Naise Piibel

                                  Minu lapselapsed jõulunäidendis 2008.aastal

Möödunud kevadel käsitleti Eestis esmakordselt usundi teemat soolises prismas, kui Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus korraldas seminari Tallinna Ülikoolis ning vaatas lähemalt judaismi, kristlust ja islami.

Seminari sissejuhtuseks ma lugesin järgmise teksti: 

Tänane seminar on mõeldud ajaga kaasa sammuva tegevusena. Koolides pakutakse sellest sügisest riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetust, eetika ja sallivuse eesmärke silmas pidades. Meie arvame, et sallivust ja eetikat on võimalik edukalt õpetada, kui stereotüübid ja müüdid leiavad kriitilist analüüsi. Seda me tänase seminariga pakumegi. 

Selles vaimus ma tutvustan raamatut „The Woman’s Bible“ – Naise Piibel.  Seda raamatut võib osalt käsitleda kui järjekordset sammu ristiusu ajaloos.  Nimetaks vaid selliseid verstaposte nagu rahvakeelde tõlgitud piiblid: John Wycliffe’i oma inglastele (1382.a), Martin Lutheri oma sakslastele (1534.a.), ja ka meie maal ilmus Piibel rahva keeles 1739.a. Oleme jõudnud ajastusse, kus feministlik teoloogia läbib mitmed usundid ja raamatul „The Woman’s Bible“ on olnud oluline roll selles ajaloos.

Möödunud aastal saatis tuttav kirjanik New Yorgis mulle raamatu Elizabeth Cady Stantoni eluloost.  Ülikoolis sai põgusalt õpitud naisliikumisest USA ajaloos, aga ma kunagi ei keskendunud feministlikule teemale ja seetõttu polnud varem Elizabeth Cady Stantoni eluga lähemalt tutvunud.  Lugedes raamatut, selgus et Elizabeth oli koos teiste naistega, keda nimetatakse „Revising Committee’ks“ – kuhu välismaise liikmena kuulus ka paruness Alexandra Gripenberg Soomest – koostanud 19. sajandi lõpus „The Woman’s Bible“. 

Ostsin selle raamatu. Selgus, et Eestis seda teost ei tunta ja otsustasime ENUTis panna raamatu raamatukogusse. Oleme ENUTis tähelepannud, et sest ajast kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, on raamatukogu kasutajate  huvi usundi teema vastu tõusnud.  Möödunud sügisel rääkisin Railiga, kes esineb seminaril ettekandega, naise piiblist ja religiooniga seotud küsimustest ning temaga koos tekkis mõte teha usundi temaatiline seminar.

Heidame siis pilgu raamatule „The Woman’s Bible“ ameerika ajaloo kontekstis ja vaatame, kes oli Elizabeth Cady Stanton. Tema eluaastateks on 1815 kuni 1902. Ta isa oli lugupeetud jurist ja kohtunik New Yorgi osariigis. Peres oli 5 tüdrukut ja 6 poissi, kellest 5 surid lapsena. Ainuke elus poeg tuli 1826.a. koju surema peale ülikooli lõpetamist. Elizabeth läks venna tuppa, kus surmavoodi juures oli õnnetu isa, ning ronis isa sülle. Isa ütles talle ahastuses: „Oh mu tütar, ma nii soovin, et sa oleksid poiss!“, mille peale Elizabeth lubas isale: „Ma üritan olla kõik, mis oli mu vend.“ Ta võttis oma lubadust tõsiselt: õppis ladina ja kreeka keelt, mateemaatikat, ratsutamist ning teisi poisslastele mõeldud aineid. Kõigega tuli ta hiilgavalt toime. Ta taotles astuda ülikooli, kus ta vend oli käinud, aga soolistel põhjustel teda ei võetud vastu, ning ta immatrikuleerus Troy Female Seminary, kus ta omandas nii hea hariduse, kui tol ajal oli noorel naisel võimalik.   

USA kirde osas oli tugev Abolitsionistlik liikumine ning Elizabethi suur huvi seadusandluse ja õigluse vastu (peale Seminari lõpetamist luges ta mitmed aastaid õigusalast kirjandust oma isa juures ning soovis juristiks saada, aga New Yorgi seadus keelas seda elukutset naisele) viis teda kokku orjastamise vastu võitlejatega, kelle hulgas oli ka noormees, kellega ta abiellus. Abielu oli peaaegu pool sajandit pikk ja perre sündis 7 last.

