Kvislinglik pärand: Siim Kallas

                                         Pojaga isa haual Viljandis 1990.a.

Ajaleht The Telegraph teatas 11. jaanuaril, et Euroopa kontrollikoja endine liige Maarten Engwirda süüdistab Siim Kallast kui Euroopa Komisjoni asepresidenti ja korruptsioonivastase võitluse volinikku aastatel 2004-2010 uurijatele tugeva surve avaldamises, et nood näitaksid raha väärkasutusjuhtumeid kergemana kui need tegelikult olid. 

Maarten Engwirda oli 15 aastat Euroopa kontrollikoja liige Hollandist ning läks pensionile 15 päeva enne süüdistuse avaldamist.  

Päev peale sellist uudist oli Päevaleht Online’l Kallase pressiesindaja kommentaar: „Süüdistused Siim Kallase aadressil on täielik laim. Kaalume tõsiselt kohtusse pöördumist”.

Kohtumenetlus võib ju küll toimuda aga on võimalik, et selle objektiks saab olema hoopis Siim Kallas ja mitte Maarten Engwirda.

The Telegraph’i uudised ei tohiks meid üllatada.  Siim Kallase nimi on olnud seotud pikka aega ebaseadusliku tegevusega, millest kõige kuulsam on peale Eesti iseseisvuse taastamist10. miljoni USA dollari kadumine ajal, mil ta juhtis Eesti Panka.  Kuigi meie ühiskonnas on inimesi, kes olid selle sündmuse lähedal, ei saanud tollaselt kehtinud poliitilises õhkkonnas Kallast vastutusele võtta.  Vastupidi, tema persooni ja karjääri järjest edendatakse.  Praegu on ta Euroopa Liidu volinik ja asepresident juba teist korda.
Tulles tagasi miljonite dollarite kadumise juurde, hämmastas mind Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkiriku Nõukogu otsus anda Siim Kallasele kõrgeim tunnustus – Maarja medal. Saatsin pärast seda Nõukogule alloleva kirja:

Toomkoguduse nõukogu                                                                       

Tallinna Piiskoplik Toomkirik                                                             

Kiriku plats

Tallinn
14 november 2005

Lp. Toomkoguduse nõukogu liikmed,

Käesoleva aasta 29. oktoobril toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Toompäevade avakontsert, mille kavas oli ka Toomkoguduse Maarja medali andmine Siim Kallasele teie poolt. Kavalehel on lugeda, et eelnimetatud autasu antakse härra Kallasele muu hulgas tema panust tunnustades „eetiliste põhiväärtuste kaitseks, abielu ja perekonna tugevdamisel“. Lehel on ka lühike elulugu, milles on mainitud tema ametiaeg Eesti Panga presidendina 1991-1995.

Luteri kirik sündis protestina, kui 1517.a. Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma väited Vatikani patukaristuse kustutuskirjade müümise vastu.  Martin Luther on olnud minule eeskujuks ajaloolise suurkujuna juba koolipõlve ajast ja tema tõekspidamiste vaimus ma ka avaldan käesoleva protestikirja. 

Ma küsin, kuidas teie kui kristlased saate võõbata üle Siim Kallasega seotud kuritegusid käsitledes neid, kui eetiliste põhiväärtuste kaitsmist?  Teatavasti süüdistati Siim Kallast  üle 10 miljoni USA dollari varguses ja kuigi kohus ei saanud teda süüdi mõista kuriteo aegumise ettekäändel, siis see ei tähenda, et ta polnud selle raha vargusega seotud.  Ajaloos on palju näiteid sellest, kus kohus ei saa tuvastada süüd ning süüalune jalutab kohtust välja vaba mehena.  Üks suhteliselt hiljutine näide sellest oli O.J. Simpson, keda süüdistati Kalifornia kohtus oma naise ja tema sõbra mõrvas, aga mees jalutas kohtusaalist välja „not guilty“. (Teine kohtumenetlus määras kahjuhüvitise kahe inimese seadusevastase surmamise eest).

Selle rahavargusega on seotud ka mitmeid perekondlikke tragöödiad.  Tänapäevani on kahtlane Eesti Pangas töötanud jurist Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena hr. Kaju elujõud on otsas ja  Põhja-Eesti Panga ametnik Aare Tomson lasti maha oma kodutänaval.  Mõlema perekonnad kannatasid rängalt ja tänapäevani vaikitakse nende sündmuste üle.

