austraaliasse.
Meil õnnestus emigreeruda USA-sse, kuhu jõudsime enne jõule
1950.a. Olin 13.- aastane. Minust nooremad õed ja mina läksime kooli
uue aasta algul. Me ei osanud inglise keelt samuti ei eksisteerinud
mingit programmi välismaalastele inglise keele õppimiseks. Kooliõpetajad
aga oskasid meiega toime tulla ning lihavõttepühadeks oli meil inglise
keel sulaselgelt suus. Mu noorem õde isegi unustas eesti keele hoopis ära
tolle esimese 2. aasta vältel, kui elasime puhtalt ingliskeelses keskkonnas.
USA-s elades oli mul aastaid hiljem üks teistsugune kogemus pagendusega,
mis on tingitud olukorrast, kus mistahes põhjusel sõjavägi evakueeritakse
okupeeritud maalt ning tuntakse moraalset vastutust kohalike inimeste elu eest,
kellega oli tehtud sõja ajal koostööd. Neil inimestel aidatakse kodumaalt
lahkuda. Vietnami sõja lõpul põgenesid sajad tuhanded Indo-Hiinast, peamiselt
poliitikud, sõjaväeohvitserid ja professionaalsed inimesed, kes USA-sse saabudes paigutati
pagulaste laagritesse. Meedias oli palju uudiseid Saigoni langemisest punavägedele
1975.a. kevadel, mis tekitas meeletut paanikat ja välkkiiret
evakueerimist. Otsustasin pakkuda oma kodu ühele vietnami perele ning
võtsin ühendust põgenikelaagriga Texases.
Mulle helistati novembris ning teatati, et kui mulle sobib, siis on
valmis minu poole tulema üks noor Kambodža abielupaar. Kui nad minu
kodus olid, siis rääkisid, et neil oli
ka teisi pakkumisi, aga nad otsustasid minu poole tulla, sest olin ise olnud
sõjapõgenik. Muidugi leidus ka kohalikke, kellele ei meeldinud pagulaste
vastuvõtmine sest need võtavad endale töökohti. Tegelikult kujunes nii,
et mu naabril oli suhteid McDonald’siga, kuhu noor naine sai osaajalist tööd ja
seda ei pannud kohalikud pahaks. Jõuluajal
tõid mitmed kohalikud abielupaarile kingitusi ja üldiselt suheldi nendesse
sõbralikult.
Rääkisime omavahel inglise keeles nii tihti kui võimalik, et neil oleks kergem
kohaneda. Ühel hommikul tuli noor naine kööki ja ütles mulle: „In my next life I no want to be Cambodian woman“ (oma
järgmises elus ei taha ma olla Kambodža naine). Ta oli nutikas 27 - aastane
ning kui nad minu poolt läksid kevadel Providence’i Rhode Islandil, kus oli nende
kaasmaalaste kogukond, töötas ta jõuka lese kodus kokana ja ta mees oli
autojuht.. Meie läbikäimine kestis peale seda aastaid ning nende lugu, kuigi
väga huvitav, ei kuulu siiakohta.
Pagulaste teema ei kao seni, kuni kestab sõda ja nüüd on Eesti riik
silmitsi pagulaste küsimusega. Olen ise tagasi oma sünnimaal ning
jälgides pagulastega seotud küsimusi, arvasin kasulikuks jagada oma kogemusi usus,
et need võivad aidata meil ületada hirmu. Arvan, et meie jõuame vastu
võtta kahe aasta jooksul 200 pagulast, kui me selleks ettevaatlikult ja
tõhusalt valmistume.