Elizabeth oli üles kasvanud Calvinisti peres ja uskus eluaeg Jumalasse ning ülestõusu, aga täiskasvanuna hakkas ta vaatama piiblit kriitiliselt. Nagu ta kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Kaanon ja tsiviilkoodeks, kirik ja riik, preestrid ja seadusandjad, kõik erakonnad ja konfessioonid on õpetanud, et naine sai loodud pärast meest, on osa mehest, on mehele mõeldud, on alam, ja mehele alluv.  Kreedod, koodeksid, pühakirjad ja seadusandlus – need kõik põhinevad sellele ideele. Moed, vormid, ühiskonna tseremooniad ja tavad, kiriku reeglid ja distsipliin pärinevad sellest ideest.“

Peale Inglise Kiriku poolt väljaantud Revideeritud Piiblit, mille sisuga ta ei nõustunud, tekkis tal idee 1886.a. luua komitee piibli kriitiliseks analüüsiks. Tal õnnestus tuua kokku 26 naist, kes ei olnud Piibli-teadlased, vaid kõrgelt haritud naised, kes huvitusid Piibli tekstide interpretatsioonist. Komitee eesmärk oli tuua tähelepanu sellele väikesele osale Piiblis, kus naisi käsitletakse ja parandada vildakat interpretatsiooni. Võttis aega, aga teose esimene osa ilmus 1895.a. („best-seller“ – 6 kordustrükki kuue kuu jooksul; aga ka laialt kritiseeritud juhtkirjades ja kantslites) ja teine osa 1898.a.

Naise ja mehe loomisest Mosese 1. raamatus, peatükk 1, 27. salm:  „Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!“

Ja Moses 1. raamat, peatükk 2, salmid 21, 22  ja 23: „Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest, ning sulges selle aseme taas lihaga.  Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure.  Ja Aadam ütles: See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!“

Mõlemad versioonid ei saa olla tõde: kuidas vastandlikke tekste selgitada? Naise piibli koostajad väidavad, et esimene versioon, et Jumal lõi inimese oma näo järele, et ta lõi tema meheks ja naiseks, on tõele lähemal, kui teine. Nad nendivad, et siinkohas on Pauluse arvamust kasulik jälgida, mis soovitab tõestada kõike ja kinnitada seda, mis on hea.

Ja miks on hea üheaegne kahe soo loomine Jumala näo järgi? Stanton argumenteerib, et täpselt võrdsed ja teineteist tasakaalustavad maskuliinne ja feminiinne element on sama vajalikud universumi tasakaalule kui tsentripetaal- ja tsentrifuugjõud, looduse külgetõmbeseadused, mis hoiavad koos kõik, mis me teame sellest maakerast, kus me elame ja see süsteem milles me keerleme.  

Ja neile, kes usuvad, et naine asub mehest alamal, sest ta loodi pärast teda, ütlevad raamatu koostajad, et selline argument peab siis ka tunnustama, et mees on alamal roomajatest, sest pühakirja järgi loodi mees peale neid.

3. peatükk sisaldab Aadama ja Eeva allegooriat, millele tugineb originaalse patu doktriin. Peatükis seletatakse pattulangemist ning antakse naisele värving, kui igasuguste hädade autorile, väidab Stanton.  Aga Stanton arvab, et ilma eelarvamusteta lugejale on Eeva mõju avaldanud kui julge, väärikas, ja kõrgustesse ulatuv naine. Ahvatleja tundis kohe ära, missugust naist ta kohtas paradiisis ja sai aru, et sellist ei ole võimalik kohustustest eemale ahvatleda kalliskivide, uhkete riiete, maailma luksuse või lõbudega. Ei, sellisele isikule peab lubama teadmisi, jumalate tarkust. Kindlasti ei rahuldanud naist enam lillede noppimine ja Aadamiga vestlemine.  Võrreldes Aadamiga, nendib Stanton, on Eeva kuju hiilgavam terves selles draamas.

Seoses vana testamendiga leidsid Stanton ja tema komitee nii mõndagi, mida tekstis kiita, eriti naiste kohta.  Aga üldiselt on Moosese seadused ja kombeõigused taunitavad, kui naisi alandavad, ja seetõttu, et neid on õpetatud kui Jumalasõna, on naiste positsioon ühiskonnas raske.  Nagu eelpool mainitud, Stantoni seisukohti kritiseeriti, vahest teravaltki. Ta vastab oma kriitikutele: „ Saara, Rebeka ja Raaheli nõrkuste kritiseerimine ei heida varju Deboora, Hulda ja Vashti voorustele; kui ma taunin Moosese esimeses raamatus kirjutatud juutide seaduseid ja kombeid, ei hävita see kuldse reegli ja kümne käsu vägevust.  Piiblis on osi, mis on nii tõesed, nii hiilgavad ja nii ilusad, et on lausa kahju, et nad on koos samas köites väga jämedate ja ebamoraalsete tunnete ja kirjeldustega.“ 

Pöörame nüüd Uue testamendi juurde.  Komitee liikmed nendivad, et Jeesus ei ole ütelnud, et naine peab mehele alluma/..../ Naatsaretlase sõnade hulgas ei leidu viiteid sellele, et naine valitseb meest või mees naist.  Ta pöördus  inimese (tema hinge) poole, mitte silmas pidades sugu kui vaimse olemuse tunnust või tegevuse valdkonna määrajat.  

