Majanduse madalseisule mõeldes

Äripäev, 11. november 2015                                      

Rahandusministeerium: majandus on madalseisus

                                                 

                                   
                                                                                          Foto: Raul Mee

Äripäevas ilmunud artikli pealkiri ajendas mind mõtlema meie majandusele ning kirjutasin järgmise artikli, mis ilmus Äripäev Online 09.12.15:

Nobeli preemia pälvinud majandusteadlane ja Columbia Ülikooli professor Joseph Stiglitz  ütles hiljuti, et kui riigi majandus ei teeni kodanike enamiku huve, siis see on läbikukkunud majandus. Stiglitzi väide tuletas mulle meelde oma majandusteaduse professori majanduse definitsioone ning see, mis jäi tugevalt pinnale oli „majandus on piiratud ressursside jagamine”. Küsimuseks jääb, kuidas neid ressursse jagatakse ja kelle huvides.

Peale Eesti eraldumist lagunevast Nõukogude Liidust ja taasiseseisvumist oli valitsuse eesmärgiks kehtestada demokraatlikud institutsioonid ning turumajandus. Jõuliselt edendati liberaalset vabaturuideoloogiat, mis pooldab riigivõimu võimalikult väikest sekkumist majandusellu, kaasa arvatud alandatud maksukoormust.  

Nobeli preemiaga pälvitud majandusteadlane professor Milton Friedman oli liberaalse vabaturuideoloogia “isa” ning ideoloogia maaletoojana on meie ajalukku läinud Mart Laar peaministrina. Cato Institute andis Mart Laarile Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest 2006. aastal. Mart Laar on ise tunnistanud, et Friedmani teos "Free to Choose" (Vabadus valida) oli ainuke majandusteaduslik raamat, mida ta oli lugenud, kui ta 1992.a. peaministriks sai. Ta võttis täiesti omaks Friedmani ideed erastamise, proportsionaalse tulumaksu ja vabakaubanduse kohta ning tegutses selle poliitika elluviimiseks. Friedmani auhinna vastu võtnud Laar nentis, et ta on uhke, et Eestis sai näidatud Friedmani ideede paikapidavust.

 Milton Friedman ise oli selleks ajaks hakanud nägema probleeme oma doktriinis ning 2003. aastal (Friedman suri 2006. aastal) ta tunnistas, et oleks ta tulemusi ette näinud, ei edendaks ta nüüd oma doktriini nii jõuliselt kui varem. 2008. aastal varises kokku Friedmani ja tema Chicago koolkonna ideoloogiale ehitatud majandus, mille tagajärgedega tegeletakse tänapäevani. 

Tagajärg on majandus, kus rikkus on keskendunud väheste kätte ning vaesus ning töötus vaatab näkku.  Ebavõrdne sissetulek on domineeriv teema.  Eesti ei ole selles osas mingi erand, sest oleme seotud globaalse majanduspoliitikaga.  Antud olukord ei riiva üksnes moraalseid väärtusi, vaid on ka ohtlik, sest ajalugu on näidanud, et inimeste kannatus võib viia rahutuste ja sõdadeni.

Majandusliku olukorra parandamiseks arvab Stiglitz vajalikuks maha jätta vale ja ajale jalgu jäänud usk, et regulatsioon ja maksud pärsivad ettevõtluse võimalusi ja majanduslikku kasvu. Ta toob näiteks, et kõrgendatud maksud, kõrge sissetulekuga inimeste eelistamise lõpetamine ja maksumäära rafineerimine vähendaks tahet koguda lõputult palju rikkust, kuna see oleks siis kõrgelt maksustatud ja sellest ei oleks võimalik kõrvale hiilida. 

Tema agenda sisaldab eesmärkidena  ka täielikku tööhõivet, investeerimist avalikku infrastruktuuri, paremat ligipääsu finantsteenindustele, tervishoiule, laste hooldusele, puhkusele ja soodsamaid võimalusi ametiühingutele pidada läbirääkimisi tööandjaga.