Istudes kirikus ja vaadates pealt seda lavastust Toomkiriku altari ees, ma mõtlesin oma isale, kes koolipoisina läks vabadussõtta. Kes  kogu oma elu oli kompromissitus opositsioonis kommunismiga, kannatas Stalini Gulagis ning kodumaale tagasi jõudes, astus õppima Luteri kiriku pastoriks.  Ta ordineeriti Toomkirikus, sellesama altari ees, kus nüüd koguduse juhatus andis medali mehele, kellel oli  edukas karjäär kommunismi ajal. Ürituse kavalehel on nimetatud, et Siim Kallas lõpetas Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi alal cum laude, aga vaikitakse sellest mida ta tegi enne 1991.aastat. 

Mõtlesin ka, mis on toimumas Eesti Luteri kirikus, et jumalakojas kiidetakse heaks vale ja valskus?  Kiriku ülesanne institutsioonina on ju vale vastu välja astuda.  Kas ei ole kirjutatud - ”Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele...“?  Selles samas kavalehes on ka lugeda, et varem on Maarja medali saanud president ja akadeemik Lennart Meri.  Eesti president ta oli küll, aga ta pole kunagi olnud akadeemik selle sõna sisulises ja akadeemilises tähenduses. 

Arusaadavalt meil ja teistes riikides, kes vabanesid kommunismi totalitaarse võimu alt Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjena, on olnud, erinevalt endiste fašistliku korra riikidest, endised kommunistid võimustruktuurides ja see on tekitanud raskeid väljakutseid.   Jättes seljataha Eestile nii rasked aastad ja okupatsioonide viljad, ei tohiks kirik lasta ennast kompromiteerida.  Just käesoleval raskel ja tõeotsimise ajal, on vaja ühiskonnas institutsiooni, mis seisaks kindlalt õiguse ja moraali eest.  

Nõukogude okupatsoooni ajal luuletaja Hando Runnel kirjutas, et isamaa pale on ilus, kui sealt ära pühkida „kõik, mis on vale“.  Totalitaarses poliitilises süsteemis oli peaaegu võimatu valet ära pühkida, aga meil on nüüd iseseisev riik ja oleme vabad valet ära pühkima.  On taunitav rääkida kirikus rahvale Siim Kallasest, kui eetiliste tõekspidamiste kaitsjast, kasvõi juba sellepärast, et see kahjustab kiriku rolli meie ühiskonnas.  On taunitav, kui mitte absurdne, ülistada vabas ühiskonnas Siim Kallase rolli Euroopa Komisjonis, kui kättesaadav on informatsioon tegelikkusest.  Mu tütar elab oma perega Brüsselis ja käin seal külas.  Kuna mu väimees on ühes suures firmas juhtival kohal, sattun ma Brüsseli ladviku seltskondlikele üritustele. Peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga, küsisin ühel üritusel, mida on kuulda Eesti voliniku kohta.  Vastaja mõtles ja ütles „Ah ja, too endine kommunist“!? 

Väidaksin, et patt pole see, et Siim Kallas oli kunagi kommunist, vaid see, et ta pole kunagi  tunnistanud üles ja kahetsenud oma patte.  Kristlike väärtustega inimene teeks seda. Kahtlemata kiriku uksed peavad olema avatud ka patustele, mida me kõik ju oleme vähemalt Luteri doktriini järgi, aga enne kui keegi pühakuks lüüakse, peab see patune ikka Kanossas käima selle asemel, et endale ostma puhta isiksuse.  Martin Luther protestis patukaristuse kustutuskirjade müümise vastu.  Mis toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 29. oktoobril?  Kas mitte indulgentsi müük?  /...../ Raske on uskuda, et teie ei ole teadlikud Siim Kallase minevikust. Antud olukorras kristlane tunnistaks oma eksitust ja paluks Siim Kallasel Maarja medal tagasi anda.  Tahan uskuda, et näete vajadust seda sammu võtta.

