Vastutuules

                     Koos Jaak Rakfeldt ja Andrus Saarega Connecticutis 1989.aastal

Peale Kaitseminister Mart Laari sõnumi Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) listis avaldamist EPL-is 23. augustil vaatasin üle Online meedia järgmistel päevadel, et kas nõutakse ministri tagasiastumist. Seda ei leidnud.  Oli president Ilvese kommentaar, mida edastas vaid EPL: „Kui Eesti riigiasutust ründab relvastatud isik, võtab seal pantvange ja tulistab politseinike pihta, siis on see käsitletav rünnakuna Eesti riigi vastu. Ma pole kursis selle arutelu kontekstiga, milles kaitseminister oma eraviisilist arvamust avaldas, kuid tema sõnumist saan aru: Eesti riigi ründajatele hakatakse vastu.”  Leidsin ka ühe tegu taunivat kommentaari ja see oli riigikogulase Mailis Repsilt: "Igasugune vägivalda õhutav väljaütlemine on ohtlik ühiskonnale, veel enam kui seda teeb minister..." Kesknädalas.  Peale minister Laari sütitavaid sõnu, „Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks“ pole avaldatud ministri tagasiastumise nõudmist, mis oleks normaalne demokraatlikus riigis. 

Mis on meie riigis lahti? Miks ei ole nõutud Mart Laari tagasiastumist?  See, et ka president vaikib on ohtlik meie demokraatliku ning avatud ühiskonna arengule. Alles kuu aega tagasi Priit Hõbemägi kirjutas saladuseloorist seoses jalgratturite looga:  ”Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada.”  Ning aasta tagasi kuulsime laeva Arctic Sea kaaperdamisest ja selle seos Eerk-Niiles Krossiga aga avalikkus ei saa teada, kuidas see rahvusvaheline intsident mõjub Eesti julgeolekut (nimelt, ajal mil sissetungija tegutses Kaitseministeeriumis oli Mart Laar Toomkirikus Eerik-Niiles Krossi laulatusel). 

Miks ei nõuta meie juhtivaid tegelasi vastutusele nende riskantse käitumise eest, nende riigikassast raha riisumise eest, oma ebakompetentse ametiasjade ajamise eest ja ka selle eest, et nad ähvardavad kodanike elu?  Kui iganes avalikkus vastutust nõutakse langeb vaikuse ja saladuseloor.  Tagajärjeks on kasvav korruptsioon, moraali langus ja ühiskonna laostumine.  Näiteid selleks jätkub: Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia nr. 91 avaldati kaitseminister (nüüdseks haridusminister) Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel; samal ajal tabas avalikkust rahvuslik tragöödia seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega, mida püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt.

EÜS on olnud riigi taasiseseisvumise ajast üks postitest võimustruktuuris.  Sinna kuuluvad Toomas Hendrik Ilves, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, vennad Tarandid ja teised, mis praktiliselt tähendab seda, et nemad ja nende liitlased teevad otsuseid enda huvides ja manipuleerivad riigi poliitist süsteemi.  Võimustruktuur väldib ligipääsu teistele ning seetõttu ei ole võimalik rääkida demokraatlikust Eesti riigist.  Sotsioloog Andrus Saar väidab, et seetõttu ei ole ka võimalik välja töötada ühist Eesti arengu programmi, sest see segaks huvigruppide ärihuvisi.  Ning seetõttu polnud ka bona fide presidendi kandidaatide väitlust.  Nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Andres Tarand on EÜS-i liikmed. Isegi nende naised kuuluvad samasse korporatsiooni, Filiae Patriae. Kuigi mujal maailmas on 19. sajandi loomusega üliopilaste korporatsioonid enam-vähem välja surnud, on nad Eestis veel aktiivsed ja tegevuse hulka kuulub ka korporatiivne lojaalsus

Naise Piibel

                                  Minu lapselapsed jõulunäidendis 2008.aastal

Möödunud kevadel käsitleti Eestis esmakordselt usundi teemat soolises prismas, kui Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus korraldas seminari Tallinna Ülikoolis ning vaatas lähemalt judaismi, kristlust ja islami.

Seminari sissejuhtuseks ma lugesin järgmise teksti: 

Tänane seminar on mõeldud ajaga kaasa sammuva tegevusena. Koolides pakutakse sellest sügisest riiklikus õppekavas valikkursusena usundiõpetust, eetika ja sallivuse eesmärke silmas pidades. Meie arvame, et sallivust ja eetikat on võimalik edukalt õpetada, kui stereotüübid ja müüdid leiavad kriitilist analüüsi. Seda me tänase seminariga pakumegi. 

Selles vaimus ma tutvustan raamatut „The Woman’s Bible“ – Naise Piibel.  Seda raamatut võib osalt käsitleda kui järjekordset sammu ristiusu ajaloos.  Nimetaks vaid selliseid verstaposte nagu rahvakeelde tõlgitud piiblid: John Wycliffe’i oma inglastele (1382.a), Martin Lutheri oma sakslastele (1534.a.), ja ka meie maal ilmus Piibel rahva keeles 1739.a. Oleme jõudnud ajastusse, kus feministlik teoloogia läbib mitmed usundid ja raamatul „The Woman’s Bible“ on olnud oluline roll selles ajaloos.

Möödunud aastal saatis tuttav kirjanik New Yorgis mulle raamatu Elizabeth Cady Stantoni eluloost.  Ülikoolis sai põgusalt õpitud naisliikumisest USA ajaloos, aga ma kunagi ei keskendunud feministlikule teemale ja seetõttu polnud varem Elizabeth Cady Stantoni eluga lähemalt tutvunud.  Lugedes raamatut, selgus et Elizabeth oli koos teiste naistega, keda nimetatakse „Revising Committee’ks“ – kuhu välismaise liikmena kuulus ka paruness Alexandra Gripenberg Soomest – koostanud 19. sajandi lõpus „The Woman’s Bible“. 

Ostsin selle raamatu. Selgus, et Eestis seda teost ei tunta ja otsustasime ENUTis panna raamatu raamatukogusse. Oleme ENUTis tähelepannud, et sest ajast kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, on raamatukogu kasutajate  huvi usundi teema vastu tõusnud.  Möödunud sügisel rääkisin Railiga, kes esineb seminaril ettekandega, naise piiblist ja religiooniga seotud küsimustest ning temaga koos tekkis mõte teha usundi temaatiline seminar.

Heidame siis pilgu raamatule „The Woman’s Bible“ ameerika ajaloo kontekstis ja vaatame, kes oli Elizabeth Cady Stanton. Tema eluaastateks on 1815 kuni 1902. Ta isa oli lugupeetud jurist ja kohtunik New Yorgi osariigis. Peres oli 5 tüdrukut ja 6 poissi, kellest 5 surid lapsena. Ainuke elus poeg tuli 1826.a. koju surema peale ülikooli lõpetamist. Elizabeth läks venna tuppa, kus surmavoodi juures oli õnnetu isa, ning ronis isa sülle. Isa ütles talle ahastuses: „Oh mu tütar, ma nii soovin, et sa oleksid poiss!“, mille peale Elizabeth lubas isale: „Ma üritan olla kõik, mis oli mu vend.“ Ta võttis oma lubadust tõsiselt: õppis ladina ja kreeka keelt, mateemaatikat, ratsutamist ning teisi poisslastele mõeldud aineid. Kõigega tuli ta hiilgavalt toime. Ta taotles astuda ülikooli, kus ta vend oli käinud, aga soolistel põhjustel teda ei võetud vastu, ning ta immatrikuleerus Troy Female Seminary, kus ta omandas nii hea hariduse, kui tol ajal oli noorel naisel võimalik.   

USA kirde osas oli tugev Abolitsionistlik liikumine ning Elizabethi suur huvi seadusandluse ja õigluse vastu (peale Seminari lõpetamist luges ta mitmed aastaid õigusalast kirjandust oma isa juures ning soovis juristiks saada, aga New Yorgi seadus keelas seda elukutset naisele) viis teda kokku orjastamise vastu võitlejatega, kelle hulgas oli ka noormees, kellega ta abiellus. Abielu oli peaaegu pool sajandit pikk ja perre sündis 7 last.

