Vabariigi aastapäeva intervjuu

 
Kui oma riik oli veel taassündimata: Aastal 1990 ajakirja „Kultuur ja Elu" toimetuses. See oli tol ajal silmatorkavalt eestimeelne väljaanne, ühendades nii kodu- kui ka väliseestlasi, samuti dissidente ja rahvarindelasi. Vasakult: Paul Lüdig, Ilvi Jõe-Cannon ning paremal äärel seisab tema poeg Benjamin Cannon. Keskel seisvad daam ja noormees kahjuks ei meenunud ei pr Ilvile, ei „Kultuuri ja Elu" tollasele peatoimetajale ega ka siinintervjueerijale. Kui keegi tunneb-teab, võiks ühendust võtta!

 
Lugupeetud Ilvi Jõe-Cannon, Te tuletasite ennast eesti lugejale meelde 21. jaanuaril Delfi portaalis. Saite märkimisväärselt tähelepanu ja rohkeid kommentaare oma arvamusele „Miks Savisaare ümber on kõma, Sildami või Krossi ümber aga mitte?". Oma artiklis ütlete, et „meie riigis kehtib neoliberaalse poliitika tagajärjel plutokraatia ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole Eestist mõnda aega häid uudiseid oodata". Mida peaksime esmajoones muutma? Kas valimised võiks midagi muuta? Mis Teid Eesti elus kõige rohkem häirib?

Arvan, et meie ohjeldamatut majanduspoliitikat tuleb muuta. Näeme selle poliitika tagajärgi mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Lääne kultuuriruumis, ning on selge, et kihistumine on viimase 20 aasta jooksul süvenenud. Sellist situatsiooni nimetataksegi plutokraatiaks. Kuigi peaaegu 10 aastat tagasi sotsiaalteadlased osutasid Eesti ühiskonna ohtlikule nõrgenemisele (kaks Eestit), ei võetud ette samme, et pidurdada dispariteeti.


Valimised iseendast ei muudaks midagi, kui valitavate hulgas puuduvad ettepanekud, mis muudaks suunda. Praegune valimiskampaania näitab, et erakondadel pole visiooni ega julgeid ettepanekuid, mis konstruktiivselt arendaks meie majandust ja kultuuri. Minu meelest oleks meie rahvale loomulik kuuluda Põhjamaade kultuuriruumi tänu meie geograafilisele asendile, ajaloole ja traditsioonidele. Selleks, et jõuda Põhjamaade kultuuriruumi, on vaja muutust. 

Olen kindel selles, et mida rohkem me sisemiselt võtame omaks väärtused, millega Põhjala riigid on järjepidevalt heaoluriikide ja kõige vähem korrumpeerunud maade hulgas, leiaks lahendusi paljud meie hädad.
Mis mind häirib Eestis kõige rohkem? Olen iga päev õnnelik, et Eesti on taas iseseisev riik pärast pikka pimedat ööd. Aga mis häirib, on see, et meil on kujunenud eliit, kes on kiilunud end tippu kinni ega taha uusi tulijaid ligi lasta. Viimases Sirbis (18.02.11) TTÜ professor Kuno Janson käsitleb seda teemat kaunis põhjalikult (soovitan kõigil tema artiklit lugeda).

Mäletan, et tulite Eestisse laulva revolutsiooni kõrglainel, olite ühiskondlikult hästi aktiivne, aga rohkem olite vist seotud Eesti Kongressi kui Rahvarindega. Kas Teile ei tundu, et tänases Eestis on mõlemad pooled rohkem või vähem õnnetud - rahvarindelased ütlevad, et „sellist Eestit me küll ei tahtnud", ja vaevalt et eestikongreslasedki nii väga õnnelikud on selle üle, mis toimub. Kas usute, et need kaks vabaduse tulles lahku löönud tiiba - rahvuslased ja keskerakondlased - võiksid Eesti tuleviku nimel koostööd teha? Või on lõhe parandamatult laiaks rebenenud? Kas eestlased üldse enam suudavad üksmeelt leida?