Lugupidamisega
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog

Ajal, mil Toomkiriku Nõukogu andis Siim Kallasele Maarja medali, oli Nõukogu koosseis Reformierakonna liikmeid täis (Reformierakonda kuulub ka Siim Kallas). 
Nii mõnedki aastad olen tõdenud, et endised Kommunistid on Eesti riigis kõrgetel ning mõjuvõimsatel  ametikohtadel ja selle tagajärjedest ühiskonnale. Just nimelt Reformierakonnas on kõrgeim protsent endiseid komparteilasi.  

Meenub intervjuu ühe norralasega peale riigi iseseisvuse taastamist.  Norralane küsis mainekalt eestlaselt, et mida juhtivad tegelased otsustavad teha silmapaistvate endiste Kommunistidega ning kas järgivad nad sama poliitikat, mis toimus endistes fašistlikes riikides? Eestlane vastas, et nemad teevad teisiti, mille peale norralane ütles, ”Siis te kannatate veel kaua.”  Norralasel oli õigus - demokraatliku korra loomine Eestis on olnud raskendatud tänu meie kvislingutele. 


P.S.  Maarja medal ei küsitud Siim Kallaselt tagasi.

Riigikogu valimiste kampaaniast

Meenub Eesti Päevalehe veergudel 10.12.2009.a. avaldatud The Economist’i ajakirjanik Edward Lucas’e artikkel, mille pealkirjaks oli „Uus Eesti lugu: heade uudisteta?“ Tõepoolest ei ole meil olnud häid uudiseid. Oleme tagasi 2005.-2006. aastas oma majanduse suurusega ja ainult võlakoorem on oluliselt suurem, täheldas Indrek Neivelt möödunud aasta sügisel. Ebavõrdsus on süvenemas, eriti soolises palgalõhes, mis on suurim Euroopa Liidus. Isegi euro saabumist uue aasta algul tervitati maailma meedias euroala kriisi kontekstis ja ennustati finantskriisi jätkumist. Miks see nii on? Meie riigis kehtib plutokraatia neoliberaalse poliitika tagajärjena ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole mõneks ajaks oodata häid uudiseid Eestist.

Nõustun Hans Luige arvamusega, et meie väikeses riigis on eri valdkondades kujunenud oma eliit, kes kiilub end tippu kinni, kogudes majandusharud enda kontrolli alla, ega taha uusi tulijaid ligi lasta. See ongi plutokraatia. Osa sellisest olukorrast on poliitika, mis tõkestab demokraatliku riigi omapära - poliitilise opositsiooni tekkimist; selle tõendina oleme näinud erakondade lõhkumist.

Käes on riigikogu valimiskampaania ja selle avalöögiks tuli enne jõule võimukoalitsioonilt süüdistusi Edgar Savisaare vastu, et ta on oma poliitika toetuseks üritanud Venemaalt raha saada. Nõuti kapo informatsiooni avalikustamist. Nii tõmmatigi riiklik eriteenistus poliitikasse (seaduspärases riigis nimetataks seda võimu kuritarvitamiseks), sest kapo avalikustas 21. detsembril dokumendi, milles Postimees.ee (21.12.10) artikli järgi „Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin lubas Keskerakonna esimehele ja Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja Tallinna abilinnapeale Deniss Boroditšile, et Keskerakond saab parlamendivalimisteks 1,5 miljonit eurot toetust“.

Seejärel läks asi segasemaks. Lendasid sõnad nagu „riigireetur“, „mõjuagent“, „kriminaalmenetlus“, asutati „tõekomisjon“ jne.  Nii peaminister, kui ka president pidasid praktiliselt loenguid eetikast ja demokraatiast, kuigi mõlemal on luukered kapis ja nad järgivad plutokraatliku korra kaitsemise poliitikat.

Ei saa väita, et pooldan või kaitsen löögi alla pandud erakonda. Olen erapooletu demokraat.  Jälgides sündmusi politoloogina Eestis on mul tekkinud lihtsalt küsimusi. Miks on Keskerakonna ümber paisunud meedias meeletu kõma, aga näiteks 2010. aasta kevadel avaldatud teave Toomas Sildami seotusest KGB-ga ei tekitanud samalaadset arutelu meedias?  Tegemist ei ole ju tavainimesega:  Toomas Sildam on vabariigi presidendi avalike suhete nõunik, mis tähendab seda, et tal on ligipääs riigi saladustele. Väidetavalt ei ole KGB’l „endisi“.