Elizabeth oli üles kasvanud Calvinisti peres ja uskus eluaeg Jumalasse ning ülestõusu, aga täiskasvanuna hakkas ta vaatama piiblit kriitiliselt. Nagu ta kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Kaanon ja tsiviilkoodeks, kirik ja riik, preestrid ja seadusandjad, kõik erakonnad ja konfessioonid on õpetanud, et naine sai loodud pärast meest, on osa mehest, on mehele mõeldud, on alam, ja mehele alluv.  Kreedod, koodeksid, pühakirjad ja seadusandlus – need kõik põhinevad sellele ideele. Moed, vormid, ühiskonna tseremooniad ja tavad, kiriku reeglid ja distsipliin pärinevad sellest ideest.“

Peale Inglise Kiriku poolt väljaantud Revideeritud Piiblit, mille sisuga ta ei nõustunud, tekkis tal idee 1886.a. luua komitee piibli kriitiliseks analüüsiks. Tal õnnestus tuua kokku 26 naist, kes ei olnud Piibli-teadlased, vaid kõrgelt haritud naised, kes huvitusid Piibli tekstide interpretatsioonist. Komitee eesmärk oli tuua tähelepanu sellele väikesele osale Piiblis, kus naisi käsitletakse ja parandada vildakat interpretatsiooni. Võttis aega, aga teose esimene osa ilmus 1895.a. („best-seller“ – 6 kordustrükki kuue kuu jooksul; aga ka laialt kritiseeritud juhtkirjades ja kantslites) ja teine osa 1898.a.

Naise ja mehe loomisest Mosese 1. raamatus, peatükk 1, 27. salm:  „Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!“

Ja Moses 1. raamat, peatükk 2, salmid 21, 22  ja 23: „Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest, ning sulges selle aseme taas lihaga.  Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure.  Ja Aadam ütles: See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!“

Mõlemad versioonid ei saa olla tõde: kuidas vastandlikke tekste selgitada? Naise piibli koostajad väidavad, et esimene versioon, et Jumal lõi inimese oma näo järele, et ta lõi tema meheks ja naiseks, on tõele lähemal, kui teine. Nad nendivad, et siinkohas on Pauluse arvamust kasulik jälgida, mis soovitab tõestada kõike ja kinnitada seda, mis on hea.

Ja miks on hea üheaegne kahe soo loomine Jumala näo järgi? Stanton argumenteerib, et täpselt võrdsed ja teineteist tasakaalustavad maskuliinne ja feminiinne element on sama vajalikud universumi tasakaalule kui tsentripetaal- ja tsentrifuugjõud, looduse külgetõmbeseadused, mis hoiavad koos kõik, mis me teame sellest maakerast, kus me elame ja see süsteem milles me keerleme.  

Ja neile, kes usuvad, et naine asub mehest alamal, sest ta loodi pärast teda, ütlevad raamatu koostajad, et selline argument peab siis ka tunnustama, et mees on alamal roomajatest, sest pühakirja järgi loodi mees peale neid.

3. peatükk sisaldab Aadama ja Eeva allegooriat, millele tugineb originaalse patu doktriin. Peatükis seletatakse pattulangemist ning antakse naisele värving, kui igasuguste hädade autorile, väidab Stanton.  Aga Stanton arvab, et ilma eelarvamusteta lugejale on Eeva mõju avaldanud kui julge, väärikas, ja kõrgustesse ulatuv naine. Ahvatleja tundis kohe ära, missugust naist ta kohtas paradiisis ja sai aru, et sellist ei ole võimalik kohustustest eemale ahvatleda kalliskivide, uhkete riiete, maailma luksuse või lõbudega. Ei, sellisele isikule peab lubama teadmisi, jumalate tarkust. Kindlasti ei rahuldanud naist enam lillede noppimine ja Aadamiga vestlemine.  Võrreldes Aadamiga, nendib Stanton, on Eeva kuju hiilgavam terves selles draamas.

Seoses vana testamendiga leidsid Stanton ja tema komitee nii mõndagi, mida tekstis kiita, eriti naiste kohta.  Aga üldiselt on Moosese seadused ja kombeõigused taunitavad, kui naisi alandavad, ja seetõttu, et neid on õpetatud kui Jumalasõna, on naiste positsioon ühiskonnas raske.  Nagu eelpool mainitud, Stantoni seisukohti kritiseeriti, vahest teravaltki. Ta vastab oma kriitikutele: „ Saara, Rebeka ja Raaheli nõrkuste kritiseerimine ei heida varju Deboora, Hulda ja Vashti voorustele; kui ma taunin Moosese esimeses raamatus kirjutatud juutide seaduseid ja kombeid, ei hävita see kuldse reegli ja kümne käsu vägevust.  Piiblis on osi, mis on nii tõesed, nii hiilgavad ja nii ilusad, et on lausa kahju, et nad on koos samas köites väga jämedate ja ebamoraalsete tunnete ja kirjeldustega.“ 

Pöörame nüüd Uue testamendi juurde.  Komitee liikmed nendivad, et Jeesus ei ole ütelnud, et naine peab mehele alluma/..../ Naatsaretlase sõnade hulgas ei leidu viiteid sellele, et naine valitseb meest või mees naist.  Ta pöördus  inimese (tema hinge) poole, mitte silmas pidades sugu kui vaimse olemuse tunnust või tegevuse valdkonna määrajat.  

Autorid toovad viiteid, mis näitavad Jeesuse soolist erapooletust.  Luuka raamatus 10. peatükk, salmid 38-42: „Aga kui nad rändasid, läks ta ühte alevisse.  Ent üks naine, Marta nimi, võttis tema vastu oma majasse. Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas tema kõnet.  Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega.  Ta tuli sinna ja ütles: ’Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada?  Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!’  Aga Issand vastas ning ütles talle: ’Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht!  Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!“  

Seda salmi on tõlgendatud kui Jeesuse õpetust naistele, et eelistage teoloogia õppimist – või siis õppimist üldse – koduste talituste asemel.  Stantoni raamatus on naise eneseareng ja harimine, tarkuse ja tõe otsimine läbiv teema, alates Eeva loost Paradiisis, nagu me nägime.

Või siis veel Jeesuse  suhtlemise kohta naistega on Johannese evangeeliumi 4. peatüki 27. salmis: „Ja seepeale tulid tema jüngrid ja imestasid, et ta naisega kõneles.  Siiski keegi ei ütelnud: ’Mis sa küsid või mis sa räägid temaga?’“

On teadlasi, kelle arvates on kristlus Pauluse toodang – kui tänapäaeva keelt kasutada – ning seetõttu on Pauluse viited naise kohta kaalukad. Tema kirjad, milles ta kogudusi õpetas, juhendas ja neile nõu andis, on aluseks ristiusu kirikule.  Komitee liikmed leiavad, et pole mingit kahtlust naiste prominentsest rollist noores kirikus ja toovad näite Pauluse kirjades Roomlastele, peatükk 16, salmid 1-5:  „Mina annan teie hooleks meie õe Foibe, kes on Kenkrea koguduse käsiline, et te võtaksite teda vastu Issandas, nõnda nagu sobib pühadele, ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja. Sest tema on abiks olnud paljudele, ka mulle enesele. Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mittte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused, ja kogudust nende (Priska ja Akvila) majas.“

Stanton kirjutab, „Paulus lausa viitab Priskale kui kaas-apostlile, ning spetsiifiliselt kiidab Foebet, kui preestrit – sõna, mida võib tõlgendada kui kirikuvanem, piiskop või apostel.“ 

Kuna Pauluse korraldused on olnud väga määravad naiste staatuse küsimuses, on oluline lähemalt uurida nende allikaid ja põhjuseid.  Komitee leiab, et paljud korraldused on vanad heebrea legendid, näiteks see, et naistel tuleb pea katta. 

Vast kõige enam naise staatuse kohta tsiteeritud Pauluse sõnum on 1. kirjas Korintlastele 14. peatükis, salmid 34-35: „Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb.  Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt.“  Miks selline korraldus korintlastele ja mitte roomlastele?

Stanton selgitab, et „korintlaste koguduses kippus olema lahkarvamusi ja vaidlusi ja naised ilmselt osalesid ning küsisid palju tülikaid küsimusi, seetõttu neil soovitati oma meestega kodus konsulteerida. Apostlil oli arusaam, et kõik mehed on piisavalt targad andma vajalikku informatsiooni igal teemal.  Teised aga on seda meelt, et naised ei tohiks kunagi arutada keerukaid küsimusi oma meestega, sest juhul kui nende arvamused on erinevad, võib tagajärjeks olla õnnetu kodu. Sellel teemal on nii palju eriarvamusi tarkade meeste hulgas, et vast oleks parem lasta naistel juhinduda oma kainest praktilisest mõistusest.“

Jah, Paulus annab mujalgi naisi alistavaid juhendeid, aga ta on andnud ka õpetust võrdsuse printsiipi silmas pidades.  Kirjas Galaatlastele 3. peatükis, 28. salmis ta ütleb: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“  

Need olid mõned lõiked Elizabeth Cady Stantoni raamatust „The Woman’s Bible“, mida võiks vaadata, kui etappi ristiusu arengus. Algaastail valitses ristiusu kirikut ladina keel, mida oskasid lugeda ainult vähesed, siis tõlgiti Piibel rahvakeeltesse ning sai laiemalt kättesaadavaks, 20. sajandil hakati mõistma Piiblit ka naistekeeles ning julgen väita, et pühakirjal on olnud roll demokraatliku ühiskonna arengus.  Olete teretulnud ENUTisse seda raamatut laenama.

