Mu suurim ettevõtmine Eestis on siiani olnud raamat „Carrying Linda’s Stones: An Anthology of Estonian Women’s Life Stories.“ See sattus ootamatult mulle sülle.
Olin 1997a. ostnud elamiseks kõlbmatu korteri - tol ajal vajasid praktiliselt kõik nõukogude ajal ja ka varem ehitatud hooned remonti – ja 1998a. lõpupoole oli remont valmis. Sain hakata osalema kodanikuühiskonna ehitamises.
Mu korter asub Rahvusraamatukogu lähedal, kus erakond Mõõdukad esitlesid raamatut „Naised suudavad“. Olin hiljuti liitunud Mõõdukatega ja läksin raamatu esitlemisele. Raamat oli tõlgitud norra keelest ja terve projekt oli Norra poolt rahastatud, seetõttu oli kohal ka norra suursaadik Kai Lie ja tema naine Suzanne. Kohvilaud oli kaetud ja peale esitlemist toimus tavaks kujuneneud suhtlemine külaliste vahel. Tutvusin Suzannega ja kui ta küsis, mis ma Eestis teen, vastasin, et tulin vabatahtlikuna kodanikuühiskonna ehitamisele kaasa aitama.
Suzanne kutsus mind abiks Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusesse (ENUT), mida tema ja eesti-kanadalane Eda Sepp olid aidanud asutada. Enne jõule läksingi ENUT’i ja olen siiani keskusega seotud. Tavaliselt sõime Suzanne’iga koos lõunat ülikooli sööklas (ENUT asub Tallinna Ülikoolis, endise nimega Tallinna Pedagoogikaülikool) ja nagu ikka, kui inimesed erinevatest maailma nurkatest saavad kokku, tekib teineteise elulooga tutvumise vestlus. Nimetasin Suzanne’ile, et enne USA’st äratulekut kirjutasin meie perekonna kroonika ning pakkusin talle seda lugeda. Ta võttis ettepaneku vastu.
Ei möödunud kaua aega, kui ta teatas, et on kroonika läbi lugenud ning minu ema lugu olevat andnud talle idee koostada raamat eesti naiste elulugudest teise maailmasõja ajal. Sotsioloog ja akadeemik Suzanne oli juba paljude raamatute kaasautor ja minul oli mõnevõrra kogemusi raamatu kirjutamisega; tema ettepanekul tundus olevat potentsiaali ja ma nõustusin. Nii sündis „Carrying Linda’s Stones“. Muidugi otsisime pealkirja kaua, kuni ühel päeval Rutt Hinrikus pakkus „Tassimas Linda kive“ ja minu reageering oli „Heureka!“
Algas seitse pikka aastat väljakutset ühiskonnas, mis oli nõukogude okupatsioonist välja kasvamas. Nende aastate vältel oli meil partneritega raskusi (algusest lõpuni osalesid Suzanne, Rutt Hinrikus ja mina; Lynda Malik liitus projektiga, kui elulood olid valmis toimetamiseks ja sotsioloogilised peatükid koostamisel) ja ma ei ole kindel, kas oleksin lõpuni vastu pidanud, kuid Suzanne’i sitkus ja järjekindlus, omadused, mida olen näinud Ameerika keskosast pärit inimestel, ei oleks andnud tõuget. Suzanne on pärit Indianast.
Tõkked ja takistused, mis raamatu koostamise käigus ette tulid või veeretati, olid vaimselt kurnavad. Ühest viimastest toon näite: lõpuks olime peaaegu valmis 2006.a. kevadel trükikoja poole astuma, kuid kaanepilt ei olnud meil veel kinnitatud. Taustana seletaksin, et olin Suzanne’ile paar aastat varem näidanud Kristjan Raua pilti „Linda kive kandmas“ ja pakkunud selle sobivaks kaanepildiks. Ta nõustus. Olin tutvunud Kristjan Raua tütrega üritusel tema isa muuseumikodus ning võtnud temaga kontakti. Kohtusime. Rääkisin talle meie raamatust ja huvist panna tema isa pilt Lindast raamatukaanele. Ta oli nõus. Tegelikult tundus, et talle meeldis see idee, et tema isa pilt läheb rahvusvahelisele areenile ja kuigi me pakkusime talle maksta kasutamise õiguse eest, keeldus ta seda võtmast.
Pilt oli Tartus muuseumis ning kunstniku tütar võttis muuseumiga lahkelt kontakti, teatades tema nõusolekust meil seda fotografeerida. Leidsin Tartus fotograafi, kes tegi pildist foto. Seejärel kujundas kirjastus fotost raamatukaane ja jurist valmistas lepingu osapooltele allkirjastamiseks. Kui oli aeg kevadel 2006 lepingule alla kirjutada, kunstniku tütar helistas mulle teatades, et ta keeldub alla kirjutamast. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda! Peale kaheaastast koostööd ja häid suhteid, tõkestab ta raamatu ilmumist!
Helistasin Suzanne’ile Oslos ja rääkisin talle laastava loo ära. Tema järjekindlus tuli pinnale ning ta palus mul helistada Jarõna Ilole, kunstnikule, kelle tööd ta hindas kõrgelt ja paluda Jarõnal joonistada kaanepilt. Ma tegin seda. Jarõna reageering oli tagasihoidlik, väites, et tema ei ole nii kõrgel tasemel kunstnik kui Kristjan Raud ja seetõttu ei saavat meile kaanepilti joonistada. Kuigi ma jõudsin teda veenda, et tema on ainuõige kaanepildi joonistaja, ütles ta, et on suveks juba hõivatud, aga üritab leida aega meie pildi jaoks. Ta joonistas pildi, see meeldis meile ja panime kaanele.
Raamat oli nelja kaanel nimetatud inimese vabatahtliku töö toodang, aga trükkimiseks ja esitlemiseks oli vaja raha. Ma pöördusin sõprade ja pere poole, kes annetasid lahkelt, peamiselt ühte olulist naist oma elus mälestades. Esitlemine toimus 25. septembril 2006 Okupatsioonide Muuseumis. Huvitundjaid oli kohal palju, nende seas neli kõrges eas eluloo autorit.
Raamatul on olnud hea levik ja siiani kaks kordustrükki. Üldiselt seda hinnatakse kui parimat inglisekeelset eesti lähiajaloo raamatut. Seda saab osta järgmistest kohtadest välismaal:
Amazon.com
Lakeshore Press, New London, NH, USA: contact@lakeshorepressbooks.com
The Nordic Press, NYC, NY, USA: talitus@vabaeestisona.com
Estore, Toronto, Ont. Kanada: ekn@inter.net
ning Tallinnas: Okupatsioonide Muuseum, Eesti Ajaloomuuseumi pood, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Rahva raamat, Apollo, Raamatukoi.
Kõik müügist tulenev toetab mitte tulundusühing Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse tegevust.
No comments:
Post a Comment