Pöördumine Maalehe lugupeetud ajakirjaniku Peeter Ernitsa poole selles küsimuses tõi vastuseks: „Eesti ühiskond on sedavõrd paksu nahaga, et ei imesta kahjuks enam millegi üle.“  See ilmselt on nii, sest Riigikogu liikme Jaanus Rahumäega seotud skandaal varjatud vara ja avaldamata rahaallikate üle ei ole Reformierakonnale takistuseks tema kandideerimisel Riigikokku.  Ainukeseks hoiatuseks siiani on olnud, et ta enam ei juhi riigisaladustele ligi pääsevat kapo-komisjoni, kui ta peaks valituks osutuma.

Vaid mõned päevad tagasi oli uudiseks Eerik-Niiles Krossi kandideerimine Riigikokku Eestimaa Roheliste ridades.  Kui arvestada hr. Krossi seadusevastaseid ja kahtlaseid tegusid on selge, et ollakse veendunud miski ei pane eesti ühiskonda imestama.  Ta kavatseb võita ja isegi siseministri kohale saada.

Kuna skandaalid, mis ei ole seotud Keskerakonnaga, ei tekita meedias lärmi, siis tuleb järeldada, et Edgar Savisaarest loodud fuuria meedias on osa valimiskampaaniast, eriti kui arvestada sellega, et olulised süüdistused ei ole tuvastatud ja riigipea selgitused ei ole veenvad.

Konstruktiivne tegevus ei nõua ainult probleemide ja puuduste esitamist, vaid ka ettepanekuid lahenduseks.  Kuidas meie ühiskond saaks areneda plutokraatiast demokraatia suunas, see on keeruline lugu.

Raamat "Carrying Linda's Stones"

 

Mu suurim ettevõtmine Eestis on siiani olnud raamat „Carrying Linda’s Stones: An Anthology of Estonian Women’s Life Stories.“  See sattus ootamatult mulle sülle.

Olin 1997a. ostnud elamiseks kõlbmatu korteri -  tol ajal vajasid praktiliselt kõik nõukogude ajal ja ka varem ehitatud hooned remonti – ja 1998a. lõpupoole oli remont valmis.  Sain hakata osalema kodanikuühiskonna ehitamises. 

Mu korter asub Rahvusraamatukogu lähedal, kus erakond Mõõdukad esitlesid raamatut „Naised suudavad“.  Olin hiljuti liitunud Mõõdukatega ja läksin raamatu esitlemisele.  Raamat oli tõlgitud norra keelest ja terve projekt oli Norra poolt rahastatud, seetõttu oli kohal ka norra suursaadik Kai Lie ja tema naine Suzanne.  Kohvilaud oli kaetud ja peale esitlemist toimus tavaks kujuneneud suhtlemine külaliste vahel.  Tutvusin Suzannega ja kui ta küsis, mis ma Eestis teen, vastasin, et tulin vabatahtlikuna kodanikuühiskonna ehitamisele kaasa aitama.

Suzanne kutsus mind abiks Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusesse (ENUT), mida tema ja eesti-kanadalane Eda Sepp olid aidanud asutada. Enne jõule läksingi ENUT’i ja olen siiani keskusega seotud.  Tavaliselt sõime Suzanne’iga koos lõunat ülikooli sööklas (ENUT asub Tallinna Ülikoolis, endise nimega Tallinna Pedagoogikaülikool) ja nagu ikka, kui inimesed erinevatest maailma nurkatest saavad kokku, tekib teineteise elulooga tutvumise vestlus.  Nimetasin Suzanne’ile, et enne USA’st äratulekut  kirjutasin meie perekonna kroonika ning pakkusin talle seda lugeda. Ta võttis ettepaneku vastu.

Ei möödunud kaua aega, kui ta teatas, et on kroonika läbi lugenud ning minu ema lugu olevat andnud talle idee koostada raamat eesti naiste elulugudest teise maailmasõja ajal. Sotsioloog ja akadeemik Suzanne oli juba paljude raamatute kaasautor ja minul oli mõnevõrra kogemusi raamatu kirjutamisega; tema ettepanekul tundus olevat potentsiaali ja ma nõustusin.  Nii sündis „Carrying Linda’s Stones“.  Muidugi otsisime pealkirja kaua, kuni ühel päeval Rutt Hinrikus pakkus „Tassimas Linda kive“ ja minu reageering oli „Heureka!“