Mis sai meie lootustest?

                                       Hando Runneligaa vabaduselikkumise ajal Tartus

3. mai Päevalehes oli artikkel selle kohta, kuidas Ansipi ja Putini poliitilisel retoorikal on ühiseid jooni. Kui olin artikli läbi lugenud, meenus mulle enda reageering paar nädalat tagasi, kui juhuslikult nägin Kanal 2-s kordussaadet 2007.a. toimunud rahutustest Tallinnas. Mõtlesin tol korral, et miks selline saade, sest pole ju juubeliaasta, aga siis meenus, et Eesti Meedia, mille juhiks on Reformierakonna propagandavõrgustiku liige Mart Kadastik, omab Kanal 2 ja ka ajalehte Postimees. Saates oli ka lõige intervjuust Ansipiga. Jälgisin tähelepanelikult Ansipi nägu, eriti tema silmi, ning sarnasus Putini näoga oli vapustav. Mitte üks lihas ei liikunud ta näos ja ta silmad lõikasid külmalt õhku ta ees, kui ta kommenteeris sündmusi linna tänavatel klassikalises nõukogulikus keeles. Objektiivselt analüüsides seda pilti ja arvestades Ansipi tausta ja aastatega, ma järeldasin, et need kaks meest olid tehtud samast puust ja et jesuiidi maksiim, ”anna mulle poiss esimeseks seitsmeks aastaks....” on oma töö siin teinud.

Üks hiljutine Ansipi väljendus kajastab Nõukogude stiili. Eesti Panga juhatus ei valinud tagasi asepresidente Rossi ja Minkat, kes olid enam kui 10 aastat kohta hoidnud Reformi toetusega, ning Ansip noomis juhatust, et ”nii ei käituta”! Juba pikemat aega olen olnud veendunud, et panga presidendi Andres Lipstoki palk on liiga kõrge (98.000 EEK kuus; 6263,23 EUR) ja et sellel Reformi soosikul on aeg ära minna. Loodetavasti juhatuse esimees Jaan Männik ning kolleegid viivad läbi põhjaliku puhastuse.

Lisaks kõigele muule teatas Ansip mõned päevad tagasi tavapäraselt, et ”valitsus ei saa alati ühiskonna arvamust kuulata”, nagu oleks ta olnud Jumala poolt määratud meie üle valitsema.

Tulles tagasi palga teema juurde, on muid küsimusi peale Eesti Panga presidendi palga.

Äripäevas oli lugeda 27. aprillil: ”Aasta tagasi riigihangete kokkumängu kahtluse tõttu kolmeks kuuks palgalangetusega karistatud töötukassa juhile Meelis Paavelile otsustati nüüd sotsiaalminister Hanno Pevkuri juhtimisel maksta preemiat eelmise aasta hea töö eest.” Paaveli palk oli mullu 44.800 EEK kuus (2863,24 EUR), mis on neli korda keskmisest suurem, 

Sellised kõrged palgad lemmikutele riigiasutustes on drastilises kontrastis kooliõpetajate palkadega. Kooliõpetaja keskmine palk Eestis on vähem, kui 1000 EUR kuus, samas on koristaja keskmine palk Euroopa Liidus 2000 EUR kuus. Õpetajad on küsinud palgatõusu tulevaks aastaks, aga rahandusminister Ligi, teatavasti Reformist, on ütelnud, et see ei ole võimalik. Põhjalik analüüs riigi eelarvest makstud kõrgete palkade – ka preemiate – kohta ning nende vähendamine nii, et oleksid võrdsed palkadega, mis on makstud professionaalidele hariduses ja tervihoius, on vajalik. Kui selle sammuga ka muud ei saavutaks, siis vähemalt edendaks õiglust ühiskonnas.

Ja Reformi koalitsioonipartner valitsuses, IRL, oli ka uudistes. Erakonna peakorteri hoone, mis osteti, kui organisatsiooni nimi oli Isamaaliit (enne liitumist erakonnaga Res Publica). IRL-il tekkisid majanduslikud raskused ning hoone pandi müüki. Lehes oligi hiljuti lugeda, et vene ärimees oli maja ära ostnud, mis iseendast on murettekitav, sest aina rohkem kinnisvara ostjaid ja äriasutajaid Eestis tuleb naaberriigist. Aga IRL-i hoone ost on täis sümboolikat, sest parteina on Isamaaliit sünonüümiks rahvuslusele, konservatismile ja venevastasele poliitikale. Muidugi, see et erakond käib rahaga hooletult ümber ja teeb samas otsuseid valitsuses, ei anna kindlustunnet riigiasjade ajamise suhtes.

Arvestades eelpool mainitud hoiakute ja otsustega ning sellega, et märtsis valitud juhid on võimul 4 aastat, ei näe ma ette häid päevi. Selline olukord on veel enam muret tekitav, kuna poliitiline opositsioon on praktiliselt hävitatud ja rahvas on väsinud, nagu ütles mulle hiljuti Andrus Saar (uuringufirmast SaarPoll), ning üldine hirm nii tuleviku kui ka oma töökoha pärast on käega katsutav. 

Ettekanne Korp!Indla konvendis Tartus

           Helle Kiiss minuga Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel 2006. aastal Tallinnas

Korp!Indla palus mul esineda 28. aprillil korporatsiooni konvendis Tartus ettekandega teemal „Naised Eesti ühiskonnas: päevakaja“.  Ettakanne oli järgmine:

Nagu võib arvata –  oletates, et minu maailmavaade on mõnevõrra juba levinud – on minu ettekande põhitees see, et demokraatlikus ühiskonnas on inimestel võrdsed võimalused, neid koheldakse võrdselt ja seadusandlus kaitseb võrdõiguslikkust.

Kust pärineb põhimõte, mis näeb inimesi võrdsetena? Teatavasti on ju valdav osa ajaloost täis ühiskondi, kus kehtis – või ka tänapäevani kehtib – klasside vahe, mõned on sündinud kõrgemasse klassi ja mõned lihtrahvaks. Sajandeid valitseti riike keisrite ja kuningate poolt, kes pretendeerisid Jumala poolt antud õigusele valitseda (divine right). Kuigi vahel sattus selliste isevalitsejate hulka ka naisi, ei tähendanud see mingil moel soolist võrdõiguslikkust valitsemises.

Võib väita, et arusaam ühiskondlikust korrast hakkas muutuma usupuhastuse ajal, mille kulminatsiooniks oli Martin Lutheri seisukoht, et iga inimene on võrdne Jumala ees ja kõik inimesed ühendatakse Kristuse kaudu võrdväärsetel alustel, nii nagu oli suheldud meestega, naistega, orjadega, ning erinevatest rassidest rahvastega kristluse algperioodil, esimesed kaks sajandit peale Jeesuse surma. (vt. Elaine Paigelsi teoseid) Ristiusk institutsionaliseerus peale seda, kui Konstantin Suur tunnistas ristiusu Rooma riigis seaduslikult lubatud usuks 313.a. ja hiljem, kui Rooma imperaator Teodosiuse määrus 381.a. kehtestas ketserluse riigivastaseks kuriteoks. Seega näeme ajaloos aina tihedamat koostööd kiriku ja riigivõimu (vaimse ja ilmaliku) vahel – institutsioonide vahel, mis oma loomuselt olid patriarhaalsed. 

Usupuhastus oli nii religioosne kui ka poliitiline murre, mis sünnitas Valgustusaja 18. sajandil. Üha rohkem rõhku pandi vabadusele ja õigustele, ning need olid ikka mõeldud meestele, kuid aja jooksul need mõisted laienesid ka naistele. Möödunud sajandil võitsid lääneriikides naised endale hääletamisõiguse, võrdsed võimalused haridusele ja elukutsetele. Kuni 20. sajandi alguseni olid Piibli interpretatsioonid määranud naisele alandava rolli ühiskonnas, aga erinevatel põhjustel, mida siinkohal aja piirangu tingimustes ei saa arutada, kerkisid pinnale ka interpretatsioonid, mis purustasid stereotüüpe ja müüte. 

Eeltoodud mõtted olid pakutud taustaks arengule, mis on ju pidev. Tänapäeval on meil vaja käsitleda soorolle vastavalt väljakutsetele ja vajadustele. Mina näen soolist võrdõiguslikkust kui praktilist ja demokraatlikku – ütleme inimlikku – suhtlemist ühiskonnas. Majandus on osa ühiskonnast, mida paraku mõned meie poliitikud ekslikult näevad kogu ühiskonnana, ning siinkohal ma keskendungi majandusteemale. 

Majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. 

Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.

Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust. 

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud.  Kui kutsekoolides  traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le.  Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded. 

Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele -  keskendunud kõrgkool.  Nüüdseks õpilaskond on 55% naised ja 45% mehed, aga  magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %) samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).

Eelnev on paljutõotav tendents.  Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?

Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ning kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.

Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid, pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks, kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost.  Muidugi, vastupanu oli suur  – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi – aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. 

Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas.  Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt. 

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust.  Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas. 

Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal.  Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt.  Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab. 

Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi ja kindlasti leidub neid ka Eestis.  Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point.  Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused –  erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.  Minu sõnum oma rahvale on: kui tahame olla jätkusuutlikud, vabanegem stereotüüpidest ja müütidest!

Aga miks ma tõin Norra näite?  Sest et Eestis on meil vaja sellega tutvuda.  ELis on juba samme astutud Norra mudeli rakendamise heaks. 1. märtsil 2011 kutsus ELi õigusküsimuste volinik Viviane Reding üles börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas 2012. a. märtsiks alla kirjutama lubadusele suurendada naiste osalust ettevõtete juhatuses. Selle ajani on ettevõtetel viimane võimalus näidata, et iseregulatsioon toimib. Ta loodab, et ettevõtted kasutavad seda võimalust ja seadusandjatel ei ole tarvis sekkuda. Kui aga edusamme 2012.a. märtsiks ei ole näha, lubab Vivian Reading: „... tuleb mul võtta seadusandlikke meetmeid.“.Tema eeskmärk on suurendada naiste osakaalu börsil noteeritud suuremate Euroopa ettevõtete juhatuses 2015.a. 30%-ni ja 2020.a. 40%-ni. 

Selline saab olema osa Eesti tulevikust.

Usalduse kriis

Paul Goble peakõnelejana (Ilvi Cannon vasakul) Connecticutis Eesti, Läti ja Leedu Allianssi 5. aasta juubelil.

Tasapisi on hakanud tekkima tunne, et Eestist on kujunemas riik, kus vabadust armastaval inimesel oleks ebameeldiv elada.  Alates Riigikogu valimiskampaaniast detsembris 2010 kuni siiani on olnud mitu sündmust, mis panevad mind mõtlema hommikusöögile Paul Goble’iga Washington DCs 2009. aasta jaanuaris.  Viidates Eestile arvas ta, et vabadus on käest ära libisemas.  Selle järel olen nimetanud Paul Goble’i muret mõnedele kaasmaalastele Eestis kuid selget seisukohta ei usaldata võtta. Paul Goble on poliitikaanalüütik, kes töötas erinõunikuna USA Välisministeeriumis Nõukogude Rahvusprobleemide ja Balti Küsimuste osakonnas ajal, mil Nõukogude Liit oli lagunemas.  Tol ajal president H.W. Bush’i Riigi Julgeolekunõukogu liige Condoleezza Rice ütles hr. Goble’ile, kes tugevalt toetas Baltimaade rahvaste vabadusliikumist: ”Sina ohjelda oma baltlasi.” Ja Paul Goble vastas talle, ”Sa pead aru saama, et need inimesed on valmis surema oma vabaduse eest. Sa ei taha ometi nende verd oma kätele?”

Lisaks sellele, et opositsiooniparteid Eestis on hävingul (protsess, mis tuletab meelde Martin Niemölleri “Kõigepealt tulid nad…..” ), on võimulolejad riigi ametiasutusi kasutanud oma poliitiliste eesmärkde saavutamiseks. Äsja möödunud märtstikuus toimus kolm olulist sündmust. 1. Olid Riigikogu valimised, mille tulemused kergitavad kahtluse, et tegemist oli häälte varastamisega e-hääletamise süsteemis, mille suurimad edendajad on võimul olevad erakonnad. 2. Riigi president andis oma allkirja eelnõule, mis annab võimudele suuremad õigused elanike telefonikõnede pealtkuulamiseks. 3. Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia avaldati kaitseminister Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel: "Sama moodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.” (Diplomaatia nr. 3, märts 2011).

Aaviksoo juhatab sisse oma teesi vihjega kübersõjale, kuid võib põhjendatult väita, et tema sügavalt veendunud maailmavaade leiab ka kasutamist, kui ta teeb olulisi otsuseid riigi poliitika asjus.

E-hääletamisega seotud probleemid vajavad lahendust.  Olles enam kui 15-aastase kogemusega endine valimiste korraldaja (Registrar of Voters) ühes Connecticuti osariigi linnas USAs, pean tähtsaks kodaniku õigust salajasele hääletamisele, mis on demokraatia põhinõue. Ma näen e-hääletamises mitmeid kodaniku õiguste rikkumisi ja praktilisi probleeme. Kui olin Mõõdukate erakonna liige, tutvusin Eesti valimisseadusega ja käisin vabatahtliku vaatlejana Tallinna kesklinna valimispunktides. Koostasin erakonnale raporti rikkumistest, mida olin näinud.  Minu teada ei võetud midagi ette selleks, et eksimusi vältida.

Seoses Jaak Aaviksoo manifestiga Diplomaatias taunis Tallinna ülikooli rektor Rein Raud kodanikuna Eesti Päevalehes (24.03.11) kaitseministri maailmavaadet ning arvas, et sellist ideoloogiat mõistaksid lääneriikides ainult holokaustieitajad. Teatavasti on holokausti eitamine demokraatlikes riikides kuritegu.  Et sellist ideoloogiat esindab valitsuse koosseisus olev minister, siis leiab Rein Raud, et on põhjust avalikult küsida koalitsioonipartneritelt - Reformierakonnalt ja IRL-lt: kas selline arusaam ajaloost, tõest ja identiteedist võetakse üle ka uue valitsuse poolt.

Rein Raua arvates peab Aaviksoo tagasi astuma.  Aga, missuguse otsuse tegi Aaviksoo erakond, IRL? Aaviksoo määrati uues valitsuses haridus- ja teadusministriks ning nii talitades sülitati kodanikele näkku.

Ja kolmandaks, Riigikogus vastu võetud justiitsministeeriumis koostatud õigusakt, mis lubab erandjuhtudel teha salajasi jälitustoiminguid mitte kohtu, vaid prokuratuuri loal - erinevalt põhiseaduses ettenähtust - sai president Ilvese heakskiitva allkirja.  Ajakirjanduse järgi (Eesti Ekspress 24.03.11) olevat president Ilves saatnud värske seaduse justiitsministeeriumisse lihvimiseks, detaile ajaleht ei andnud. Ilmselt Ilves ei taha olla vastuolus võimustruktuuriga, sest soovib, et Riigikogu valiks ta suvel tagasi presidendiks. 

Seoses eelmainitud uue seadusega ilmus masendavat informatsiooni elanike järele  nuhkimise kohta: endine keskkriminaalpolitsei direktor Andres Anvelt nentis, et mullu tehti 888 telefonkõneluste pealtkuulamise taotlust, millest 98 % rahuldati, aga ta arvab et tegelik inimeste arv, keda pealt kuulati, võib olla 30 000 - 40 000.

 

Äsjast rahvuslikku tragöödiat seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt: valetades ja varjates ning tõenäoselt mõjutades ka sportlast osalema tõe varjamises – kui sportlane ise üldse täpselt teabki, kuidas arstide ja treenerite meeskond temaga eksperimenteerib. Mis juhtub, kui samasugust valetamisega eksperimenteerimist kasutatakse riiklikul tasandil? Kas me võime olla kindlad, et selline praktika on riiklikul tasandil välistatud?  

Ei ole võimalik usaldada valitsust, mis õigustab petmist ja valetamist, ei ole võimalik tunda ennast turvalisena riigis, kus võimud rikuvad segamatult inimõigusi ja õigust eraelu puutumatusele.  Nii väikese riigi nagu Eesti ellujäämisvõimalused on suuremad, kui teda respekteerib ja toetab rahvusvaheline ühiskond. Valed ja ebaeetiline tegevus ei too meile vajalikku toetust ega respekti.  Kodanikel lasub kohustus nõuda uuelt valitsuselt, et see austaks demokraatlike institutsioone ja praktikat.  Selleks, et elada vabadena on vaja ka kodanikul meeles pidada, et vabaduse hind on pidev valvsus.  Ajalugu on seda näidanud.  Ei piisa ainult sellest, et käid valimas, kui vastav kuupäev ilmub kalendrisse.   