Meil tasuks tutvuda lähemalt professor Stiglitzi teadusliku analüüsiga, et me majandus areneks ebavõrdsuse vähendamise suunas.  Lõppude lõpuks tuleb ikka küsida iseendalt, kelle huvides majandustegevus meil toimub. Mõelgem selle ül

Järjekordne rahaskandaal

                                                    


Ajalehe Pealinn ajakirjanik Virkko Lepassalu tegi minuga intervjuu, mis ilmus 16. septembril võrguväljaandes:


ILVI JÕE-CANNON KORRUPTSIOONIST: Üks erakond on liiga kaua kontrollimatult riigivõimu juures 
 
"Tallinna Sadama praeguse skandaalse situatsiooni puhul näeb Siim Kallas probleemi lahendusena sadama erastamist," märkis Pealinnale Jõe-Cannon, kes ise kuulus 2008-2012 Ameerika Eestis asuva kaubanduskoja juhatusse.  "Viimastel päevadel on meediakanalid täis Kallase arvamust, et suured riigifirmed tuleb erastada.  Kallas nendib Eesti Ekspressis, et kõikides lääneriikides on elektrijaamad, sadamad ja lennujaamad eraomandis."

Siim Kallas eksib

Cannoni sõnul Siim Kallas eksib, kui räägib lääneriikide eraomandis olevates sadamatest.  "Leidsin internetis andmeid meie riigile lähemate sadamate kohta ja näiteks on Helsingi Sadam Helsingi linna omand," ütles Jõe –Cannon.

"Stockholmi sadamaid haldab Stockhomi Sadamate Grupp, kuhu kuuluvad Stockholms Hamn AB ning viimasele alluvad omakorda Nynäshamns Hamn AB, Nynäshamns Mark AB ja Kapellskärs Hamn AB. Tasub aga toonitada, et Stockholms Hamn AB on Stockholmi linna omand, kellel on omakorda enamusosalus eelpool nimetatud ja talle alluvates ettevõtetes. Erandiks on siis Nynäshamns Hamn AB, mis on linnale  kuuluva Stockholms Hamn AB täielik omand."

Veel ühe näitena nimetas Jõe–Cannon Kopenhaageni sadamat. See kujutab endast koos Malmö sadamaga Taani-Rootsi ühisettevõtet, mida nimetataksegi Kopenhaagen-Malmö sadamaks. Osanikeks on sellel nii Kopenhaageni kui Malmö linnad, aga ka Taani ja Rootsi riigid, ja eraomanikele kuulub vaid veerand selle aktsiatest.

Mis puutub Riia sadamasse, siis selle kaheksast juhatuse liikmest esindavad neli kohalikku võimu ja neli on määratud riigivalitsuse poolt. 

Ka suur Poola Gdanski sadam pole eraomand. Osanikeks on seal riik, Gdanski linn ja selleks õigust omavad sadamatöölised.

Etteotsa eetilised asjatundjad

"Pilt sadamaomanikest Läänemere piirkonnas näitab seega pigem, et sadamates valitseb munitsipaal- ja riigivõim ning alles nende järel on mängu lubatud pisut eraomanikke," tõdes Jõe–Cannon. "Eestiski tuleks Tallinna Sadama, aga miks  mitte mõne teisegi sadama puhul sellist omandijaotust kaaluda. Probleem ei ole minu arvates mitte selles, et mõni äriühing on riigi või kohaliku võimu hallata, vaid hoopis see, et nõukogudesse ja juhatustesse on võimustruktuurid inimesi aastaid määranud poliitilistel kaalutlustel, mitte lähtudes nende asjatundlikkusest. Seega ei nõuta neilt ka eetikat ega ausat käitumist. Kui õnnestuks riigi äriühingute etteotsa määrata eetilisi asjatundjaid, olekski suurem osa korruptsioonist tõrjutud ja ei peaks hakkama ettevõtteid tingimata erastama."

Jõe-Cannon tõdes ühtlasi, et ühe kindla partei hulk aastaid kestnud  pürgimine riigiga seotud äriühingute jm riigi institutsioonide etteotsa on toonud kaasa kurvad tagajärjed.