Olin küll Eestis 1990. a. kevadest kuni sügiseni ning aktiivselt seotud vabadusliikumisega, aga ei eelistanud ühte või teist tiiba. Käisin Eestis suhteliselt tihti alates 1971. aastast ning tutvusin paljude kirjanike, kunstnike jt ühiskonnas silmapaistvate inimestega. Peale Hirvepargis toimunud meeleavaldust 1987. a. ja järgmisel kevadel Rahvarinde loomist võtsin ühendust leedulaste ja lätlastega oma koduosariigis (Connecticut) ning organiseerusime Balti riikide toetuseks. Organisatsiooni nimi oli Estonian, Latvian and Lithuanian Alliance (ELLA) of Connecticut. 

Molotovi-Ribbentropi lepingu 50. aastapäevaks kutsusime Rahvarinde juhatuse liikme Mati Hindi meie meeleavaldusele peaesinejaks. 1990. a. olin pikka aega Eestis ja osalesin küll Eesti Komitee üritustel. Suurema osa ajast olin „Kultuuri ja Elu" toimetuse ruumides, mida arvukalt külastasid inimesed Läänest, ning tuli vahendada inglise ja eesti keelt. Samalaadset kirjalikku tööd oli ka palju. 

Mis puutub üksmeelsusse tuleviku nimel, siis arvan, et selline soov on utoopiline. Igas riigis leidub erimeelsust ning demokraatlikus riigis seda talutakse. Koostöö on teistlaadi asi. Meil on põhiseadus, mis annab eesmärgid riigi korraks ja tegevuseks. Erakondade kohustuseks on tegutseda põhiseaduse raamides ja, kui nad osutuvad võimule valituks, tuleb neil koostöös kokku leppida. Ikka ja alati on ühiskonnas neid, kelle arvamused erinevad valitsuse omast. 

Teie hea sõber Mati Hint on ühes oma intervjuus öelnud väga tabavalt, et „eestlaste religioon on ahnus". Kas jagate tema seisukohta? Te olete palju maailmas ringi käinud, kas sellist varjamatut ahnust, eriti eliidi hulgas, ilmneb ka  mujal?

Pean Matist ja tema seisukohtadest lugu, aga siiski ma ei saa nõustuda selle väitega kõigi eestlaste kohta. Meie hulgas on inimesi - võib-olla mitte palju! -, kelle religioon on midagi muud kui ahnus.  Siin ma soovitaksin taas professor Kuno Jansoni artiklit, milles ta analüüsib meie ahnusekultuuri põhjuseid.

Ahnusekultuuriga võib tõepoolest üle piiri minna. Mõni aeg tagasi Indrek Tarand väitis, et Toomas Hendrik Ilves peaks edasi olema president, sest Eesti riik on liiga vaene, et maksta nii presidendipalka kui ka ametist lahkunud presidendi hüvesid. Indrek, sellepärast ei oleks küll vaja ebapopulaarset presidenti ametis edasi hoida! Vali mind presidendiks, ma maksan oma rahast hr. Ilvesele ametipensioni kinni!

Olete väliseestlasest muutunud kodueestlaseks ehk Teie suund on olnud vastupidine praegusele üsna hirmutavale väljarändetrendile. Mis Teid siin võlus, miks Teie leidsite tagasitee, aga tuhanded Teie saatusekaaslased ei ole leidnud?

Kiusatus on vastata - „eestlase jonn". Arvan, et otsus tagasi tulla tehakse isiklikul tasemel. Mina ja mu kaasaegsed olime põgenemise ajal, 1944. aastal lapsed. 50 aastat hiljem, kui Eesti taasiseseisvus, olid paljud meist pensioni lävel vanavanemad. Kui oled juba nii sügavalt ühiskonda sisse elanud, pole kerge otsast peale hakata, eriti kui sul sünnimaaga polnud sidemeid okupatsiooniajal. Minu omapärane situatsioon võimaldas mul tulla tagasi Eestisse 1997. aastal ja tänu heale tervisele aktiivselt osaleda ühiskonna arenemises. 

Kas Eesti osaleb Teie meelest globaalpoliitikas? Kas Eestil üldse on iseseisev välispoliitika?

