Tuesday, March 19, 2013

Ehk on tegemist ärakasutamisega?





                          Parvlaeva "Estonia" hukkunute mälestusmärk Tallinnas


Naisteoloogide Konsultatsioon ja Evangelische Kirche von Kurhessen-Waldeck koos partnerkirikutega korraldasid Tallinnas rahvusvahelise seminari 07.09.12 ning palusid minul selles osaleda.  Seminari teema oli „Muutuste väljakutsed kirikule ja ühiskonnale“.  Minu ettekande pealkirjaks oli „Ehk on tegemist ärakasutamisega?“

Mullu külastasin tütre pere Singapuris.  Jõuludeks said  mu lapselapsed muuhulgas raamatu, mis annab ülevaatliku pildi kõigist riikidest maailmas.  Loomulikult mind huvitas, mida öeldakse Eesti kohta.  Seal olid mõned andmed riigi geograafiast ja ajaloost, ning mainiti, et selles riigis on kõige väiksem protsent inimesi, kes usuvad Jumalasse.  See fakt seisis veidra kontrastina informatsiooni kõrval, et Eestis asub kirik mille torn tegi temast maailma kõrgeima hoone 16. sajandil. Tähendab, ristiusk on olnud siin kaua, ja veel kauemgi.

Ma ei vesteldnud oma lapselastega selle teksti üle, aga kahtlemata see oli neile muljet avaldav ja täiendas eriliselt ettekujutust oma vanaemast.

Kui see vastab tõele, et meie riigis on väikseim protsent Jumalasse uskujaid – ning paistab, et üldiselt ollake sellega nõus – siis selle aspektiga tuleks arvestada, kui Luteri kirik üritab toime tulla väljakutsetega, mis seisavad ees.

Diskussioonid eestlaste huvi puudumisest organiseeritud religiooni vastu jätavad sõelale mõned korduma kippuvad arvamused.  Valdavalt selgitatakse, et võõrad võimud on meid vallutanud ja valitsenud, igaüks nendest oma erinevad konfessioonid meile peale surunud.  Tänapäevani leidub inimesi, kes näevad ristiusku, kui vägivaldselt eesti rahvale peale sunnitut. 

Kõige viimane võõras võim, kes valitses siin ning lõppes vähem, kui põlvkond tagasi, kuulutas ateismi ainsa tõena.  On kaunis arusaadav, miks eestlane küsib,  „Kelle usk on õige?  Miks peaksin uskuma seda või teist õpetust?“ ning nüüd, kus iseseisvus on taastatud, paljud eestlased lihtsalt ei taha ennast tülitada usuküsimustega – nad tahavad, et neid jäetakse rahule.

Siinkohal peatuksin hetkeks, et seletada oma ettekande pealkirja.  Head pealkirja ei ole alati kerge leida. Ent teemat uurides ja sisu peale mõeldes tekkis mul küsimus, kas eestlane pole ajalooliselt arvanud kasulikuks ühte või teist usu vormi omaks võtta.  See ei tähenda seda, et rahva hulgas ei leidunud siiralt usklikke inimesi.  Aga näiteks, tsaari režiimi julgustamine („venestamine“)19. sajandil ja eestlase usk, et vabanemine orjapõlvest ning maaomanikuks saamine on võimalikud pöördudes vene ortodoksi usku. Mu vanaema pere lõuna Eestis astus õigeusu kiriku liikmeks, et saada maaomanikuks.   

Ka Nõukogude okupatsiooni ajal nii, et kui tahtsid kindlustada oma karjääri oli soovitav astuda kommunistlikku parteisse.  Mõnevõrra kehtib see vaim veel tänapäevalgi, sest praegugi oled eelistatud tööturul teatud ametitesse kandiderimisel, kui sa kuulud võimuparteisse. Nõukogude okupatsiooni tingimustes jäid peamiselt eakad naised kirikute ja koguduste eest hoolt kandma, sest mehed ja üldse ka nooremad inimesed ei tahtnud riskida oma karjääriga, olles seotud religioose institutsioonidega.   

Meeste religioossest tegevusest distantseerumise tagajärjeks oli vaimulike puudujääk, mis viis kiriku poolt naiste ordineerimiseni. Arvan, et sel ajal oli ilmne ka siiras pühendumus kirikule, sest kiriku hooneid, mis jäid koguduse kasutusse jumalateenistuseks – paljuid kasutati ladudena, jõusaalidena, filmistuudiotena – pidasid kogudused üleval oma jõuga.  Nii, et kui vaatad Toom- või Oleviste kirikut Vanalinnas, mõtle ka nende koguduse liikmete eneseohverdamisele okupatsiooni aastate vältel. Mulle on ka väidetud, et peale taasiseseisvumist võtsid mehed üle juhtivad positsioonid kirikus ja naised, kes olid kirikut kandnud raskel ajal, suruti tagamaale.

Missugune on pilt täna? Mõned uuringud näitavad, et kasvanud on nende inimeste arv, kellele religioon on tähtis igapäevaelus.  Umbes 40% rahvastikust loevad ennast usklikuks, kui lisada need kellel on „oma usk“ (ebausk). See näitab, et koguduste kasvu potentsiaal eksisteerib; tõkkeks paistab olema kirik institutsioonina.

Siinkohas nimetaksin, et alates 2011. sügisest on riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetus.  Sama aasta kevadel korraldas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus seminari, kus vaadeldi 3. usundit – judaism, kristlus, ja islam – naiste seisukohalt.  Seminar nägi ühe eesmärgina avalikkuse teavitamist usundi rollist ühiskonnas.