Vabariigi aastapäeva intervjuu

 
Kui oma riik oli veel taassündimata: Aastal 1990 ajakirja „Kultuur ja Elu" toimetuses. See oli tol ajal silmatorkavalt eestimeelne väljaanne, ühendades nii kodu- kui ka väliseestlasi, samuti dissidente ja rahvarindelasi. Vasakult: Paul Lüdig, Ilvi Jõe-Cannon ning paremal äärel seisab tema poeg Benjamin Cannon. Keskel seisvad daam ja noormees kahjuks ei meenunud ei pr Ilvile, ei „Kultuuri ja Elu" tollasele peatoimetajale ega ka siinintervjueerijale. Kui keegi tunneb-teab, võiks ühendust võtta!

 
Lugupeetud Ilvi Jõe-Cannon, Te tuletasite ennast eesti lugejale meelde 21. jaanuaril Delfi portaalis. Saite märkimisväärselt tähelepanu ja rohkeid kommentaare oma arvamusele „Miks Savisaare ümber on kõma, Sildami või Krossi ümber aga mitte?". Oma artiklis ütlete, et „meie riigis kehtib neoliberaalse poliitika tagajärjel plutokraatia ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole Eestist mõnda aega häid uudiseid oodata". Mida peaksime esmajoones muutma? Kas valimised võiks midagi muuta? Mis Teid Eesti elus kõige rohkem häirib?

Arvan, et meie ohjeldamatut majanduspoliitikat tuleb muuta. Näeme selle poliitika tagajärgi mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Lääne kultuuriruumis, ning on selge, et kihistumine on viimase 20 aasta jooksul süvenenud. Sellist situatsiooni nimetataksegi plutokraatiaks. Kuigi peaaegu 10 aastat tagasi sotsiaalteadlased osutasid Eesti ühiskonna ohtlikule nõrgenemisele (kaks Eestit), ei võetud ette samme, et pidurdada dispariteeti.


Valimised iseendast ei muudaks midagi, kui valitavate hulgas puuduvad ettepanekud, mis muudaks suunda. Praegune valimiskampaania näitab, et erakondadel pole visiooni ega julgeid ettepanekuid, mis konstruktiivselt arendaks meie majandust ja kultuuri. Minu meelest oleks meie rahvale loomulik kuuluda Põhjamaade kultuuriruumi tänu meie geograafilisele asendile, ajaloole ja traditsioonidele. Selleks, et jõuda Põhjamaade kultuuriruumi, on vaja muutust. 

Olen kindel selles, et mida rohkem me sisemiselt võtame omaks väärtused, millega Põhjala riigid on järjepidevalt heaoluriikide ja kõige vähem korrumpeerunud maade hulgas, leiaks lahendusi paljud meie hädad.
Mis mind häirib Eestis kõige rohkem? Olen iga päev õnnelik, et Eesti on taas iseseisev riik pärast pikka pimedat ööd. Aga mis häirib, on see, et meil on kujunenud eliit, kes on kiilunud end tippu kinni ega taha uusi tulijaid ligi lasta. Viimases Sirbis (18.02.11) TTÜ professor Kuno Janson käsitleb seda teemat kaunis põhjalikult (soovitan kõigil tema artiklit lugeda).

Mäletan, et tulite Eestisse laulva revolutsiooni kõrglainel, olite ühiskondlikult hästi aktiivne, aga rohkem olite vist seotud Eesti Kongressi kui Rahvarindega. Kas Teile ei tundu, et tänases Eestis on mõlemad pooled rohkem või vähem õnnetud - rahvarindelased ütlevad, et „sellist Eestit me küll ei tahtnud", ja vaevalt et eestikongreslasedki nii väga õnnelikud on selle üle, mis toimub. Kas usute, et need kaks vabaduse tulles lahku löönud tiiba - rahvuslased ja keskerakondlased - võiksid Eesti tuleviku nimel koostööd teha? Või on lõhe parandamatult laiaks rebenenud? Kas eestlased üldse enam suudavad üksmeelt leida?

Olin küll Eestis 1990. a. kevadest kuni sügiseni ning aktiivselt seotud vabadusliikumisega, aga ei eelistanud ühte või teist tiiba. Käisin Eestis suhteliselt tihti alates 1971. aastast ning tutvusin paljude kirjanike, kunstnike jt ühiskonnas silmapaistvate inimestega. Peale Hirvepargis toimunud meeleavaldust 1987. a. ja järgmisel kevadel Rahvarinde loomist võtsin ühendust leedulaste ja lätlastega oma koduosariigis (Connecticut) ning organiseerusime Balti riikide toetuseks. Organisatsiooni nimi oli Estonian, Latvian and Lithuanian Alliance (ELLA) of Connecticut. 

Molotovi-Ribbentropi lepingu 50. aastapäevaks kutsusime Rahvarinde juhatuse liikme Mati Hindi meie meeleavaldusele peaesinejaks. 1990. a. olin pikka aega Eestis ja osalesin küll Eesti Komitee üritustel. Suurema osa ajast olin „Kultuuri ja Elu" toimetuse ruumides, mida arvukalt külastasid inimesed Läänest, ning tuli vahendada inglise ja eesti keelt. Samalaadset kirjalikku tööd oli ka palju. 

Mis puutub üksmeelsusse tuleviku nimel, siis arvan, et selline soov on utoopiline. Igas riigis leidub erimeelsust ning demokraatlikus riigis seda talutakse. Koostöö on teistlaadi asi. Meil on põhiseadus, mis annab eesmärgid riigi korraks ja tegevuseks. Erakondade kohustuseks on tegutseda põhiseaduse raamides ja, kui nad osutuvad võimule valituks, tuleb neil koostöös kokku leppida. Ikka ja alati on ühiskonnas neid, kelle arvamused erinevad valitsuse omast. 

Teie hea sõber Mati Hint on ühes oma intervjuus öelnud väga tabavalt, et „eestlaste religioon on ahnus". Kas jagate tema seisukohta? Te olete palju maailmas ringi käinud, kas sellist varjamatut ahnust, eriti eliidi hulgas, ilmneb ka  mujal?

Pean Matist ja tema seisukohtadest lugu, aga siiski ma ei saa nõustuda selle väitega kõigi eestlaste kohta. Meie hulgas on inimesi - võib-olla mitte palju! -, kelle religioon on midagi muud kui ahnus.  Siin ma soovitaksin taas professor Kuno Jansoni artiklit, milles ta analüüsib meie ahnusekultuuri põhjuseid.

Ahnusekultuuriga võib tõepoolest üle piiri minna. Mõni aeg tagasi Indrek Tarand väitis, et Toomas Hendrik Ilves peaks edasi olema president, sest Eesti riik on liiga vaene, et maksta nii presidendipalka kui ka ametist lahkunud presidendi hüvesid. Indrek, sellepärast ei oleks küll vaja ebapopulaarset presidenti ametis edasi hoida! Vali mind presidendiks, ma maksan oma rahast hr. Ilvesele ametipensioni kinni!

Olete väliseestlasest muutunud kodueestlaseks ehk Teie suund on olnud vastupidine praegusele üsna hirmutavale väljarändetrendile. Mis Teid siin võlus, miks Teie leidsite tagasitee, aga tuhanded Teie saatusekaaslased ei ole leidnud?

Kiusatus on vastata - „eestlase jonn". Arvan, et otsus tagasi tulla tehakse isiklikul tasemel. Mina ja mu kaasaegsed olime põgenemise ajal, 1944. aastal lapsed. 50 aastat hiljem, kui Eesti taasiseseisvus, olid paljud meist pensioni lävel vanavanemad. Kui oled juba nii sügavalt ühiskonda sisse elanud, pole kerge otsast peale hakata, eriti kui sul sünnimaaga polnud sidemeid okupatsiooniajal. Minu omapärane situatsioon võimaldas mul tulla tagasi Eestisse 1997. aastal ja tänu heale tervisele aktiivselt osaleda ühiskonna arenemises. 

Kas Eesti osaleb Teie meelest globaalpoliitikas? Kas Eestil üldse on iseseisev välispoliitika?

Oleneb, mida peetakse „osalemiseks". Väikese riigina ei ole meil piisavalt ressursse, et tegutseda globaalselt. Eesti riik on mitme rahvusvahelise organisatsiooni liige ja meie roll neis tuleneb organisatsiooni eesmärkidest.
Võiks küsida: kas eksisteeribki iseseisva välispoliitikaga riiki? Kõigi riikide valitsused on pidevalt erinevate survete all ning selleks, et kaitsta oma riigi huve, mis on välispoliitikas primaarne, on tegelikult vaja leida partnereid.

Kuna olete endine ameeriklanna, küsiksin, kuidas võiks ennast tunda praegu USA, kui Hiina jõuab talle järele, ja kui ennustatakse, et peatselt Hiina möödub Ameerikast. Kusjuures Obama ei toonud õnne õuele?

