Soolise tasakaalu teemast

Ameerika Kaubanduskoda Eestis juhatuse liikmed Stefano Grace ja Ilvi Cannon annavad üle tšeki Eesti Toidupanga juhatajale Piet Boerefijn'ile

 

Oma tegevuse ning sõnavõttude tõttu olen saanud omale külge sildi „feminist“, kuigi olen alati seletanud, et minu maailmavaade on demokraatlik ning selle alla kuulub ka soolise võrdõiguslikkuse põhimõte. 

Kahtlemata Eesti riik on patriarhaalne, kuid sellegi poolest olen näinud arengut aastate vältel, mil siin elanud. Toon mõned näited.

See oli aastal 2000, kui olin juba mõnda aega olnud seotud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) tegevusega. Ühel päeval ütlesin Julia Laffranque’ile (luges sel ajal juurat Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Tallinna filiaalis ning samal ajal töötas Justiitsministeeriumis eesti ja EL seadusandluse kooskõlastamise juures), et kas ta ei annaks mõnele õpilasele ülesandeks uurida soolise diskrimineerimise aspekte eesti seadustes.  Umbes pool aastat hiljem küsisin Julialt oma ettepaneku kohta.  Ta vastas, et oli mitmele tudengile teinud sellise ettepaneku, aga mitte keegi ei julgenud teemat käsitleda.  „Ei julgenud?“ olid aga sõnad, mis mind vapustasid. 

Umbes samal ajal olin taotlenud Tallinna Rotary klubi liikmeks astumist peale klubi koosolekutel osalemist pikemat aega. Võtsin sellise sammu tuttava USA rotariaani soovitusel, kuna olin palju koostööd teinud rahvusvahelise Rotary’ga ning tema arvates oli mul õige aeg organisatsiooniga liituda.  Tõsi küll, tuttava Rotary klubi kaudu olin organiseerinud Eesti noortele võimalust õppida USA’s vahetusprogrammi raamides ning sama klubi värbas mind oma meditsiini teemalise projekti realiseerimiseks Eestis 1993.a. Selle sama projekti tegemise eest määrati mind ka Rotary auliikmeks ja Paul Harris Fellow’ks. 

Tallinna Rotary klubi ei võtnud mind aga liikmeks. 2004.aastal asutati Tallinn International Rotary klubi ning mind kutsuti klubiga liituma.  Pidulikul õhtul, mil värsketele klubiliikmetele pandi Rotary märk rinda Tallinna Rotary klubi ühe liikme poolt, ma nimetasin viimasele, et taotlesin tema klubi liikmeks saamist aastaid tagasi, kuid mulle öeldi „ei“.  Mainitu vastas, et nemad ei taha naisi klubisse.   

Eestist sai Euroopa Liidu (EL) liige kevadel 2004, aga enne seda oli Riigikogu sunnitud vastu võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse.  Ega erakonnad tahtnud sellist seadust, aga ilma selleta ei oleks riik saanud EL’iga liituda.

Möödusid aastad.  Vesteldes noore naisega ühel üritusel kutsusin teda külastama ENUT’it ning ta vastas mulle, et kui tema seoks ennast sellise organisatsiooniga, ei antaks talle Eestis tööd.

Nüüdseks oleme jõudnud nii kaugele, et Euroopa Liit plaanib kehtestada üleeuroopalised kvoodid, kui palju peab suurfirmade juhtkondades olema naisi. Konkreetset informatsiooni selle kohta on oodata aprillis siseturu volinik Michel Barnier’i poolt. 

Mullu käsitlesin seda teemat, peale seda kui olin tutvunud sama seadusega Norras ning teinud omale selgeks seaduse tagamaad.  Esinesin ka seminaril ettekandega „Sooline tasakaal ettevõttes“ ning maikuus saatsin sama pealkirjaga artikli ajalehele Äripäev, mida aga ei avaldatud. 

Avaldaksin selle aga nüüd siin:

Sooline tasakaal ettevõttes

Ajaloos saab näha arengut majanduses ja lihtsustatult öeldes: tehnoloogiline areng on olnud lahutamata osa majandusest ning ajendanud muudatusi. Oli aeg, mil oli vaja mitu tugevat meest, et puu langetada ja ära viia.  Nüüd sõidab masin kohale ja praktiliselt üks mees, kellel pole üldse vaja lihaseid pingutada, võib terve metsa lagedaks teha ühe päevaga (muidugi sõltub metsa suurusest!).

Aga kui mees tuleb sellise masinaga toime, miks ei võiks seda ka naine.  Pidagem silmas, et füüsilist jõudu polnud vaja. Oli vaja oskust masinaga ümber käia. Arvan, et mul pole vaja puust ette teha, missuguses kehaosas inimese oskuseid arendatakse.

Mida ma tahan ütelda, on see, et majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. 

Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.

Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust. 

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud.  Kui kutsekoolides  traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le.  Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded. 

Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele -  keskendunud kõrgkool.  Et saada värskeid andmeid õpilaskonna kohta ma võtsin ühendust õppeosakonnaga.  Seal tuldi mulle vastu öeldes, et sellist soopõhist statistikat neil pole aga nad muretsevad need andmed mulle.  Esmaspäeval (26.04.10) mulle teatati, et naisi on 55% ja mehi 45%.  Üllatuseks oli aga ka neile, et magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %)  samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).

Eelnev on paljutõotav tendents.  Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?

Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.

Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid, pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks, kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost.  Muidugi, vastupanu oli suur  – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi – aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. 

Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas.  Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt. 

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust.  Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas. 

Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal.  Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt.  Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab. 

Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi.  Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point.  Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused –  erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.  

P.S. 15.02. Äripäevas ilmus minu tekst toimetatuna:

Tehnoloogiline areng on olnud lahutamata osa majandusest ning ajendanud muudatusi. Oli aeg, mil oli vaja mitu tugevat meest, et puu langetada ja ära viia. Nüüd sõidab masin kohale ja praktiliselt üks mees, kellel pole üldse vaja lihaseid pingutada, võib terve metsa lagedaks teha.

Aga kui mees tuleb selle masinaga toime, võib seda ka naine. Füüsilist jõudu pole ju vaja, on vaja oskuseid.

Majandus pole ammu enam see, mis ta oli varem. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. Sõja ajal pidid mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle. 

Sõja lõpul öeldi naistele: “Täname, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et nad tulevad tööturul toime. Pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimuski kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suur tung kõrgkoolidesse. Seega on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust.

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis poleks stereotüübid pragunenud. Kui kutsekoolides õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid juba suhtes 35:65. Neiud on sisenenud infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt meestele. Väidetavalt on see murrang ajendanud klientide nõuetest.

Meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline (patriarhaalne tegevus) ei jää vee peale.

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust. Kes arvab, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis toon näiteks ameeriklanna Candace Flemingu, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suure firma mänedžerina ning oma asutatud ja juhitud tarkvarafirma. Ta on ka kahe lapse ema. Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point. Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused – erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.