Kvislinglik pärand: Siim Kallas

                                         Pojaga isa haual Viljandis 1990.a.

Ajaleht The Telegraph teatas 11. jaanuaril, et Euroopa kontrollikoja endine liige Maarten Engwirda süüdistab Siim Kallast kui Euroopa Komisjoni asepresidenti ja korruptsioonivastase võitluse volinikku aastatel 2004-2010 uurijatele tugeva surve avaldamises, et nood näitaksid raha väärkasutusjuhtumeid kergemana kui need tegelikult olid. 

Maarten Engwirda oli 15 aastat Euroopa kontrollikoja liige Hollandist ning läks pensionile 15 päeva enne süüdistuse avaldamist.  

Päev peale sellist uudist oli Päevaleht Online’l Kallase pressiesindaja kommentaar: „Süüdistused Siim Kallase aadressil on täielik laim. Kaalume tõsiselt kohtusse pöördumist”.

Kohtumenetlus võib ju küll toimuda aga on võimalik, et selle objektiks saab olema hoopis Siim Kallas ja mitte Maarten Engwirda.

The Telegraph’i uudised ei tohiks meid üllatada.  Siim Kallase nimi on olnud seotud pikka aega ebaseadusliku tegevusega, millest kõige kuulsam on peale Eesti iseseisvuse taastamist10. miljoni USA dollari kadumine ajal, mil ta juhtis Eesti Panka.  Kuigi meie ühiskonnas on inimesi, kes olid selle sündmuse lähedal, ei saanud tollaselt kehtinud poliitilises õhkkonnas Kallast vastutusele võtta.  Vastupidi, tema persooni ja karjääri järjest edendatakse.  Praegu on ta Euroopa Liidu volinik ja asepresident juba teist korda.
Tulles tagasi miljonite dollarite kadumise juurde, hämmastas mind Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkiriku Nõukogu otsus anda Siim Kallasele kõrgeim tunnustus – Maarja medal. Saatsin pärast seda Nõukogule alloleva kirja:

Toomkoguduse nõukogu                                                                       

Tallinna Piiskoplik Toomkirik                                                             

Kiriku plats

Tallinn
14 november 2005

Lp. Toomkoguduse nõukogu liikmed,

Käesoleva aasta 29. oktoobril toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Toompäevade avakontsert, mille kavas oli ka Toomkoguduse Maarja medali andmine Siim Kallasele teie poolt. Kavalehel on lugeda, et eelnimetatud autasu antakse härra Kallasele muu hulgas tema panust tunnustades „eetiliste põhiväärtuste kaitseks, abielu ja perekonna tugevdamisel“. Lehel on ka lühike elulugu, milles on mainitud tema ametiaeg Eesti Panga presidendina 1991-1995.

Luteri kirik sündis protestina, kui 1517.a. Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma väited Vatikani patukaristuse kustutuskirjade müümise vastu.  Martin Luther on olnud minule eeskujuks ajaloolise suurkujuna juba koolipõlve ajast ja tema tõekspidamiste vaimus ma ka avaldan käesoleva protestikirja. 

Ma küsin, kuidas teie kui kristlased saate võõbata üle Siim Kallasega seotud kuritegusid käsitledes neid, kui eetiliste põhiväärtuste kaitsmist?  Teatavasti süüdistati Siim Kallast  üle 10 miljoni USA dollari varguses ja kuigi kohus ei saanud teda süüdi mõista kuriteo aegumise ettekäändel, siis see ei tähenda, et ta polnud selle raha vargusega seotud.  Ajaloos on palju näiteid sellest, kus kohus ei saa tuvastada süüd ning süüalune jalutab kohtust välja vaba mehena.  Üks suhteliselt hiljutine näide sellest oli O.J. Simpson, keda süüdistati Kalifornia kohtus oma naise ja tema sõbra mõrvas, aga mees jalutas kohtusaalist välja „not guilty“. (Teine kohtumenetlus määras kahjuhüvitise kahe inimese seadusevastase surmamise eest).

Selle rahavargusega on seotud ka mitmeid perekondlikke tragöödiad.  Tänapäevani on kahtlane Eesti Pangas töötanud jurist Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena hr. Kaju elujõud on otsas ja  Põhja-Eesti Panga ametnik Aare Tomson lasti maha oma kodutänaval.  Mõlema perekonnad kannatasid rängalt ja tänapäevani vaikitakse nende sündmuste üle.

