Miks suur paus?

Eile lugesin juhuslikult oma visiitkaardil infot ja meenus, et mul on blogileht. Olen olnud tegevustega nii tihedalt seotud, et panin viimati sinna midagi kirja enam kui kaks aastat tagasi!  Milles tegevus seisnes?

Okupatsioonide Muuseum Tallinnas tähistas 2013. a. 10. aastapäeva ning muuseumi direktor pöördus minu poole palvega eksponaate inglise keelde tõlkimiseks. Kuna muuseumi asutaja eluloo tõlkimine vajas täpsustamist, võtsin ühendust Olga Kistler-Ritso tütrega USA - s.  Vahest tekib suhtlemine peale esmakordset kontakti ja nii oli see ka meiega. Meilivahetuse käigus küsisin, kas ta on lugenud raamatut „Carrying Linda’s Stones“. Ta vastas, et ei ole aga on lugenud „When the Noise Had Ended: Geislingen’s DP Children Remember“.  Ta oli soovitanud muuseumil kaasata eksponaatides lõikeid sellest raamatust. Ta muretses endale raamatu  „Carrying Linda’s Stones“ ja leidis elulood selles raamatus väga liigutavad ning  arvas, et need peaksid laiema lugejaskonnani jõudma.  

“Kui sõjamüra oli vaibunud.  Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused”, eestikeelne teos raamatust „When the Noise Had Ended“, ilmus 2013. a. Mu eesti kolleegid välismaal palusid mul aidata raamatut Tallinnas esitleda ja see toimus Okupatsioonide Muuseumis sama aasta augustis.
 

Samal ajal tuli silmapiirile suur läände põgenemise 70. aastapäev ning seoses sellega minu ettepanek „Carrying Linda Stones“ toimetajatele, autoritele ja teistele raamatuga seotud asjaajajatele anda 2014. a. sügisel välja eestikeelne teos kiideti heaks. Kui olin koostanud teose eelarve, pöördusin eesti organisatsioonide poole Põhja - Ameerikas, Austraalias ja Euroopas rahalise toetuse saamiseks. Aasta lõpupoole oli selge, et piisavat summat projekti läbiviimiseks ei laeku ning tegin ettepaneku anda välja uustrükk raamatust „Mis teha – siin ta on“, mis ilmus põgenikelaagris Saksamaal peale sõda.

Uustrüki toimetajana kirjutasin eessõnas:

“Koolitüdrukuna Geislingeni põgenikelaagris lugesin väikest raamatut pealkirjaga “Mis teha - siin ta on”. Raamatul oli põgenike hulgas suur menu ja kui lõime välismaal uued kodud, leidis see raamat tee paljudesse riiulitesse.

Võllahuumoriga pooleks kirjutatud ja joonistatud raamatust sai pagulaskirjanduses omamoodi  kultusteos, mis võtab paremini kui mõni mahukas memuaar või ajalooline ülevaade kokku eestlase kogemuse pagulasena sõjaaegse ja -järgse kaose küüsis Saksamaal. Pagulaste kartus, et Eesti riiki ei taastata ja naasmine kodumaale on osutunud võimatuks, oli tõeks saanud. 1946. aasta oli Eesti pagulaste jaoks üks heitlikumaid, sest tulevik oli tume. Just sellises õhkkonnas panid Arnold Sepp ja Endel Kõks paberile oma koostöö “Mis teha - siin ta on”, mis nägi trükivalgust 1947.aastal UNRRA loaga. Tuhanded DP-lased said südamest naerda, aga ka tubli annuse psühholoogilist leevendust eneseirooniast, millest raamat on kantud. Samas on huumoril  imepärane võime seletada ajaloo peidetud nüansse lisaks väele puhuda eluhõngu sisse tulevikulootusele, mille järele eestlane tol ajal janunes.

Raamatu uustrükk, sedapuhku varustatud nüüdisajaloolaste sissejuhatuse ja ingliskeelse tõlkega, ilmub ürituste raames, millega meenutatakse suurt põgenemist läände 70 aastat tagasi. 

