Riikide lagunemisest

          Kohtla-Järve tuhamäel, autor oma poja-, autojuhi- ja välismaakülalistega 1990.a.



Praeguses globaalses majanduskriisi kohta, milles ka Eesti pöörleb, on ilmunud meedias erinevaid arvamusi, kuidas oleks võimalik sellest väljuda. On avaldatud väga pessimistlike nägemusi (nagu ei oleks ajalooliselt kunagi varem kriisiolukordi olnud) või siis on süüdistatud turumajandust kurjuse juurena, kaasmõtteks selle süsteemi kõrvaleheitmine. Arvan, et on aeg kaaluda akadeemikute Daron Acemoglu ja James A. Robinsoni majandus-poliitilist struktuuri, mis on välja pakutud raamatus ”Why Nations Fail – The Origins of Power, Prosperity and Poverty” (Miks riigid ebaõnnestuvad –  võimu, jõukuse ja vaesuse juured/põhjused), ja vaadata, kus meie riik selles kontekstis asub. Acemoglu on Massachusetts’i Tehnoloogia Instituudi (Massachusetts Institute of Technology) majandusteaduste professor ja Robinson on politoloogia professor Harvardis. Raamat on nende 15-aastase uurimuse tulemus, ja on pälvinud laialdaselt poolehoidu. 
Autorid tõstatavd küsimuse, miks mõned riigid on vaesed ja mõned rikkad. Nad vaatavad ajalukku ja analüüsivad sealseid riike, ning võrdlevad kaasaegseid naaberriike nagu Põhja-Korea ja Lõuna-Korea – üks väga vaene ja teine rikkamate hulgas.


Analüüs viib neid järeldusele, et kahtlemata on majandusel oma roll riigi jõukuses või vaesuses, aga riigi poliitistel institutsioonidel on tähtsam osa, kuna need määravad missugune majandus riigis kehtib. Riigid, kus eksisteerivad kaasavad (inclusive) poliitilised ja majanduslikud institutsioonid, on võimelised tagama jätkusuutliku arengu. Aga riigid, kus vastavad institutsioonid “imevad” (extractive) jõukuse endasse, ei ole jätkusuutlikud.

Autorid väidavad, et poliitiline struktuur on tegur, mis tingib kaasaegse jõukuse taseme. Nad leiavad, et igasugune panustamine ja uuendamine ei toimi, kui puudub usk, et nende tagajärgi ei kasuta oma huvides võimul olijad. Seetõttu riigi jätkusuutlikkus ja jõukus püsib kolmel jalal: piisavalt keskendatud võim, et vältida segadusi; teiseks, kaasavad (inclusive) võimu- ja majandusinstitutsioonid, et vältida ebastabiilsust; ja kolmandaks, nad peavad kahjulikuks ”ekstraheerivaid” (extractive) – eelpool nimetatud ka ”imevaid” – institutsioone, sest need ei ajenda inimesi säästma, investeerima ja uuendama. Ekstraheerivad poliitilised institutsioonid toetavad majandusinstitutsioone, mis süvendavad ekstaheerimisest kasu saavat võimu. Ekstraheerivad majandus- ja poliitilised institutsioonid võivad detailides erineda, aga nad on alati riigi ebaõnnestumise ja lagunemise juured, nendivad autorid oma teoses. 
 
On siililegi selge, et liberaalne majanduspoliitika on ebaõnnestunud oma ahnuse ja spekulatsiooniga rahaturgudel, sest tagajärjeks on olnud globaalne finantskriis, mis süvenes omakorda globaalseks majanduskriisiks. Vaesus ja töötus kasvas samal ajal, kui väike protsent inimesi sai väga rikkaks. On ka selge, et meie riigi praeguste juhtivate poliitikute seisukohad ja arusaamad majandustegevusest ei too meid kriisist välja, sest neist koosnebki see ekstraheeriv võim. 
 
Juba mitut aastat oleme talunud usalduskriisi, ning mullu algasid lõpuks protestid. Talvel streikisid kooliõpetajad ja transporditöötajad, sügisel toimusid tervishoiutöötajate meeleavaldused, mis kulmineerusid novembris inimeste kogunemisega Lossiplatsil, sest oli ”juba kõrini”. 

Ei ole mõtet siinkohal korrata neid vigu, rumalusi, valesi, petmisi ja isegi reetmisi, mis on korda pandud kehtiva poliitilise võimu ajal. Hetkel üritatakse rahvast rahustada, aga arvestades sellega, et poliitilised struktuurid on alati huvitatud võimule jäämisest, on seegi vastavast huvist kantud. Võimul olevad struktuuriliikmed on paadunud liberaalpoliitika pooldajad ja neilt ei ole loota uuendusi, jätkusuutlikku riigi poliitika edendamist ega eetilist suhtlemist. Pigem oleme teel ebaõnnestunud riigi suunas, kui me ei vali endale juhte, kes ei ihalda olla ekstraheeriv võim. Lugegem ”Why Nations Fail”.