Käesoleva seminari juhendiks on tõdemus, et kirikul on raske jõuda inimesteni, inimestega ühendust luua, näidata kaastunnet ja arusaamist inimeste igapäevaste raskuste ja probleemidega toimetulemisega.  Kirik on võtnud vastavaid samme.  Jaanuaris k.a. andis Eesti Kirikute Nõukogu välja raamatu „Astu alla rahva hulka“, milles käsitletakse ka  eelpool nimetatud muresid.  Ka ollakse arvamusel, et kirik peaks kasutama kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid oma sõnumi levitamiseks.

Mõned vaimulikud arvavad, et neist on paljudel inimestel stereotüüpiline nägemus, et osa inimesi on vaenulikud usu vastu, või et usklik inimene on kuidagi imelik. Probleemiks on ka Nõukogude okupatsiooni pärand, mis takistab usaldust kiriku vastu, kuna kirikul on lähedased sidemed juhtivate poliitikutega, kelle tegevus oli, või on veel praegugi kahtlane.  Näiteks 2005.aastal  autasustas Toomkoguduse Nõukogu Maarja medaliga Siim Kallast, keda kahtlustatakse 10 miljoni US dollari varastamises Eesti Panga juhina.  Sellele juhtumile lisanduvad veel panga juristi Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena Kaju elujõud on otsas ja Põhja-Eesti Panga ametniku Aare Tomsoni maha laskmine tema kodutänaval. Raha ei ole siiani leitud ja riigikohus ei ole leidnud Siim Kallasel süüd, kuna „ametiseisundi kuritarvitamine ei ole tõendatud”. Teisalt ei ole põhjendatud, miks Toomkoguduse Nõukogu autasustas Kallast medaliga.

Tulles tagasi vaimulike murede juurde saab nentida, et mõnesid segab see, et meedia ei kajasta religioosseid küsimusi ühiskonnas ja kui see ka toimub siis on tegemist kas kinnisvaratehingu- või skandaaliga. Vaimulikke ei kutsuta osalema avalikel foorumitel ega aruteludel.  ETV ja mõned raadiojaamad edastavad usundi teemade programme, aga need ei ole eetris kuulajatele soodsal ajal. 


EEKLil on suhted – võib ka neid nimetada partnerluseks – Rootsi kirikuga, põhja Elbe omaga Saksamaal, ja nagu täna näeme – teiega Hesses (Wiesbaden).  Loomulikult on EELKil ka suhted kirikuga Soomes ja Balti riikides.  Mingil määral on kontakte ka anglikaani kirikuga Britannias ja Missouri Sinod Luteri Kirikuga USAs. 

Kirikul insitutsioonina on palju väljakutseid ning selles mõttes ei ole ta erinev Eesti Vabariigist.  Seitse aastat tagasi koostas kirik arenguplaani, mida on aegajalt tulnud muuta.  Hariduse valdkonnas on kirikul tulnud koolitada õpetajaid, pöörata tähelepanu teoloogiale, sakraalmuusikale ja liturgiale.  Majanduslikuks väljakutseks on kiriku hoonete korraspidamine, eriti seetõttu, et need on vanad.  Vaimulike kogukonnas käib pidev arutelu konservatiivse ja liberaalse tiiva vahel.  Tulevikku vaadates näevad kiriku juhid, et kõikidele väljakutsetele tuleb läheneda professionaalselt.

Oma ettekandes kolmapäeval avaldas Anne Kull arvamust, et on vaja kristluse teoloogiat, mis on enesekindlam, avalikum ja oikumeensem. Mu oma arvamus on, et praegusel segasel ajal on kirikul vaja olla enesekindlam ja julgem. Küsin: kes on see institutsioon riigis, kes kaitseks ja õpetaks eetilisi ja moraalseid väärtusi – selliseid tavalisi igapäevaseid väärtusi nagu ausus, usaldus, õiglus, mis meil kipuvad üha võõramaks jääma.  Ei näe ma teist riigimaastikul, kui religioosne institutsioon.

Luteri kirikul on ajalooliselt olnud suurmehi, kes on seisnud korruptsiooni ja ebaõigluse vastu.  Kahtlemata kuulsaim on Martin Luther ise, aga meie kaasajal on ka olnud Martin Niemüller ja Dietrich Bonhoeffer, kes astusid välja kurjuse vastu.  Tänapäeva Eesti kirik võiks oma eelkäijate jälgedes sammuda selleks, et peatada sotsiaal-poliitilist allakäiku, mis ohustab meie väikest riiki.

Tahan lõpetada positiivse noodiga – ma pean silmas muusika nooti!  Nimelt luteri kiriku suurkujude hulgas on maailma kuulsaim helilooja Johann Sebastian Bach.  Luther andis kirikule teoloogilise põhja, Bach kirjutas sellele muusika (muidugi hiljem, kui Luther oli juba kirjutanud ”Üks kindel linn ja varjupaik”).  Eesti tugev koorilaulutraditsioon tuleb kirikust.  Teisisõnu, ”Laulev revolutsiooni”, mis on tuntud peaaegu igas maailma nurgas, juured on kohalikes kirikutes.  Ma olen soovitanud mõnedele juhtivatele inimestele kirikus ”tugevdada Bachi heli”, sest eestlased armastavad muusikat ja ortodoks luterlane Bach võib olla üks vahend inimestega ühenduse saamiseks.








1 comment:

  1. Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

    ReplyDelete