Istudes kirikus ja vaadates pealt seda lavastust Toomkiriku altari ees, ma mõtlesin oma isale, kes koolipoisina läks vabadussõtta. Kes  kogu oma elu oli kompromissitus opositsioonis kommunismiga, kannatas Stalini Gulagis ning kodumaale tagasi jõudes, astus õppima Luteri kiriku pastoriks.  Ta ordineeriti Toomkirikus, sellesama altari ees, kus nüüd koguduse juhatus andis medali mehele, kellel oli  edukas karjäär kommunismi ajal. Ürituse kavalehel on nimetatud, et Siim Kallas lõpetas Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi alal cum laude, aga vaikitakse sellest mida ta tegi enne 1991.aastat. 

Mõtlesin ka, mis on toimumas Eesti Luteri kirikus, et jumalakojas kiidetakse heaks vale ja valskus?  Kiriku ülesanne institutsioonina on ju vale vastu välja astuda.  Kas ei ole kirjutatud - ”Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele...“?  Selles samas kavalehes on ka lugeda, et varem on Maarja medali saanud president ja akadeemik Lennart Meri.  Eesti president ta oli küll, aga ta pole kunagi olnud akadeemik selle sõna sisulises ja akadeemilises tähenduses. 

Arusaadavalt meil ja teistes riikides, kes vabanesid kommunismi totalitaarse võimu alt Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjena, on olnud, erinevalt endiste fašistliku korra riikidest, endised kommunistid võimustruktuurides ja see on tekitanud raskeid väljakutseid.   Jättes seljataha Eestile nii rasked aastad ja okupatsioonide viljad, ei tohiks kirik lasta ennast kompromiteerida.  Just käesoleval raskel ja tõeotsimise ajal, on vaja ühiskonnas institutsiooni, mis seisaks kindlalt õiguse ja moraali eest.  

Nõukogude okupatsoooni ajal luuletaja Hando Runnel kirjutas, et isamaa pale on ilus, kui sealt ära pühkida „kõik, mis on vale“.  Totalitaarses poliitilises süsteemis oli peaaegu võimatu valet ära pühkida, aga meil on nüüd iseseisev riik ja oleme vabad valet ära pühkima.  On taunitav rääkida kirikus rahvale Siim Kallasest, kui eetiliste tõekspidamiste kaitsjast, kasvõi juba sellepärast, et see kahjustab kiriku rolli meie ühiskonnas.  On taunitav, kui mitte absurdne, ülistada vabas ühiskonnas Siim Kallase rolli Euroopa Komisjonis, kui kättesaadav on informatsioon tegelikkusest.  Mu tütar elab oma perega Brüsselis ja käin seal külas.  Kuna mu väimees on ühes suures firmas juhtival kohal, sattun ma Brüsseli ladviku seltskondlikele üritustele. Peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga, küsisin ühel üritusel, mida on kuulda Eesti voliniku kohta.  Vastaja mõtles ja ütles „Ah ja, too endine kommunist“!? 

Väidaksin, et patt pole see, et Siim Kallas oli kunagi kommunist, vaid see, et ta pole kunagi  tunnistanud üles ja kahetsenud oma patte.  Kristlike väärtustega inimene teeks seda. Kahtlemata kiriku uksed peavad olema avatud ka patustele, mida me kõik ju oleme vähemalt Luteri doktriini järgi, aga enne kui keegi pühakuks lüüakse, peab see patune ikka Kanossas käima selle asemel, et endale ostma puhta isiksuse.  Martin Luther protestis patukaristuse kustutuskirjade müümise vastu.  Mis toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 29. oktoobril?  Kas mitte indulgentsi müük?  /...../ Raske on uskuda, et teie ei ole teadlikud Siim Kallase minevikust. Antud olukorras kristlane tunnistaks oma eksitust ja paluks Siim Kallasel Maarja medal tagasi anda.  Tahan uskuda, et näete vajadust seda sammu võtta.

Lugupidamisega
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog

Ajal, mil Toomkiriku Nõukogu andis Siim Kallasele Maarja medali, oli Nõukogu koosseis Reformierakonna liikmeid täis (Reformierakonda kuulub ka Siim Kallas). 
Nii mõnedki aastad olen tõdenud, et endised Kommunistid on Eesti riigis kõrgetel ning mõjuvõimsatel  ametikohtadel ja selle tagajärjedest ühiskonnale. Just nimelt Reformierakonnas on kõrgeim protsent endiseid komparteilasi.  

Meenub intervjuu ühe norralasega peale riigi iseseisvuse taastamist.  Norralane küsis mainekalt eestlaselt, et mida juhtivad tegelased otsustavad teha silmapaistvate endiste Kommunistidega ning kas järgivad nad sama poliitikat, mis toimus endistes fašistlikes riikides? Eestlane vastas, et nemad teevad teisiti, mille peale norralane ütles, ”Siis te kannatate veel kaua.”  Norralasel oli õigus - demokraatliku korra loomine Eestis on olnud raskendatud tänu meie kvislingutele. 


P.S.  Maarja medal ei küsitud Siim Kallaselt tagasi.