"Eesti riigi taasiseseisvumise ajast peale on kõige silmatorkavamad rahaskandaalid olnud seotud Reformierakonna liikmetega, alates Siim Kallase 10 miljoni USA dollari afäärist, kui ta oli Eesti Panga president, kuni Tallinna Sadama juhatuse liikme Allan Kiilini, keda kahtlustatakse miljonites eurodes altkäemaksu võtmises mitme aasta jooksul,“ nentis Jõe-Cannon. "Sinna ajavahemikku kuulub ka VEB fondi skandaal, mida  Äripäev on nimetanud Eesti riigi kõige kõrgemal tasandil toimunud korruptsiooniks. Ajalehe 24.07.2014 juhtkirjast on lugeda, et Eesti Panga presidendid Siim Kallas, Vahur Kraft ja Andres Lipstok on kuritarvitanud oma ametipositsiooni ning hävitanud Eesti Panga mainet, nad on saanud süüdimatult valetada riigikogule ja rahvale ning, kattes üksteise tagalat, jätnud teatamata toimunud kuritegudest."

 
Aastaid sama käekiri

Jõe-Cannon meenutas ühtlasi, et enam kui 3 aastat tagasi tunnistas Silver Meikar, et on annetanud Reformierakonna kassasse raha, mis ei olnud tema oma ja mille päritolu ta ei teadnud.

 

"See skandaal sai rahvasuus tuntuks kui kilekoti lugu ning seoses Tallinna Sadama skandaaliga kuuleme, et kilekottides sularahasüstid on aastaid Reformierakonda toetanud," märkis Cannon. Õhus on kahtlused, et sama erakonna esindaja noris meelehead praamiärimees Vjatseslav Leedolt.

"Kui meenutada veel aastatetagust juhtumit, kus USA raudteeärimees Edward Burkhardt rääkis samuti suure altkäemaksu küsimisest temalt sellesama erakonna esindaja poolt, tuleks seega resümeerida, et korruptsiooni lätted ei peitu ühe või teise ettevõtte asumises riiklikus või munitsipaalomandis," tõdes Jõe-Cannon. "Pigem peitub korruptsiooni üks põhjusi asjaolus, et üks erakond on liiga kaua kontrollimatult riigivõimu juures peremehetsenud." 

Viljandist pärit Ilvi Jõe-Cannon on lõpetanud ajaloolasena USAs Connecticuti ülikooli ja kaitsnud magistrikraadi Indiana ülikoolis politoloogia alal. Lisaks erialasele tööle osales Ilvi Jõe-Cannon Baltimaade vabadusliikumises. Praegu on Ilvi Cannon tegev mittetulundusühingutes,  näiteks Rotary klubis, ja tegeleb muuhulgas põhjalikult naisuurimustega.

 

Järgmises elus

Vasakul: minu pere põgenikena 1945. aasta suvel Saksamaal laagris.

Paremal: Kambodža noorpaar minu kodus 1975. aasta novembris

  Sõda toodab pagulasi nii riigisiseselt kui ka välismaale. Teise maailmasõja ajal, kui  lahing lähenes Tartule, pages minu pere linnast ema vanemate tallu Kõo vallas Viljandimaal.  Tallu tuli ka sugulasi Valgast ja seal olime pagulastena koos.  Kui ilmnes, et Punaarmee pealetungi ei saa peatada,  põgenesime 1944. a.sügisel läände nagu tegid seda ka kümned tuhanded kaasmaalased.   Meil – emal nelja lapsega - õnnestus sõjakeerises jõuda üle Läänemere Saksamaale ning seal imekombel ellu jääda ajal, mil Saksamaa oli kokku varisemas ning pidevalt liitlaste pommitamise all. Me liikusime Kirde - Saksamaalt edelasse, kus asus baltisakslasega abielus isa sugulane.  Nad lahkusid Eestist 1939.a, kui Hitler kutsus sakslased Balti riikidest „koju“. 

Kui sõda 1945.a kevadel lõppes, jagati Saksamaa  liitlaste okupatsioonivägede poolt nelja tsooni  ja koht,  kus me olime sai osaks Ameerika okupatsioonitsoonist.  Pagulaste küsimusega tegeleti koheselt ja sügiseks olid asutatud põgenikelaagrid, kuhu meid viidi.