Algas seitse pikka aastat väljakutset ühiskonnas, mis oli nõukogude okupatsioonist välja kasvamas. Nende aastate vältel oli meil partneritega raskusi (algusest  lõpuni osalesid Suzanne, Rutt Hinrikus ja mina;  Lynda Malik liitus projektiga, kui elulood olid valmis toimetamiseks ja sotsioloogilised peatükid koostamisel) ja ma ei ole kindel, kas oleksin lõpuni vastu pidanud, kuid Suzanne’i sitkus ja järjekindlus, omadused, mida olen näinud Ameerika keskosast pärit inimestel, ei oleks andnud tõuget.  Suzanne on pärit Indianast.

Tõkked ja takistused, mis raamatu koostamise käigus ette tulid või veeretati, olid vaimselt kurnavad.  Ühest viimastest toon näite:  lõpuks olime peaaegu valmis 2006.a. kevadel trükikoja poole astuma, kuid kaanepilt ei olnud meil veel kinnitatud.  Taustana seletaksin, et olin Suzanne’ile paar aastat varem näidanud Kristjan Raua pilti „Linda kive kandmas“ ja pakkunud selle sobivaks kaanepildiks.  Ta nõustus.  Olin tutvunud Kristjan Raua tütrega üritusel tema isa muuseumikodus ning võtnud temaga kontakti. Kohtusime.  Rääkisin talle meie raamatust ja huvist panna tema isa pilt Lindast raamatukaanele.  Ta oli nõus.  Tegelikult tundus, et talle meeldis see idee, et tema isa pilt läheb rahvusvahelisele areenile ja kuigi me pakkusime talle maksta kasutamise õiguse eest, keeldus ta seda võtmast.

Pilt oli Tartus muuseumis ning kunstniku tütar võttis muuseumiga lahkelt kontakti, teatades tema nõusolekust meil seda fotografeerida. Leidsin Tartus fotograafi, kes tegi pildist foto.  Seejärel kujundas kirjastus fotost raamatukaane ja jurist valmistas lepingu osapooltele allkirjastamiseks.  Kui oli aeg  kevadel 2006 lepingule alla kirjutada, kunstniku tütar helistas mulle teatades, et ta keeldub alla kirjutamast. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda!  Peale kaheaastast koostööd ja häid suhteid, tõkestab ta raamatu ilmumist!

Helistasin Suzanne’ile Oslos ja rääkisin talle laastava loo ära.  Tema järjekindlus tuli pinnale ning ta palus mul helistada Jarõna Ilole, kunstnikule, kelle tööd ta hindas kõrgelt ja paluda Jarõnal joonistada kaanepilt.  Ma tegin seda.  Jarõna reageering oli tagasihoidlik, väites, et tema ei ole nii kõrgel tasemel kunstnik kui Kristjan Raud ja seetõttu ei saavat meile kaanepilti joonistada.  Kuigi ma jõudsin teda veenda, et tema on ainuõige kaanepildi joonistaja, ütles ta, et on suveks juba hõivatud, aga üritab leida aega meie pildi jaoks.  Ta joonistas pildi, see meeldis meile ja panime kaanele.

Raamat oli nelja kaanel nimetatud inimese vabatahtliku töö toodang, aga trükkimiseks ja esitlemiseks oli vaja raha.  Ma pöördusin sõprade ja pere poole, kes annetasid lahkelt, peamiselt ühte olulist naist oma elus mälestades.  Esitlemine toimus 25. septembril 2006 Okupatsioonide Muuseumis.  Huvitundjaid oli kohal palju, nende seas neli kõrges eas eluloo autorit.

Raamatul on olnud hea levik ja siiani kaks kordustrükki.  Üldiselt seda hinnatakse kui parimat inglisekeelset eesti lähiajaloo raamatut. Seda saab osta järgmistest kohtadest välismaal:

Amazon.com

Lakeshore Press, New London, NH, USA: contact@lakeshorepressbooks.com

The Nordic Press, NYC, NY, USA: talitus@vabaeestisona.com

Estore, Toronto, Ont. Kanada: ekn@inter.net

ning Tallinnas: Okupatsioonide Muuseum, Eesti Ajaloomuuseumi pood, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Rahva raamat, Apollo, Raamatukoi.

Kõik müügist tulenev toetab mitte tulundusühing Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse tegevust.