Vastutuules

                     Koos Jaak Rakfeldt ja Andrus Saarega Connecticutis 1989.aastal

Peale Kaitseminister Mart Laari sõnumi Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) listis avaldamist EPL-is 23. augustil vaatasin üle Online meedia järgmistel päevadel, et kas nõutakse ministri tagasiastumist. Seda ei leidnud.  Oli president Ilvese kommentaar, mida edastas vaid EPL: „Kui Eesti riigiasutust ründab relvastatud isik, võtab seal pantvange ja tulistab politseinike pihta, siis on see käsitletav rünnakuna Eesti riigi vastu. Ma pole kursis selle arutelu kontekstiga, milles kaitseminister oma eraviisilist arvamust avaldas, kuid tema sõnumist saan aru: Eesti riigi ründajatele hakatakse vastu.”  Leidsin ka ühe tegu taunivat kommentaari ja see oli riigikogulase Mailis Repsilt: "Igasugune vägivalda õhutav väljaütlemine on ohtlik ühiskonnale, veel enam kui seda teeb minister..." Kesknädalas.  Peale minister Laari sütitavaid sõnu, „Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks“ pole avaldatud ministri tagasiastumise nõudmist, mis oleks normaalne demokraatlikus riigis. 

Mis on meie riigis lahti? Miks ei ole nõutud Mart Laari tagasiastumist?  See, et ka president vaikib on ohtlik meie demokraatliku ning avatud ühiskonna arengule. Alles kuu aega tagasi Priit Hõbemägi kirjutas saladuseloorist seoses jalgratturite looga:  ”Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada.”  Ning aasta tagasi kuulsime laeva Arctic Sea kaaperdamisest ja selle seos Eerk-Niiles Krossiga aga avalikkus ei saa teada, kuidas see rahvusvaheline intsident mõjub Eesti julgeolekut (nimelt, ajal mil sissetungija tegutses Kaitseministeeriumis oli Mart Laar Toomkirikus Eerik-Niiles Krossi laulatusel). 

Miks ei nõuta meie juhtivaid tegelasi vastutusele nende riskantse käitumise eest, nende riigikassast raha riisumise eest, oma ebakompetentse ametiasjade ajamise eest ja ka selle eest, et nad ähvardavad kodanike elu?  Kui iganes avalikkus vastutust nõutakse langeb vaikuse ja saladuseloor.  Tagajärjeks on kasvav korruptsioon, moraali langus ja ühiskonna laostumine.  Näiteid selleks jätkub: Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia nr. 91 avaldati kaitseminister (nüüdseks haridusminister) Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel; samal ajal tabas avalikkust rahvuslik tragöödia seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega, mida püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt.

EÜS on olnud riigi taasiseseisvumise ajast üks postitest võimustruktuuris.  Sinna kuuluvad Toomas Hendrik Ilves, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, vennad Tarandid ja teised, mis praktiliselt tähendab seda, et nemad ja nende liitlased teevad otsuseid enda huvides ja manipuleerivad riigi poliitist süsteemi.  Võimustruktuur väldib ligipääsu teistele ning seetõttu ei ole võimalik rääkida demokraatlikust Eesti riigist.  Sotsioloog Andrus Saar väidab, et seetõttu ei ole ka võimalik välja töötada ühist Eesti arengu programmi, sest see segaks huvigruppide ärihuvisi.  Ning seetõttu polnud ka bona fide presidendi kandidaatide väitlust.  Nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Andres Tarand on EÜS-i liikmed. Isegi nende naised kuuluvad samasse korporatsiooni, Filiae Patriae. Kuigi mujal maailmas on 19. sajandi loomusega üliopilaste korporatsioonid enam-vähem välja surnud, on nad Eestis veel aktiivsed ja tegevuse hulka kuulub ka korporatiivne lojaalsus