Järgmises elus

Vasakul: minu pere põgenikena 1945. aasta suvel Saksamaal laagris.

Paremal: Kambodža noorpaar minu kodus 1975. aasta novembris

  Sõda toodab pagulasi nii riigisiseselt kui ka välismaale. Teise maailmasõja ajal, kui  lahing lähenes Tartule, pages minu pere linnast ema vanemate tallu Kõo vallas Viljandimaal.  Tallu tuli ka sugulasi Valgast ja seal olime pagulastena koos.  Kui ilmnes, et Punaarmee pealetungi ei saa peatada,  põgenesime 1944. a.sügisel läände nagu tegid seda ka kümned tuhanded kaasmaalased.   Meil – emal nelja lapsega - õnnestus sõjakeerises jõuda üle Läänemere Saksamaale ning seal imekombel ellu jääda ajal, mil Saksamaa oli kokku varisemas ning pidevalt liitlaste pommitamise all. Me liikusime Kirde - Saksamaalt edelasse, kus asus baltisakslasega abielus isa sugulane.  Nad lahkusid Eestist 1939.a, kui Hitler kutsus sakslased Balti riikidest „koju“. 

Kui sõda 1945.a kevadel lõppes, jagati Saksamaa  liitlaste okupatsioonivägede poolt nelja tsooni  ja koht,  kus me olime sai osaks Ameerika okupatsioonitsoonist.  Pagulaste küsimusega tegeleti koheselt ja sügiseks olid asutatud põgenikelaagrid, kuhu meid viidi.

Teise maailmasõja käigus sai miljonitest inimestest  Euroopas pagulased (displaced persons).  Valdav enamus neist läks tagasi oma kodumaale, kui sõda oli lõppenud.  Aga nendega, kes olid pagenud riikidest, mis peale sõja lõppu jäid Nõukogude Liidu sfääri, ei olnud kergelt lahendust leida.  Lõpuks otsustati, et põgenikud Balti riikidest ei pea kodumaale tagasi minema ning järk-järgult avanes võimalusi emigreeruda Inglismaale, läänepoolkerale või Austraaliasse. 

Meil õnnestus emigreeruda USA-sse, kuhu jõudsime enne jõule 1950.a. Olin 13.- aastane.  Minust nooremad õed ja mina läksime kooli uue aasta algul.  Me ei osanud inglise keelt samuti ei eksisteerinud mingit programmi välismaalastele inglise keele õppimiseks.  Kooliõpetajad aga oskasid  meiega toime tulla ning lihavõttepühadeks oli meil inglise keel sulaselgelt suus.  Mu noorem õde isegi unustas eesti keele hoopis ära tolle esimese 2. aasta vältel, kui elasime puhtalt ingliskeelses keskkonnas.

USA-s elades oli mul aastaid hiljem üks teistsugune kogemus pagendusega, mis on tingitud olukorrast, kus mistahes põhjusel sõjavägi evakueeritakse okupeeritud maalt ning tuntakse moraalset vastutust kohalike inimeste elu eest, kellega oli tehtud sõja ajal koostööd. Neil inimestel aidatakse kodumaalt lahkuda. Vietnami sõja lõpul põgenesid sajad tuhanded Indo-Hiinast, peamiselt poliitikud, sõjaväeohvitserid ja professionaalsed inimesed, kes USA-sse saabudes paigutati pagulaste laagritesse.  Meedias oli palju uudiseid Saigoni langemisest punavägedele 1975.a. kevadel, mis tekitas meeletut paanikat ja välkkiiret evakueerimist.  Otsustasin pakkuda oma kodu ühele vietnami perele ning võtsin ühendust põgenikelaagriga Texases. 

Mulle helistati novembris ning teatati, et kui mulle sobib, siis on valmis minu poole tulema üks noor Kambodža  abielupaar.  Kui nad minu kodus olid, siis rääkisid, et  neil oli ka teisi pakkumisi, aga nad otsustasid minu poole tulla, sest olin ise olnud sõjapõgenik.  Muidugi leidus ka kohalikke, kellele ei meeldinud pagulaste vastuvõtmine sest need võtavad endale töökohti.  Tegelikult kujunes nii, et mu naabril oli suhteid McDonald’siga, kuhu noor naine sai osaajalist tööd ja seda ei pannud kohalikud  pahaks.  Jõuluajal tõid mitmed kohalikud abielupaarile kingitusi ja üldiselt suheldi nendesse sõbralikult.

Rääkisime omavahel inglise keeles nii tihti kui võimalik, et neil oleks kergem kohaneda.  Ühel hommikul tuli noor naine kööki ja ütles mulle: „In my next life I no want to be Cambodian woman“ (oma järgmises elus ei taha ma olla Kambodža naine).  Ta oli nutikas 27 - aastane ning kui nad minu poolt läksid kevadel Providence’i Rhode Islandil, kus oli nende kaasmaalaste kogukond, töötas ta jõuka lese kodus kokana ja ta mees oli autojuht.. Meie läbikäimine kestis peale seda aastaid ning nende lugu, kuigi väga huvitav, ei kuulu siiakohta.

Pagulaste teema ei kao seni, kuni kestab sõda ja nüüd on Eesti riik silmitsi pagulaste küsimusega.  Olen ise tagasi oma sünnimaal ning jälgides pagulastega seotud küsimusi, arvasin kasulikuks jagada oma kogemusi usus, et need võivad aidata meil ületada hirmu.  Arvan, et meie jõuame vastu võtta kahe aasta jooksul 200 pagulast, kui me selleks ettevaatlikult ja tõhusalt  valmistume.