Inimkaubandusest ja prostitutsioonist

                                                 Taani inimkaubandusvastane plakat

Kriip

Koomik Eric Seufert kirjutas hiljuti ERR’is (19.01.11), et põhjus miks õppida eesti keelt, on näidata, et sa ei ole Kriip (inglisekeeles „creep“).  Mida ta sellega mõtles?  Ta pidas silmas neid inglise keelt rääkivaid mehi, kes käivad Tallinnas joomas ja seksimas. Kohalikud mõtlevad neist kui „Kriipidest“, ütleb Seufert.

„See kõndiv hormoon lendas Tallinnasse Ryanairiga ning elab kolm päeva pikka vendluspidu vanalinnas.“_­/..../

Tallinn on paksude ja keskealiste meeste mänguväljak, kus igaüks neist eeldab, et  kohalikud peavad neid teenindama.

„Ja miks ei ole veel oksendatud selle ilusa kiriku treppidele? Vajatakse minu teenust,“ tundub olevat ainukeseks mõtteks nende peas.

Paraku see on tegelikkus.  Enne kui Ryanair pani oma graafikusse Tallinna, easyJet oli juba aastaid toonud pidutsejaid ja ohjeldamatuid kutte meie pealinna.

Juba aastaid on ühiskonda teavitatud prostitutsioonist ning  inimkaubitsemisest, samuti koostööd tehtud lobbigruppidega balti riikides, põhjamaades ja Brüsselis (olen ise tegelenud nende teemadega). Eksperte eesti ministeeriumides ning politseis koolitatati järjest enam ja ka Palermo Protokoll ratifitseeriti Riigikogu poolt 2004. aastal, mis kohustab riiki võitlema naiste ja lastega inimkaubitsemise vastu. Eesti Kirikute Nõukogu on esitanud pöördumise valitsusele, milles paluti keelustada seksi ostmist ning tõkestada inimkaubandust. Aga tulemusi ei ole kahjuks veel näha.

Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi aruannetes võib leida Eestit riikide hulgast, kes ei pööra piisavalt tähelepanu rahvusvahelise inimkaubanduse probleemidele ning omame ikka veel sellist räpast reputatsiooni.

Euroopa Liit (EL), mille liige on Eesti alates 2004. aastast, on kuulutanud 18. oktoobri inimkaubitsemise vastu võitlemise päevaks, et juhtida täiendavat tähelepanu sellele tõsisele ühiskondlikule probleemile. Õnnetuseks möödus see päev Eestis mullu nii, et meie valitsusel ei ole ette näidata vajalikke samme selles valdkonnas. 

Eesti karistusseadistikus pole sõnagi inimkaubandusest ehk kuriteost kui sellisest. Justiitsministeerium ei pea vajalikuks lülitada seadustikku inimkaubanduse paragrahvi.  Minister Lang on juba aastaid olnud seisukohal, et kuna Eesti karistusseadustikus on olemas sellised kuriteo koosseisud nagu piinamine ja orjastamine, siis hõlmavad need ka eespool mainitud kuritegusid.

Õnneks pidi Justiitsministeerium siiski mullu tähelepanu pöörama uue seaduse koostamisele tänu Euroopa Komisjoni uuele direktiivile, mis soovib karmistada inimkaubitsemist. Asjaga venitamise tunnusmärgid on aga siiski olemas.

Presidendi õigusnõunik Ülle Madise on samal seisukohal justiitsministriga, et Eesti karistusseadustik hõlmab inimkaubitsemist.  Alles novembris ta selgitas mulle: „Asi ei ole selles, et seadust ei oleks, mis võimaldaks inimkaubitsejaid või peres vägivallatsejaid karistada. Seadus on olemas, aga täitmisega on raskusi. /..../ Kui inimkaubanduse või perevägivalla eest ei suudeta karistada praegu täiesti olemas olevate normide toel, ei suudetaks ju ka siis, kui sätteid muuta.” 

Tegelikkus on palju keerulisem.  Need vähesed inimkaubitsemisega seotud kohtumenetlused on lõppenud peamiselt sellega, et mees jalutab vaba mehena kohtust välja.  Isegi kui on mõistetud süüdi, on see määratletud mõne teise paragrahvi all ja vastavalt sellele ka karistus, mis peaaegu eranditult on alati tingimisi.  Nii ei ole aga ainult inimkaubitsemises vaid ka kupeldamises.  Enamus kupeldajaid võtavad üles oma endise tegevuse. 

Varem olid paremad võimalused peatada inimkautsejaid riigipiiri ületamisel, aga sest ajast kui Eesti on EL’i liige pole piiri kontrolli EL’i ruumis.  Puudub täpne statistika inimkaubitsemise ja prostitutsiooni kohta ja andmed on kokku pandud saadavast informatsioonist.  Ainuüksi Tallinnas on hinnanguliselt 50-100 bordelli, milles tegutsevad 37 % prostitueeritud naistest riigis. Hinnanguliselt 3000 inimest müüvad oma keha meie riigis. See tundub olevat liiga kõrge, kui arvestada, et umbes 5 aastat tagasi see arv oli umbes pool sellest.


Tuleb täheldada, et prostitutsioon ei ole Eestis keelatud. Reformierakond ja IRL (peale taasiseseisvumist Mart Laar Isamaaliidust [nüüd IRL] pooldas prostitutsiooni legaliseerimist riigikassa täitmiseks), kes on olnud võimul suurema osa ajast ning järjepidevalt kaitsnud prostitutsiooni, kui inimese valiku õigust. Keelatud on aga prostitutsiooni vahendamine ja ruumide rentimine prostitutsiooni eesmärgil.  

Arvestates eelpool kirjeldatut, olen hakanud mõtlema, et kas riigivõimu ükskõiksus inimkaubitsemise ja prostitutsiooni suhtes ei ole seotud raha mõjuga? Hiljuti avalikkus sai kuulda, et seadust saab osta 32000 krooni (2045 euro) eest.  Kui seadust saab osta, siis kindlasti saab ka osta selle takistamist.