Oleneb, mida peetakse „osalemiseks". Väikese riigina ei ole meil piisavalt ressursse, et tegutseda globaalselt. Eesti riik on mitme rahvusvahelise organisatsiooni liige ja meie roll neis tuleneb organisatsiooni eesmärkidest.
Võiks küsida: kas eksisteeribki iseseisva välispoliitikaga riiki? Kõigi riikide valitsused on pidevalt erinevate survete all ning selleks, et kaitsta oma riigi huve, mis on välispoliitikas primaarne, on tegelikult vaja leida partnereid.

Kuna olete endine ameeriklanna, küsiksin, kuidas võiks ennast tunda praegu USA, kui Hiina jõuab talle järele, ja kui ennustatakse, et peatselt Hiina möödub Ameerikast. Kusjuures Obama ei toonud õnne õuele?

USA-s on paljud inimesed tuleviku üle mures. Aga mitte ainult USA-s, vaid paljudes riikides on see nii. Mulle tundub, et probleemiks ei ole majanduslik edu, vaid poliitilised raskused, mis võivad olla tagajärjeks, kui USA peaks kaotama oma juhtiva rolli. President Obama väljakutsed pärinevad eelmistelt administratsioonidelt: suurim majanduskriis peale 1929. aastat, sõjad kahes kohas, terrorismioht riigi piires, pinged Lähis-Idas - kui nimetada ainult suuremaid. Obama võttis ametikoha üle 20. jaanuaril 2009 – kahe aastaga ei ole võimalik leida lahendusi sellistele probleemidele. 

Palun tutvustage ennast: kes olid Teie vanemad, kuidas sattusite USA-sse, kuidas on kulgenud Teie enda pereelu? Ja lõpetuseks võib-olla mõni soovitus või märguanne või tähelepanek Eesti noortele: kuidas edasi elada, millele loota?

Olen sündinud Viljandis 11. oktoobril 1937 põlluharijate pere teise lapsena. Ema põgenes nelja lapsega Läände 1944. a. augustis ja isa läks rindele. Olime Saksamaal pagulaste laagrites (Ameerika tsoonis) kuni 1950. aastani, mil avanes võimalus immigreeruda USA-sse. Esimesed kaks aastat olime meie, lapsed, kiriku lastekodus. Siis kolisime Connecticuti, kus emal õnnestus leida tööd, millega ta teenis piisavalt, et majapidamist sisse seada. 

Koolis hakkasin käima Geislingenis asunud pagulaste laagris. Jätkasin kooliõpinguid USA-s. Hea õppijana õnnestus mul minna stipendiumide toel ülikooli (Connecticuti Ülikool B.A. Ajalugu, 1961) ja ka magistrantuuri (Indiana Ülikool M.A. Politoloogia /Vene ja Ida-Euroopa Instituut, 1965).

Magistrantuuris kohtasin oma tulevast abikaasat, kellega abiellusin 1964. a. Läksin elama Lõuna-Carolinasse, kus mu mehe esivanemad olid elanud juba Ameerika revolutsiooni ajast. Nad olid töösturid ja nende ridades leidus ka haritlasi ning juriste. Meil sündis kaks last.

Lahutasin 1971. a. ja tulin tagasi Connecticuti, kus kasvatasin oma lapsi ja osalesin ühiskondlikus elus. Eelpool juba viitasin oma tegevusele Balti riikide vabadusliikumises. Mu poeg on ehitusettevõtja Floridas ja tütre pere kolis suvel USA-st Singapuri, kui väimees võttis vastu VISA International'i Head of Corporate Relations koha.   

Mida soovitada Eesti noortele? Hari ennast, hari ennast, ja veel kord hari ennast! Hoia oma tervist, ole aus, pea meeles vanasõnu ja armasta.

Küsinud URMI  REINDE, Kesknädal 23.02.11

Soolise tasakaalu teemast

Ameerika Kaubanduskoda Eestis juhatuse liikmed Stefano Grace ja Ilvi Cannon annavad üle tšeki Eesti Toidupanga juhatajale Piet Boerefijn'ile

 

Oma tegevuse ning sõnavõttude tõttu olen saanud omale külge sildi „feminist“, kuigi olen alati seletanud, et minu maailmavaade on demokraatlik ning selle alla kuulub ka soolise võrdõiguslikkuse põhimõte. 

