Majanduse madalseisule mõeldes

Äripäev, 11. november 2015                                      

Rahandusministeerium: majandus on madalseisus

                                                 

                                   
                                                                                          Foto: Raul Mee

Äripäevas ilmunud artikli pealkiri ajendas mind mõtlema meie majandusele ning kirjutasin järgmise artikli, mis ilmus Äripäev Online 09.12.15:

Nobeli preemia pälvinud majandusteadlane ja Columbia Ülikooli professor Joseph Stiglitz  ütles hiljuti, et kui riigi majandus ei teeni kodanike enamiku huve, siis see on läbikukkunud majandus. Stiglitzi väide tuletas mulle meelde oma majandusteaduse professori majanduse definitsioone ning see, mis jäi tugevalt pinnale oli „majandus on piiratud ressursside jagamine”. Küsimuseks jääb, kuidas neid ressursse jagatakse ja kelle huvides.

Peale Eesti eraldumist lagunevast Nõukogude Liidust ja taasiseseisvumist oli valitsuse eesmärgiks kehtestada demokraatlikud institutsioonid ning turumajandus. Jõuliselt edendati liberaalset vabaturuideoloogiat, mis pooldab riigivõimu võimalikult väikest sekkumist majandusellu, kaasa arvatud alandatud maksukoormust.  

Nobeli preemiaga pälvitud majandusteadlane professor Milton Friedman oli liberaalse vabaturuideoloogia “isa” ning ideoloogia maaletoojana on meie ajalukku läinud Mart Laar peaministrina. Cato Institute andis Mart Laarile Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest 2006. aastal. Mart Laar on ise tunnistanud, et Friedmani teos "Free to Choose" (Vabadus valida) oli ainuke majandusteaduslik raamat, mida ta oli lugenud, kui ta 1992.a. peaministriks sai. Ta võttis täiesti omaks Friedmani ideed erastamise, proportsionaalse tulumaksu ja vabakaubanduse kohta ning tegutses selle poliitika elluviimiseks. Friedmani auhinna vastu võtnud Laar nentis, et ta on uhke, et Eestis sai näidatud Friedmani ideede paikapidavust.

 Milton Friedman ise oli selleks ajaks hakanud nägema probleeme oma doktriinis ning 2003. aastal (Friedman suri 2006. aastal) ta tunnistas, et oleks ta tulemusi ette näinud, ei edendaks ta nüüd oma doktriini nii jõuliselt kui varem. 2008. aastal varises kokku Friedmani ja tema Chicago koolkonna ideoloogiale ehitatud majandus, mille tagajärgedega tegeletakse tänapäevani. 

Tagajärg on majandus, kus rikkus on keskendunud väheste kätte ning vaesus ning töötus vaatab näkku.  Ebavõrdne sissetulek on domineeriv teema.  Eesti ei ole selles osas mingi erand, sest oleme seotud globaalse majanduspoliitikaga.  Antud olukord ei riiva üksnes moraalseid väärtusi, vaid on ka ohtlik, sest ajalugu on näidanud, et inimeste kannatus võib viia rahutuste ja sõdadeni.

Majandusliku olukorra parandamiseks arvab Stiglitz vajalikuks maha jätta vale ja ajale jalgu jäänud usk, et regulatsioon ja maksud pärsivad ettevõtluse võimalusi ja majanduslikku kasvu. Ta toob näiteks, et kõrgendatud maksud, kõrge sissetulekuga inimeste eelistamise lõpetamine ja maksumäära rafineerimine vähendaks tahet koguda lõputult palju rikkust, kuna see oleks siis kõrgelt maksustatud ja sellest ei oleks võimalik kõrvale hiilida. 

Tema agenda sisaldab eesmärkidena  ka täielikku tööhõivet, investeerimist avalikku infrastruktuuri, paremat ligipääsu finantsteenindustele, tervishoiule, laste hooldusele, puhkusele ja soodsamaid võimalusi ametiühingutele pidada läbirääkimisi tööandjaga.

Meil tasuks tutvuda lähemalt professor Stiglitzi teadusliku analüüsiga, et me majandus areneks ebavõrdsuse vähendamise suunas.  Lõppude lõpuks tuleb ikka küsida iseendalt, kelle huvides majandustegevus meil toimub. Mõelgem selle ül