USA-s on paljud inimesed tuleviku üle mures. Aga mitte ainult USA-s, vaid paljudes riikides on see nii. Mulle tundub, et probleemiks ei ole majanduslik edu, vaid poliitilised raskused, mis võivad olla tagajärjeks, kui USA peaks kaotama oma juhtiva rolli. President Obama väljakutsed pärinevad eelmistelt administratsioonidelt: suurim majanduskriis peale 1929. aastat, sõjad kahes kohas, terrorismioht riigi piires, pinged Lähis-Idas - kui nimetada ainult suuremaid. Obama võttis ametikoha üle 20. jaanuaril 2009 – kahe aastaga ei ole võimalik leida lahendusi sellistele probleemidele. 

Palun tutvustage ennast: kes olid Teie vanemad, kuidas sattusite USA-sse, kuidas on kulgenud Teie enda pereelu? Ja lõpetuseks võib-olla mõni soovitus või märguanne või tähelepanek Eesti noortele: kuidas edasi elada, millele loota?

Olen sündinud Viljandis 11. oktoobril 1937 põlluharijate pere teise lapsena. Ema põgenes nelja lapsega Läände 1944. a. augustis ja isa läks rindele. Olime Saksamaal pagulaste laagrites (Ameerika tsoonis) kuni 1950. aastani, mil avanes võimalus immigreeruda USA-sse. Esimesed kaks aastat olime meie, lapsed, kiriku lastekodus. Siis kolisime Connecticuti, kus emal õnnestus leida tööd, millega ta teenis piisavalt, et majapidamist sisse seada. 

Koolis hakkasin käima Geislingenis asunud pagulaste laagris. Jätkasin kooliõpinguid USA-s. Hea õppijana õnnestus mul minna stipendiumide toel ülikooli (Connecticuti Ülikool B.A. Ajalugu, 1961) ja ka magistrantuuri (Indiana Ülikool M.A. Politoloogia /Vene ja Ida-Euroopa Instituut, 1965).

Magistrantuuris kohtasin oma tulevast abikaasat, kellega abiellusin 1964. a. Läksin elama Lõuna-Carolinasse, kus mu mehe esivanemad olid elanud juba Ameerika revolutsiooni ajast. Nad olid töösturid ja nende ridades leidus ka haritlasi ning juriste. Meil sündis kaks last.

Lahutasin 1971. a. ja tulin tagasi Connecticuti, kus kasvatasin oma lapsi ja osalesin ühiskondlikus elus. Eelpool juba viitasin oma tegevusele Balti riikide vabadusliikumises. Mu poeg on ehitusettevõtja Floridas ja tütre pere kolis suvel USA-st Singapuri, kui väimees võttis vastu VISA International'i Head of Corporate Relations koha.   

Mida soovitada Eesti noortele? Hari ennast, hari ennast, ja veel kord hari ennast! Hoia oma tervist, ole aus, pea meeles vanasõnu ja armasta.

Küsinud URMI  REINDE, Kesknädal 23.02.11

Soolise tasakaalu teemast

Ameerika Kaubanduskoda Eestis juhatuse liikmed Stefano Grace ja Ilvi Cannon annavad üle tšeki Eesti Toidupanga juhatajale Piet Boerefijn'ile

 

Oma tegevuse ning sõnavõttude tõttu olen saanud omale külge sildi „feminist“, kuigi olen alati seletanud, et minu maailmavaade on demokraatlik ning selle alla kuulub ka soolise võrdõiguslikkuse põhimõte. 

Kahtlemata Eesti riik on patriarhaalne, kuid sellegi poolest olen näinud arengut aastate vältel, mil siin elanud. Toon mõned näited.

See oli aastal 2000, kui olin juba mõnda aega olnud seotud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) tegevusega. Ühel päeval ütlesin Julia Laffranque’ile (luges sel ajal juurat Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Tallinna filiaalis ning samal ajal töötas Justiitsministeeriumis eesti ja EL seadusandluse kooskõlastamise juures), et kas ta ei annaks mõnele õpilasele ülesandeks uurida soolise diskrimineerimise aspekte eesti seadustes.  Umbes pool aastat hiljem küsisin Julialt oma ettepaneku kohta.  Ta vastas, et oli mitmele tudengile teinud sellise ettepaneku, aga mitte keegi ei julgenud teemat käsitleda.  „Ei julgenud?“ olid aga sõnad, mis mind vapustasid. 

Umbes samal ajal olin taotlenud Tallinna Rotary klubi liikmeks astumist peale klubi koosolekutel osalemist pikemat aega. Võtsin sellise sammu tuttava USA rotariaani soovitusel, kuna olin palju koostööd teinud rahvusvahelise Rotary’ga ning tema arvates oli mul õige aeg organisatsiooniga liituda.  Tõsi küll, tuttava Rotary klubi kaudu olin organiseerinud Eesti noortele võimalust õppida USA’s vahetusprogrammi raamides ning sama klubi värbas mind oma meditsiini teemalise projekti realiseerimiseks Eestis 1993.a. Selle sama projekti tegemise eest määrati mind ka Rotary auliikmeks ja Paul Harris Fellow’ks. 

Tallinna Rotary klubi ei võtnud mind aga liikmeks. 2004.aastal asutati Tallinn International Rotary klubi ning mind kutsuti klubiga liituma.  Pidulikul õhtul, mil värsketele klubiliikmetele pandi Rotary märk rinda Tallinna Rotary klubi ühe liikme poolt, ma nimetasin viimasele, et taotlesin tema klubi liikmeks saamist aastaid tagasi, kuid mulle öeldi „ei“.  Mainitu vastas, et nemad ei taha naisi klubisse.   

Eestist sai Euroopa Liidu (EL) liige kevadel 2004, aga enne seda oli Riigikogu sunnitud vastu võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse.  Ega erakonnad tahtnud sellist seadust, aga ilma selleta ei oleks riik saanud EL’iga liituda.

Möödusid aastad.  Vesteldes noore naisega ühel üritusel kutsusin teda külastama ENUT’it ning ta vastas mulle, et kui tema seoks ennast sellise organisatsiooniga, ei antaks talle Eestis tööd.

Nüüdseks oleme jõudnud nii kaugele, et Euroopa Liit plaanib kehtestada üleeuroopalised kvoodid, kui palju peab suurfirmade juhtkondades olema naisi. Konkreetset informatsiooni selle kohta on oodata aprillis siseturu volinik Michel Barnier’i poolt. 

Mullu käsitlesin seda teemat, peale seda kui olin tutvunud sama seadusega Norras ning teinud omale selgeks seaduse tagamaad.  Esinesin ka seminaril ettekandega „Sooline tasakaal ettevõttes“ ning maikuus saatsin sama pealkirjaga artikli ajalehele Äripäev, mida aga ei avaldatud. 

Avaldaksin selle aga nüüd siin:

Sooline tasakaal ettevõttes

Ajaloos saab näha arengut majanduses ja lihtsustatult öeldes: tehnoloogiline areng on olnud lahutamata osa majandusest ning ajendanud muudatusi. Oli aeg, mil oli vaja mitu tugevat meest, et puu langetada ja ära viia.  Nüüd sõidab masin kohale ja praktiliselt üks mees, kellel pole üldse vaja lihaseid pingutada, võib terve metsa lagedaks teha ühe päevaga (muidugi sõltub metsa suurusest!).

Aga kui mees tuleb sellise masinaga toime, miks ei võiks seda ka naine.  Pidagem silmas, et füüsilist jõudu polnud vaja. Oli vaja oskust masinaga ümber käia. Arvan, et mul pole vaja puust ette teha, missuguses kehaosas inimese oskuseid arendatakse.

Mida ma tahan ütelda, on see, et majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. 

Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.

Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust. 

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud.  Kui kutsekoolides  traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le.  Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded. 

Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele -  keskendunud kõrgkool.  Et saada värskeid andmeid õpilaskonna kohta ma võtsin ühendust õppeosakonnaga.  Seal tuldi mulle vastu öeldes, et sellist soopõhist statistikat neil pole aga nad muretsevad need andmed mulle.  Esmaspäeval (26.04.10) mulle teatati, et naisi on 55% ja mehi 45%.  Üllatuseks oli aga ka neile, et magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %)  samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).

Eelnev on paljutõotav tendents.  Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?

Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.

Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid, pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks, kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost.  Muidugi, vastupanu oli suur  – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi – aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. 

Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas.  Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt. 

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust.  Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas. 

Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal.  Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt.  Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab. 

Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi.  Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point.  Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused –  erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.  

P.S. 15.02. Äripäevas ilmus minu tekst toimetatuna:

Tehnoloogiline areng on olnud lahutamata osa majandusest ning ajendanud muudatusi. Oli aeg, mil oli vaja mitu tugevat meest, et puu langetada ja ära viia. Nüüd sõidab masin kohale ja praktiliselt üks mees, kellel pole üldse vaja lihaseid pingutada, võib terve metsa lagedaks teha.