Uustrükiga on ühtlasi meeles peetud ka taasiseseisvunud Eesti noorust, eeskätt neid, kes kasvasid üles Nõukogude okupatsiooni ajal, mil Teise maailmasõja lõpul läände põgenenud kaasmaalaste saatus oli tabuteema. 

Uustrükk saab teoks tänu Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides, Rotalia Foundation’ile, Eesti Kultuurfondile Ameerika Ühendriikides ning Maano ja Epp Millese, Aire ja Villiam Salmre, Richard ja JoAn Conneri, Mall Blumfeldi, Karl Noore toetusele. Samuti võlgnen tänu neile, kes andsid hindamatut nõu ja pakkusid väärt ideid. Koostöö  laabus suurepäraselt Eesti Diasporaa Akadeemia ajaloolastega Maarja Merivoo-Parro ja Sander Jürissoniga, kes kirjutasid uustrükile sissejuhatuse. Suur tänu neile!

            Eesti rahva, nii kodumaale jäänute kui ka põgenike raskustest on tänaseks saanud minevikuteema. Paraku on üle kogu maailma uute põgenike arv tõusuteel. ÜRO Põgenikeameti andmeil on nüüdismaailmas üle 50 miljoni oma kodust pagema sunnitud inimese, pooled neist alla  18 - aastased lapsed. Laias laastus elavad nad üle samu raskusi nagu omaaegsed eestlastest põgenikud. See tekitab mõtte, et neilgi võiks olla midagi sarnast, mis meie põgenikupõlve veidi talutavamaks tegi.”

Suurem osa 2014. aastast kulus sügisel toimuva ürituse ettevalmistamisele, mis tähendas uustrükile keskendumist. Lisaks toimetamisele tõlkisin raamatu tekstid inglise keelde.

Kui suur läände põgenemise 70. aastapäeva tähistamine oli möödas, läksin oktoobris USA-sse oma peret ja sõpru külastama. Reis mandrile algas Connecticutis, kus peatusin heade sõprade pool oma endises kodulinnas ning ka Norwalkis ja Greenwich’is.  Järgmisena veetsin palju ilusaid päevi, kaasa arvatud Ameerika Tänupühad tütre pere pool McLeanis Virginias.  Mu poeg elab Sarasotas, Floridas, ning plaanis oli jõuluaeg tema pool olla. Detsembri alguses liikusin edasi lõuna suunas, peatudes Lõuna - Carolinas, kus elasin palju aastaid tagasi ja kus tänapäevani on mul head sõbrad.  Jõudsin Floridasse umbes nädal enne jõule ega naasnud Tallinna enne jaanuari 2015.

Vaevalt olin viinud ennast kurssi eluga Eestis, kui mu noorem õde, kes elab vanavanaisa poolt asutatud talus Lõuna-Eestis, haigestus raskelt ja ma läksin maale. Paraku osa tema haigusest oli kustutanud mälust arvuti parooli ja ma ei saanud ta arvutit kasutada.  Peale haiglast kojutulekut ei tohtinud õde kaks nädalat üksinda olla.  Nii kulges peaaegu terve veebruarikuu vaikselt maal talitades ja lugedes.

Tagasi Tallinnas, hakkasin kirjutama projekti teemal, mis pakuti Norra aktivistide poolt Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusele. Projekti taotlus Põhjamaade Ministrite Nõukogule oli 31. mai tähtajaga ning sellest sai kinni peetud. Peaaegu unustasin mainimast, et käisin oma Rotary klubi lasterikaste perede abistamise projekti komiteega, mille eesistuja olen, Valgamaal kaks päeva märtsi lõpus ning visiidi tulemused ja järeltöö said realiseeritud juuni lõpuks.

Juulikuu ongi puhkamiseks ja tähelepanu pööramiseks asjadele, mis on kahe silma vahele jäänud.