Meenub Eesti Päevalehe veergudel 10.12.2009.a. avaldatud The Economist’i ajakirjanik Edward Lucas’e artikkel, mille pealkirjaks oli „Uus Eesti lugu: heade uudisteta?“ Tõepoolest ei ole meil olnud häid uudiseid. Oleme tagasi 2005.-2006. aastas oma majanduse suurusega ja ainult võlakoorem on oluliselt suurem, täheldas Indrek Neivelt möödunud aasta sügisel. Ebavõrdsus on süvenemas, eriti soolises palgalõhes, mis on suurim Euroopa Liidus. Isegi euro saabumist uue aasta algul tervitati maailma meedias euroala kriisi kontekstis ja ennustati finantskriisi jätkumist. Miks see nii on? Meie riigis kehtib plutokraatia neoliberaalse poliitika tagajärjena ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole mõneks ajaks oodata häid uudiseid Eestist.
Nõustun Hans Luige arvamusega, et meie väikeses riigis on eri valdkondades kujunenud oma eliit, kes kiilub end tippu kinni, kogudes majandusharud enda kontrolli alla, ega taha uusi tulijaid ligi lasta. See ongi plutokraatia. Osa sellisest olukorrast on poliitika, mis tõkestab demokraatliku riigi omapära - poliitilise opositsiooni tekkimist; selle tõendina oleme näinud erakondade lõhkumist.
Käes on riigikogu valimiskampaania ja selle avalöögiks tuli enne jõule võimukoalitsioonilt süüdistusi Edgar Savisaare vastu, et ta on oma poliitika toetuseks üritanud Venemaalt raha saada. Nõuti kapo informatsiooni avalikustamist. Nii tõmmatigi riiklik eriteenistus poliitikasse (seaduspärases riigis nimetataks seda võimu kuritarvitamiseks), sest kapo avalikustas 21. detsembril dokumendi, milles Postimees.ee (21.12.10) artikli järgi „Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin lubas Keskerakonna esimehele ja Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja Tallinna abilinnapeale Deniss Boroditšile, et Keskerakond saab parlamendivalimisteks 1,5 miljonit eurot toetust“.
Seejärel läks asi segasemaks. Lendasid sõnad nagu „riigireetur“, „mõjuagent“, „kriminaalmenetlus“, asutati „tõekomisjon“ jne. Nii peaminister, kui ka president pidasid praktiliselt loenguid eetikast ja demokraatiast, kuigi mõlemal on luukered kapis ja nad järgivad plutokraatliku korra kaitsemise poliitikat.
Ei saa väita, et pooldan või kaitsen löögi alla pandud erakonda. Olen erapooletu demokraat. Jälgides sündmusi politoloogina Eestis on mul tekkinud lihtsalt küsimusi. Miks on Keskerakonna ümber paisunud meedias meeletu kõma, aga näiteks 2010. aasta kevadel avaldatud teave Toomas Sildami seotusest KGB-ga ei tekitanud samalaadset arutelu meedias? Tegemist ei ole ju tavainimesega: Toomas Sildam on vabariigi presidendi avalike suhete nõunik, mis tähendab seda, et tal on ligipääs riigi saladustele. Väidetavalt ei ole KGB’l „endisi“.
Pöördumine Maalehe lugupeetud ajakirjaniku Peeter Ernitsa poole selles küsimuses tõi vastuseks: „Eesti ühiskond on sedavõrd paksu nahaga, et ei imesta kahjuks enam millegi üle.“ See ilmselt on nii, sest Riigikogu liikme Jaanus Rahumäega seotud skandaal varjatud vara ja avaldamata rahaallikate üle ei ole Reformierakonnale takistuseks tema kandideerimisel Riigikokku. Ainukeseks hoiatuseks siiani on olnud, et ta enam ei juhi riigisaladustele ligi pääsevat kapo-komisjoni, kui ta peaks valituks osutuma.
Vaid mõned päevad tagasi oli uudiseks Eerik-Niiles Krossi kandideerimine Riigikokku Eestimaa Roheliste ridades. Kui arvestada hr. Krossi seadusevastaseid ja kahtlaseid tegusid on selge, et ollakse veendunud miski ei pane eesti ühiskonda imestama. Ta kavatseb võita ja isegi siseministri kohale saada.
Kuna skandaalid, mis ei ole seotud Keskerakonnaga, ei tekita meedias lärmi, siis tuleb järeldada, et Edgar Savisaarest loodud fuuria meedias on osa valimiskampaaniast, eriti kui arvestada sellega, et olulised süüdistused ei ole tuvastatud ja riigipea selgitused ei ole veenvad.
Konstruktiivne tegevus ei nõua ainult probleemide ja puuduste esitamist, vaid ka ettepanekuid lahenduseks. Kuidas meie ühiskond saaks areneda plutokraatiast demokraatia suunas, see on keeruline lugu.
No comments:
Post a Comment