Aga kui mees tuleb selle masinaga toime, võib seda ka naine. Füüsilist jõudu pole ju vaja, on vaja oskuseid.

Majandus pole ammu enam see, mis ta oli varem. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. Sõja ajal pidid mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle. 

Sõja lõpul öeldi naistele: “Täname, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et nad tulevad tööturul toime. Pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimuski kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suur tung kõrgkoolidesse. Seega on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust.

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis poleks stereotüübid pragunenud. Kui kutsekoolides õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid juba suhtes 35:65. Neiud on sisenenud infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt meestele. Väidetavalt on see murrang ajendanud klientide nõuetest.

Meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline (patriarhaalne tegevus) ei jää vee peale.

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust. Kes arvab, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis toon näiteks ameeriklanna Candace Flemingu, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suure firma mänedžerina ning oma asutatud ja juhitud tarkvarafirma. Ta on ka kahe lapse ema. Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point. Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused – erinevusi on mõlema sugupoole siseselt.

Inimkaubandusest ja prostitutsioonist

                                                 Taani inimkaubandusvastane plakat

Kriip

Koomik Eric Seufert kirjutas hiljuti ERR’is (19.01.11), et põhjus miks õppida eesti keelt, on näidata, et sa ei ole Kriip (inglisekeeles „creep“).  Mida ta sellega mõtles?  Ta pidas silmas neid inglise keelt rääkivaid mehi, kes käivad Tallinnas joomas ja seksimas. Kohalikud mõtlevad neist kui „Kriipidest“, ütleb Seufert.

„See kõndiv hormoon lendas Tallinnasse Ryanairiga ning elab kolm päeva pikka vendluspidu vanalinnas.“_­/..../

Tallinn on paksude ja keskealiste meeste mänguväljak, kus igaüks neist eeldab, et  kohalikud peavad neid teenindama.

„Ja miks ei ole veel oksendatud selle ilusa kiriku treppidele? Vajatakse minu teenust,“ tundub olevat ainukeseks mõtteks nende peas.

Paraku see on tegelikkus.  Enne kui Ryanair pani oma graafikusse Tallinna, easyJet oli juba aastaid toonud pidutsejaid ja ohjeldamatuid kutte meie pealinna.

Juba aastaid on ühiskonda teavitatud prostitutsioonist ning  inimkaubitsemisest, samuti koostööd tehtud lobbigruppidega balti riikides, põhjamaades ja Brüsselis (olen ise tegelenud nende teemadega). Eksperte eesti ministeeriumides ning politseis koolitatati järjest enam ja ka Palermo Protokoll ratifitseeriti Riigikogu poolt 2004. aastal, mis kohustab riiki võitlema naiste ja lastega inimkaubitsemise vastu. Eesti Kirikute Nõukogu on esitanud pöördumise valitsusele, milles paluti keelustada seksi ostmist ning tõkestada inimkaubandust. Aga tulemusi ei ole kahjuks veel näha.

Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi aruannetes võib leida Eestit riikide hulgast, kes ei pööra piisavalt tähelepanu rahvusvahelise inimkaubanduse probleemidele ning omame ikka veel sellist räpast reputatsiooni.

Euroopa Liit (EL), mille liige on Eesti alates 2004. aastast, on kuulutanud 18. oktoobri inimkaubitsemise vastu võitlemise päevaks, et juhtida täiendavat tähelepanu sellele tõsisele ühiskondlikule probleemile. Õnnetuseks möödus see päev Eestis mullu nii, et meie valitsusel ei ole ette näidata vajalikke samme selles valdkonnas. 

Eesti karistusseadistikus pole sõnagi inimkaubandusest ehk kuriteost kui sellisest. Justiitsministeerium ei pea vajalikuks lülitada seadustikku inimkaubanduse paragrahvi.  Minister Lang on juba aastaid olnud seisukohal, et kuna Eesti karistusseadustikus on olemas sellised kuriteo koosseisud nagu piinamine ja orjastamine, siis hõlmavad need ka eespool mainitud kuritegusid.

Õnneks pidi Justiitsministeerium siiski mullu tähelepanu pöörama uue seaduse koostamisele tänu Euroopa Komisjoni uuele direktiivile, mis soovib karmistada inimkaubitsemist. Asjaga venitamise tunnusmärgid on aga siiski olemas.

Presidendi õigusnõunik Ülle Madise on samal seisukohal justiitsministriga, et Eesti karistusseadustik hõlmab inimkaubitsemist.  Alles novembris ta selgitas mulle: „Asi ei ole selles, et seadust ei oleks, mis võimaldaks inimkaubitsejaid või peres vägivallatsejaid karistada. Seadus on olemas, aga täitmisega on raskusi. /..../ Kui inimkaubanduse või perevägivalla eest ei suudeta karistada praegu täiesti olemas olevate normide toel, ei suudetaks ju ka siis, kui sätteid muuta.” 

Tegelikkus on palju keerulisem.  Need vähesed inimkaubitsemisega seotud kohtumenetlused on lõppenud peamiselt sellega, et mees jalutab vaba mehena kohtust välja.  Isegi kui on mõistetud süüdi, on see määratletud mõne teise paragrahvi all ja vastavalt sellele ka karistus, mis peaaegu eranditult on alati tingimisi.  Nii ei ole aga ainult inimkaubitsemises vaid ka kupeldamises.  Enamus kupeldajaid võtavad üles oma endise tegevuse. 

Varem olid paremad võimalused peatada inimkautsejaid riigipiiri ületamisel, aga sest ajast kui Eesti on EL’i liige pole piiri kontrolli EL’i ruumis.  Puudub täpne statistika inimkaubitsemise ja prostitutsiooni kohta ja andmed on kokku pandud saadavast informatsioonist.  Ainuüksi Tallinnas on hinnanguliselt 50-100 bordelli, milles tegutsevad 37 % prostitueeritud naistest riigis. Hinnanguliselt 3000 inimest müüvad oma keha meie riigis. See tundub olevat liiga kõrge, kui arvestada, et umbes 5 aastat tagasi see arv oli umbes pool sellest.


Tuleb täheldada, et prostitutsioon ei ole Eestis keelatud. Reformierakond ja IRL (peale taasiseseisvumist Mart Laar Isamaaliidust [nüüd IRL] pooldas prostitutsiooni legaliseerimist riigikassa täitmiseks), kes on olnud võimul suurema osa ajast ning järjepidevalt kaitsnud prostitutsiooni, kui inimese valiku õigust. Keelatud on aga prostitutsiooni vahendamine ja ruumide rentimine prostitutsiooni eesmärgil.  

Arvestates eelpool kirjeldatut, olen hakanud mõtlema, et kas riigivõimu ükskõiksus inimkaubitsemise ja prostitutsiooni suhtes ei ole seotud raha mõjuga? Hiljuti avalikkus sai kuulda, et seadust saab osta 32000 krooni (2045 euro) eest.  Kui seadust saab osta, siis kindlasti saab ka osta selle takistamist.

Kvislinglik pärand: Siim Kallas

                                         Pojaga isa haual Viljandis 1990.a.

Ajaleht The Telegraph teatas 11. jaanuaril, et Euroopa kontrollikoja endine liige Maarten Engwirda süüdistab Siim Kallast kui Euroopa Komisjoni asepresidenti ja korruptsioonivastase võitluse volinikku aastatel 2004-2010 uurijatele tugeva surve avaldamises, et nood näitaksid raha väärkasutusjuhtumeid kergemana kui need tegelikult olid. 

Maarten Engwirda oli 15 aastat Euroopa kontrollikoja liige Hollandist ning läks pensionile 15 päeva enne süüdistuse avaldamist.  

Päev peale sellist uudist oli Päevaleht Online’l Kallase pressiesindaja kommentaar: „Süüdistused Siim Kallase aadressil on täielik laim. Kaalume tõsiselt kohtusse pöördumist”.

Kohtumenetlus võib ju küll toimuda aga on võimalik, et selle objektiks saab olema hoopis Siim Kallas ja mitte Maarten Engwirda.