Kahtlemata Eesti riik on patriarhaalne, kuid sellegi poolest olen näinud arengut aastate vältel, mil siin elanud. Toon mõned näited.

See oli aastal 2000, kui olin juba mõnda aega olnud seotud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) tegevusega. Ühel päeval ütlesin Julia Laffranque’ile (luges sel ajal juurat Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Tallinna filiaalis ning samal ajal töötas Justiitsministeeriumis eesti ja EL seadusandluse kooskõlastamise juures), et kas ta ei annaks mõnele õpilasele ülesandeks uurida soolise diskrimineerimise aspekte eesti seadustes.  Umbes pool aastat hiljem küsisin Julialt oma ettepaneku kohta.  Ta vastas, et oli mitmele tudengile teinud sellise ettepaneku, aga mitte keegi ei julgenud teemat käsitleda.  „Ei julgenud?“ olid aga sõnad, mis mind vapustasid. 

Umbes samal ajal olin taotlenud Tallinna Rotary klubi liikmeks astumist peale klubi koosolekutel osalemist pikemat aega. Võtsin sellise sammu tuttava USA rotariaani soovitusel, kuna olin palju koostööd teinud rahvusvahelise Rotary’ga ning tema arvates oli mul õige aeg organisatsiooniga liituda.  Tõsi küll, tuttava Rotary klubi kaudu olin organiseerinud Eesti noortele võimalust õppida USA’s vahetusprogrammi raamides ning sama klubi värbas mind oma meditsiini teemalise projekti realiseerimiseks Eestis 1993.a. Selle sama projekti tegemise eest määrati mind ka Rotary auliikmeks ja Paul Harris Fellow’ks. 

Tallinna Rotary klubi ei võtnud mind aga liikmeks. 2004.aastal asutati Tallinn International Rotary klubi ning mind kutsuti klubiga liituma.  Pidulikul õhtul, mil värsketele klubiliikmetele pandi Rotary märk rinda Tallinna Rotary klubi ühe liikme poolt, ma nimetasin viimasele, et taotlesin tema klubi liikmeks saamist aastaid tagasi, kuid mulle öeldi „ei“.  Mainitu vastas, et nemad ei taha naisi klubisse.   

Eestist sai Euroopa Liidu (EL) liige kevadel 2004, aga enne seda oli Riigikogu sunnitud vastu võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse.  Ega erakonnad tahtnud sellist seadust, aga ilma selleta ei oleks riik saanud EL’iga liituda.

Möödusid aastad.  Vesteldes noore naisega ühel üritusel kutsusin teda külastama ENUT’it ning ta vastas mulle, et kui tema seoks ennast sellise organisatsiooniga, ei antaks talle Eestis tööd.

Nüüdseks oleme jõudnud nii kaugele, et Euroopa Liit plaanib kehtestada üleeuroopalised kvoodid, kui palju peab suurfirmade juhtkondades olema naisi. Konkreetset informatsiooni selle kohta on oodata aprillis siseturu volinik Michel Barnier’i poolt. 

Mullu käsitlesin seda teemat, peale seda kui olin tutvunud sama seadusega Norras ning teinud omale selgeks seaduse tagamaad.  Esinesin ka seminaril ettekandega „Sooline tasakaal ettevõttes“ ning maikuus saatsin sama pealkirjaga artikli ajalehele Äripäev, mida aga ei avaldatud. 

Avaldaksin selle aga nüüd siin:

Sooline tasakaal ettevõttes

Ajaloos saab näha arengut majanduses ja lihtsustatult öeldes: tehnoloogiline areng on olnud lahutamata osa majandusest ning ajendanud muudatusi. Oli aeg, mil oli vaja mitu tugevat meest, et puu langetada ja ära viia.  Nüüd sõidab masin kohale ja praktiliselt üks mees, kellel pole üldse vaja lihaseid pingutada, võib terve metsa lagedaks teha ühe päevaga (muidugi sõltub metsa suurusest!).

Aga kui mees tuleb sellise masinaga toime, miks ei võiks seda ka naine.  Pidagem silmas, et füüsilist jõudu polnud vaja. Oli vaja oskust masinaga ümber käia. Arvan, et mul pole vaja puust ette teha, missuguses kehaosas inimese oskuseid arendatakse.