Teise maailmasõja käigus sai miljonitest inimestest  Euroopas pagulased (displaced persons).  Valdav enamus neist läks tagasi oma kodumaale, kui sõda oli lõppenud.  Aga nendega, kes olid pagenud riikidest, mis peale sõja lõppu jäid Nõukogude Liidu sfääri, ei olnud kergelt lahendust leida.  Lõpuks otsustati, et põgenikud Balti riikidest ei pea kodumaale tagasi minema ning järk-järgult avanes võimalusi emigreeruda Inglismaale, läänepoolkerale või Austraaliasse. 

Meil õnnestus emigreeruda USA-sse, kuhu jõudsime enne jõule 1950.a. Olin 13.- aastane.  Minust nooremad õed ja mina läksime kooli uue aasta algul.  Me ei osanud inglise keelt samuti ei eksisteerinud mingit programmi välismaalastele inglise keele õppimiseks.  Kooliõpetajad aga oskasid  meiega toime tulla ning lihavõttepühadeks oli meil inglise keel sulaselgelt suus.  Mu noorem õde isegi unustas eesti keele hoopis ära tolle esimese 2. aasta vältel, kui elasime puhtalt ingliskeelses keskkonnas.

USA-s elades oli mul aastaid hiljem üks teistsugune kogemus pagendusega, mis on tingitud olukorrast, kus mistahes põhjusel sõjavägi evakueeritakse okupeeritud maalt ning tuntakse moraalset vastutust kohalike inimeste elu eest, kellega oli tehtud sõja ajal koostööd. Neil inimestel aidatakse kodumaalt lahkuda. Vietnami sõja lõpul põgenesid sajad tuhanded Indo-Hiinast, peamiselt poliitikud, sõjaväeohvitserid ja professionaalsed inimesed, kes USA-sse saabudes paigutati pagulaste laagritesse.  Meedias oli palju uudiseid Saigoni langemisest punavägedele 1975.a. kevadel, mis tekitas meeletut paanikat ja välkkiiret evakueerimist.  Otsustasin pakkuda oma kodu ühele vietnami perele ning võtsin ühendust põgenikelaagriga Texases. 

Mulle helistati novembris ning teatati, et kui mulle sobib, siis on valmis minu poole tulema üks noor Kambodža  abielupaar.  Kui nad minu kodus olid, siis rääkisid, et  neil oli ka teisi pakkumisi, aga nad otsustasid minu poole tulla, sest olin ise olnud sõjapõgenik.  Muidugi leidus ka kohalikke, kellele ei meeldinud pagulaste vastuvõtmine sest need võtavad endale töökohti.  Tegelikult kujunes nii, et mu naabril oli suhteid McDonald’siga, kuhu noor naine sai osaajalist tööd ja seda ei pannud kohalikud  pahaks.  Jõuluajal tõid mitmed kohalikud abielupaarile kingitusi ja üldiselt suheldi nendesse sõbralikult.

Rääkisime omavahel inglise keeles nii tihti kui võimalik, et neil oleks kergem kohaneda.  Ühel hommikul tuli noor naine kööki ja ütles mulle: „In my next life I no want to be Cambodian woman“ (oma järgmises elus ei taha ma olla Kambodža naine).  Ta oli nutikas 27 - aastane ning kui nad minu poolt läksid kevadel Providence’i Rhode Islandil, kus oli nende kaasmaalaste kogukond, töötas ta jõuka lese kodus kokana ja ta mees oli autojuht.. Meie läbikäimine kestis peale seda aastaid ning nende lugu, kuigi väga huvitav, ei kuulu siiakohta.

Pagulaste teema ei kao seni, kuni kestab sõda ja nüüd on Eesti riik silmitsi pagulaste küsimusega.  Olen ise tagasi oma sünnimaal ning jälgides pagulastega seotud küsimusi, arvasin kasulikuks jagada oma kogemusi usus, et need võivad aidata meil ületada hirmu.  Arvan, et meie jõuame vastu võtta kahe aasta jooksul 200 pagulast, kui me selleks ettevaatlikult ja tõhusalt  valmistume.