Autorid toovad viiteid, mis näitavad Jeesuse soolist erapooletust.  Luuka raamatus 10. peatükk, salmid 38-42: „Aga kui nad rändasid, läks ta ühte alevisse.  Ent üks naine, Marta nimi, võttis tema vastu oma majasse. Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas tema kõnet.  Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega.  Ta tuli sinna ja ütles: ’Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada?  Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!’  Aga Issand vastas ning ütles talle: ’Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht!  Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!“  

Seda salmi on tõlgendatud kui Jeesuse õpetust naistele, et eelistage teoloogia õppimist – või siis õppimist üldse – koduste talituste asemel.  Stantoni raamatus on naise eneseareng ja harimine, tarkuse ja tõe otsimine läbiv teema, alates Eeva loost Paradiisis, nagu me nägime.

Või siis veel Jeesuse  suhtlemise kohta naistega on Johannese evangeeliumi 4. peatüki 27. salmis: „Ja seepeale tulid tema jüngrid ja imestasid, et ta naisega kõneles.  Siiski keegi ei ütelnud: ’Mis sa küsid või mis sa räägid temaga?’“

On teadlasi, kelle arvates on kristlus Pauluse toodang – kui tänapäaeva keelt kasutada – ning seetõttu on Pauluse viited naise kohta kaalukad. Tema kirjad, milles ta kogudusi õpetas, juhendas ja neile nõu andis, on aluseks ristiusu kirikule.  Komitee liikmed leiavad, et pole mingit kahtlust naiste prominentsest rollist noores kirikus ja toovad näite Pauluse kirjades Roomlastele, peatükk 16, salmid 1-5:  „Mina annan teie hooleks meie õe Foibe, kes on Kenkrea koguduse käsiline, et te võtaksite teda vastu Issandas, nõnda nagu sobib pühadele, ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja. Sest tema on abiks olnud paljudele, ka mulle enesele. Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mittte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused, ja kogudust nende (Priska ja Akvila) majas.“

Stanton kirjutab, „Paulus lausa viitab Priskale kui kaas-apostlile, ning spetsiifiliselt kiidab Foebet, kui preestrit – sõna, mida võib tõlgendada kui kirikuvanem, piiskop või apostel.“ 

Kuna Pauluse korraldused on olnud väga määravad naiste staatuse küsimuses, on oluline lähemalt uurida nende allikaid ja põhjuseid.  Komitee leiab, et paljud korraldused on vanad heebrea legendid, näiteks see, et naistel tuleb pea katta. 

Vast kõige enam naise staatuse kohta tsiteeritud Pauluse sõnum on 1. kirjas Korintlastele 14. peatükis, salmid 34-35: „Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb.  Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt.“  Miks selline korraldus korintlastele ja mitte roomlastele?

Stanton selgitab, et „korintlaste koguduses kippus olema lahkarvamusi ja vaidlusi ja naised ilmselt osalesid ning küsisid palju tülikaid küsimusi, seetõttu neil soovitati oma meestega kodus konsulteerida. Apostlil oli arusaam, et kõik mehed on piisavalt targad andma vajalikku informatsiooni igal teemal.  Teised aga on seda meelt, et naised ei tohiks kunagi arutada keerukaid küsimusi oma meestega, sest juhul kui nende arvamused on erinevad, võib tagajärjeks olla õnnetu kodu. Sellel teemal on nii palju eriarvamusi tarkade meeste hulgas, et vast oleks parem lasta naistel juhinduda oma kainest praktilisest mõistusest.“

Jah, Paulus annab mujalgi naisi alistavaid juhendeid, aga ta on andnud ka õpetust võrdsuse printsiipi silmas pidades.  Kirjas Galaatlastele 3. peatükis, 28. salmis ta ütleb: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“  

Need olid mõned lõiked Elizabeth Cady Stantoni raamatust „The Woman’s Bible“, mida võiks vaadata, kui etappi ristiusu arengus. Algaastail valitses ristiusu kirikut ladina keel, mida oskasid lugeda ainult vähesed, siis tõlgiti Piibel rahvakeeltesse ning sai laiemalt kättesaadavaks, 20. sajandil hakati mõistma Piiblit ka naistekeeles ning julgen väita, et pühakirjal on olnud roll demokraatliku ühiskonna arengus.  Olete teretulnud ENUTisse seda raamatut laenama.