Mida ma tahan ütelda, on see, et majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. 

Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.

Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust. 

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud.  Kui kutsekoolides  traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le.  Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded. 

Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele -  keskendunud kõrgkool.  Et saada värskeid andmeid õpilaskonna kohta ma võtsin ühendust õppeosakonnaga.  Seal tuldi mulle vastu öeldes, et sellist soopõhist statistikat neil pole aga nad muretsevad need andmed mulle.  Esmaspäeval (26.04.10) mulle teatati, et naisi on 55% ja mehi 45%.  Üllatuseks oli aga ka neile, et magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %)  samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).

Eelnev on paljutõotav tendents.  Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?

Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.

Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid, pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks, kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost.  Muidugi, vastupanu oli suur  – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi – aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. 

Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas.  Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt. 

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust.  Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas. 

Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal.  Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt.  Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab. 

Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi.  Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point.  Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused –  erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.  

P.S. 15.02. Äripäevas ilmus minu tekst toimetatuna:

Tehnoloogiline areng on olnud lahutamata osa majandusest ning ajendanud muudatusi. Oli aeg, mil oli vaja mitu tugevat meest, et puu langetada ja ära viia. Nüüd sõidab masin kohale ja praktiliselt üks mees, kellel pole üldse vaja lihaseid pingutada, võib terve metsa lagedaks teha.

Aga kui mees tuleb selle masinaga toime, võib seda ka naine. Füüsilist jõudu pole ju vaja, on vaja oskuseid.

Majandus pole ammu enam see, mis ta oli varem. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. Sõja ajal pidid mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle. 

Sõja lõpul öeldi naistele: “Täname, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et nad tulevad tööturul toime. Pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimuski kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suur tung kõrgkoolidesse. Seega on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust.

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis poleks stereotüübid pragunenud. Kui kutsekoolides õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid juba suhtes 35:65. Neiud on sisenenud infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt meestele. Väidetavalt on see murrang ajendanud klientide nõuetest.

Meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline (patriarhaalne tegevus) ei jää vee peale.

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust. Kes arvab, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis toon näiteks ameeriklanna Candace Flemingu, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suure firma mänedžerina ning oma asutatud ja juhitud tarkvarafirma. Ta on ka kahe lapse ema. Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point. Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused – erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.

Inimkaubandusest ja prostitutsioonist

                                                 Taani inimkaubandusvastane plakat

Kriip

Koomik Eric Seufert kirjutas hiljuti ERR’is (19.01.11), et põhjus miks õppida eesti keelt, on näidata, et sa ei ole Kriip (inglisekeeles „creep“).  Mida ta sellega mõtles?  Ta pidas silmas neid inglise keelt rääkivaid mehi, kes käivad Tallinnas joomas ja seksimas. Kohalikud mõtlevad neist kui „Kriipidest“, ütleb Seufert.

„See kõndiv hormoon lendas Tallinnasse Ryanairiga ning elab kolm päeva pikka vendluspidu vanalinnas.“_­/..../

Tallinn on paksude ja keskealiste meeste mänguväljak, kus igaüks neist eeldab, et  kohalikud peavad neid teenindama.

„Ja miks ei ole veel oksendatud selle ilusa kiriku treppidele? Vajatakse minu teenust,“ tundub olevat ainukeseks mõtteks nende peas.

Paraku see on tegelikkus.  Enne kui Ryanair pani oma graafikusse Tallinna, easyJet oli juba aastaid toonud pidutsejaid ja ohjeldamatuid kutte meie pealinna.

Juba aastaid on ühiskonda teavitatud prostitutsioonist ning  inimkaubitsemisest, samuti koostööd tehtud lobbigruppidega balti riikides, põhjamaades ja Brüsselis (olen ise tegelenud nende teemadega). Eksperte eesti ministeeriumides ning politseis koolitatati järjest enam ja ka Palermo Protokoll ratifitseeriti Riigikogu poolt 2004. aastal, mis kohustab riiki võitlema naiste ja lastega inimkaubitsemise vastu. Eesti Kirikute Nõukogu on esitanud pöördumise valitsusele, milles paluti keelustada seksi ostmist ning tõkestada inimkaubandust. Aga tulemusi ei ole kahjuks veel näha.

Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi aruannetes võib leida Eestit riikide hulgast, kes ei pööra piisavalt tähelepanu rahvusvahelise inimkaubanduse probleemidele ning omame ikka veel sellist räpast reputatsiooni.

Euroopa Liit (EL), mille liige on Eesti alates 2004. aastast, on kuulutanud 18. oktoobri inimkaubitsemise vastu võitlemise päevaks, et juhtida täiendavat tähelepanu sellele tõsisele ühiskondlikule probleemile. Õnnetuseks möödus see päev Eestis mullu nii, et meie valitsusel ei ole ette näidata vajalikke samme selles valdkonnas. 

Eesti karistusseadistikus pole sõnagi inimkaubandusest ehk kuriteost kui sellisest. Justiitsministeerium ei pea vajalikuks lülitada seadustikku inimkaubanduse paragrahvi.  Minister Lang on juba aastaid olnud seisukohal, et kuna Eesti karistusseadustikus on olemas sellised kuriteo koosseisud nagu piinamine ja orjastamine, siis hõlmavad need ka eespool mainitud kuritegusid.

Õnneks pidi Justiitsministeerium siiski mullu tähelepanu pöörama uue seaduse koostamisele tänu Euroopa Komisjoni uuele direktiivile, mis soovib karmistada inimkaubitsemist. Asjaga venitamise tunnusmärgid on aga siiski olemas.

Presidendi õigusnõunik Ülle Madise on samal seisukohal justiitsministriga, et Eesti karistusseadustik hõlmab inimkaubitsemist.  Alles novembris ta selgitas mulle: „Asi ei ole selles, et seadust ei oleks, mis võimaldaks inimkaubitsejaid või peres vägivallatsejaid karistada. Seadus on olemas, aga täitmisega on raskusi. /..../ Kui inimkaubanduse või perevägivalla eest ei suudeta karistada praegu täiesti olemas olevate normide toel, ei suudetaks ju ka siis, kui sätteid muuta.” 

Tegelikkus on palju keerulisem.  Need vähesed inimkaubitsemisega seotud kohtumenetlused on lõppenud peamiselt sellega, et mees jalutab vaba mehena kohtust välja.  Isegi kui on mõistetud süüdi, on see määratletud mõne teise paragrahvi all ja vastavalt sellele ka karistus, mis peaaegu eranditult on alati tingimisi.  Nii ei ole aga ainult inimkaubitsemises vaid ka kupeldamises.  Enamus kupeldajaid võtavad üles oma endise tegevuse. 

Varem olid paremad võimalused peatada inimkautsejaid riigipiiri ületamisel, aga sest ajast kui Eesti on EL’i liige pole piiri kontrolli EL’i ruumis.  Puudub täpne statistika inimkaubitsemise ja prostitutsiooni kohta ja andmed on kokku pandud saadavast informatsioonist.  Ainuüksi Tallinnas on hinnanguliselt 50-100 bordelli, milles tegutsevad 37 % prostitueeritud naistest riigis. Hinnanguliselt 3000 inimest müüvad oma keha meie riigis. See tundub olevat liiga kõrge, kui arvestada, et umbes 5 aastat tagasi see arv oli umbes pool sellest.


Tuleb täheldada, et prostitutsioon ei ole Eestis keelatud. Reformierakond ja IRL (peale taasiseseisvumist Mart Laar Isamaaliidust [nüüd IRL] pooldas prostitutsiooni legaliseerimist riigikassa täitmiseks), kes on olnud võimul suurema osa ajast ning järjepidevalt kaitsnud prostitutsiooni, kui inimese valiku õigust. Keelatud on aga prostitutsiooni vahendamine ja ruumide rentimine prostitutsiooni eesmärgil.  

Arvestates eelpool kirjeldatut, olen hakanud mõtlema, et kas riigivõimu ükskõiksus inimkaubitsemise ja prostitutsiooni suhtes ei ole seotud raha mõjuga? Hiljuti avalikkus sai kuulda, et seadust saab osta 32000 krooni (2045 euro) eest.  Kui seadust saab osta, siis kindlasti saab ka osta selle takistamist.