The Telegraph’i uudised ei tohiks meid üllatada.  Siim Kallase nimi on olnud seotud pikka aega ebaseadusliku tegevusega, millest kõige kuulsam on peale Eesti iseseisvuse taastamist10. miljoni USA dollari kadumine ajal, mil ta juhtis Eesti Panka.  Kuigi meie ühiskonnas on inimesi, kes olid selle sündmuse lähedal, ei saanud tollaselt kehtinud poliitilises õhkkonnas Kallast vastutusele võtta.  Vastupidi, tema persooni ja karjääri järjest edendatakse.  Praegu on ta Euroopa Liidu volinik ja asepresident juba teist korda.
Tulles tagasi miljonite dollarite kadumise juurde, hämmastas mind Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkiriku Nõukogu otsus anda Siim Kallasele kõrgeim tunnustus – Maarja medal. Saatsin pärast seda Nõukogule alloleva kirja:

Toomkoguduse nõukogu                                                                       

Tallinna Piiskoplik Toomkirik                                                             

Kiriku plats

Tallinn
14 november 2005

Lp. Toomkoguduse nõukogu liikmed,

Käesoleva aasta 29. oktoobril toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Toompäevade avakontsert, mille kavas oli ka Toomkoguduse Maarja medali andmine Siim Kallasele teie poolt. Kavalehel on lugeda, et eelnimetatud autasu antakse härra Kallasele muu hulgas tema panust tunnustades „eetiliste põhiväärtuste kaitseks, abielu ja perekonna tugevdamisel“. Lehel on ka lühike elulugu, milles on mainitud tema ametiaeg Eesti Panga presidendina 1991-1995.

Luteri kirik sündis protestina, kui 1517.a. Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma väited Vatikani patukaristuse kustutuskirjade müümise vastu.  Martin Luther on olnud minule eeskujuks ajaloolise suurkujuna juba koolipõlve ajast ja tema tõekspidamiste vaimus ma ka avaldan käesoleva protestikirja. 

Ma küsin, kuidas teie kui kristlased saate võõbata üle Siim Kallasega seotud kuritegusid käsitledes neid, kui eetiliste põhiväärtuste kaitsmist?  Teatavasti süüdistati Siim Kallast  üle 10 miljoni USA dollari varguses ja kuigi kohus ei saanud teda süüdi mõista kuriteo aegumise ettekäändel, siis see ei tähenda, et ta polnud selle raha vargusega seotud.  Ajaloos on palju näiteid sellest, kus kohus ei saa tuvastada süüd ning süüalune jalutab kohtust välja vaba mehena.  Üks suhteliselt hiljutine näide sellest oli O.J. Simpson, keda süüdistati Kalifornia kohtus oma naise ja tema sõbra mõrvas, aga mees jalutas kohtusaalist välja „not guilty“. (Teine kohtumenetlus määras kahjuhüvitise kahe inimese seadusevastase surmamise eest).

Selle rahavargusega on seotud ka mitmeid perekondlikke tragöödiad.  Tänapäevani on kahtlane Eesti Pangas töötanud jurist Urmas Kaju autoõnnetus, mille tagajärjena hr. Kaju elujõud on otsas ja  Põhja-Eesti Panga ametnik Aare Tomson lasti maha oma kodutänaval.  Mõlema perekonnad kannatasid rängalt ja tänapäevani vaikitakse nende sündmuste üle.

Istudes kirikus ja vaadates pealt seda lavastust Toomkiriku altari ees, ma mõtlesin oma isale, kes koolipoisina läks vabadussõtta. Kes  kogu oma elu oli kompromissitus opositsioonis kommunismiga, kannatas Stalini Gulagis ning kodumaale tagasi jõudes, astus õppima Luteri kiriku pastoriks.  Ta ordineeriti Toomkirikus, sellesama altari ees, kus nüüd koguduse juhatus andis medali mehele, kellel oli  edukas karjäär kommunismi ajal. Ürituse kavalehel on nimetatud, et Siim Kallas lõpetas Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi alal cum laude, aga vaikitakse sellest mida ta tegi enne 1991.aastat. 

Mõtlesin ka, mis on toimumas Eesti Luteri kirikus, et jumalakojas kiidetakse heaks vale ja valskus?  Kiriku ülesanne institutsioonina on ju vale vastu välja astuda.  Kas ei ole kirjutatud - ”Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele...“?  Selles samas kavalehes on ka lugeda, et varem on Maarja medali saanud president ja akadeemik Lennart Meri.  Eesti president ta oli küll, aga ta pole kunagi olnud akadeemik selle sõna sisulises ja akadeemilises tähenduses. 

Arusaadavalt meil ja teistes riikides, kes vabanesid kommunismi totalitaarse võimu alt Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjena, on olnud, erinevalt endiste fašistliku korra riikidest, endised kommunistid võimustruktuurides ja see on tekitanud raskeid väljakutseid.   Jättes seljataha Eestile nii rasked aastad ja okupatsioonide viljad, ei tohiks kirik lasta ennast kompromiteerida.  Just käesoleval raskel ja tõeotsimise ajal, on vaja ühiskonnas institutsiooni, mis seisaks kindlalt õiguse ja moraali eest.  

Nõukogude okupatsoooni ajal luuletaja Hando Runnel kirjutas, et isamaa pale on ilus, kui sealt ära pühkida „kõik, mis on vale“.  Totalitaarses poliitilises süsteemis oli peaaegu võimatu valet ära pühkida, aga meil on nüüd iseseisev riik ja oleme vabad valet ära pühkima.  On taunitav rääkida kirikus rahvale Siim Kallasest, kui eetiliste tõekspidamiste kaitsjast, kasvõi juba sellepärast, et see kahjustab kiriku rolli meie ühiskonnas.  On taunitav, kui mitte absurdne, ülistada vabas ühiskonnas Siim Kallase rolli Euroopa Komisjonis, kui kättesaadav on informatsioon tegelikkusest.  Mu tütar elab oma perega Brüsselis ja käin seal külas.  Kuna mu väimees on ühes suures firmas juhtival kohal, sattun ma Brüsseli ladviku seltskondlikele üritustele. Peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga, küsisin ühel üritusel, mida on kuulda Eesti voliniku kohta.  Vastaja mõtles ja ütles „Ah ja, too endine kommunist“!? 

Väidaksin, et patt pole see, et Siim Kallas oli kunagi kommunist, vaid see, et ta pole kunagi  tunnistanud üles ja kahetsenud oma patte.  Kristlike väärtustega inimene teeks seda. Kahtlemata kiriku uksed peavad olema avatud ka patustele, mida me kõik ju oleme vähemalt Luteri doktriini järgi, aga enne kui keegi pühakuks lüüakse, peab see patune ikka Kanossas käima selle asemel, et endale ostma puhta isiksuse.  Martin Luther protestis patukaristuse kustutuskirjade müümise vastu.  Mis toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 29. oktoobril?  Kas mitte indulgentsi müük?  /...../ Raske on uskuda, et teie ei ole teadlikud Siim Kallase minevikust. Antud olukorras kristlane tunnistaks oma eksitust ja paluks Siim Kallasel Maarja medal tagasi anda.  Tahan uskuda, et näete vajadust seda sammu võtta.

Lugupidamisega
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog

Ajal, mil Toomkiriku Nõukogu andis Siim Kallasele Maarja medali, oli Nõukogu koosseis Reformierakonna liikmeid täis (Reformierakonda kuulub ka Siim Kallas). 
Nii mõnedki aastad olen tõdenud, et endised Kommunistid on Eesti riigis kõrgetel ning mõjuvõimsatel  ametikohtadel ja selle tagajärjedest ühiskonnale. Just nimelt Reformierakonnas on kõrgeim protsent endiseid komparteilasi.  

Meenub intervjuu ühe norralasega peale riigi iseseisvuse taastamist.  Norralane küsis mainekalt eestlaselt, et mida juhtivad tegelased otsustavad teha silmapaistvate endiste Kommunistidega ning kas järgivad nad sama poliitikat, mis toimus endistes fašistlikes riikides? Eestlane vastas, et nemad teevad teisiti, mille peale norralane ütles, ”Siis te kannatate veel kaua.”  Norralasel oli õigus - demokraatliku korra loomine Eestis on olnud raskendatud tänu meie kvislingutele. 


P.S.  Maarja medal ei küsitud Siim Kallaselt tagasi.

Riigikogu valimiste kampaaniast

Meenub Eesti Päevalehe veergudel 10.12.2009.a. avaldatud The Economist’i ajakirjanik Edward Lucas’e artikkel, mille pealkirjaks oli „Uus Eesti lugu: heade uudisteta?“ Tõepoolest ei ole meil olnud häid uudiseid. Oleme tagasi 2005.-2006. aastas oma majanduse suurusega ja ainult võlakoorem on oluliselt suurem, täheldas Indrek Neivelt möödunud aasta sügisel. Ebavõrdsus on süvenemas, eriti soolises palgalõhes, mis on suurim Euroopa Liidus. Isegi euro saabumist uue aasta algul tervitati maailma meedias euroala kriisi kontekstis ja ennustati finantskriisi jätkumist. Miks see nii on? Meie riigis kehtib plutokraatia neoliberaalse poliitika tagajärjena ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole mõneks ajaks oodata häid uudiseid Eestist.

Nõustun Hans Luige arvamusega, et meie väikeses riigis on eri valdkondades kujunenud oma eliit, kes kiilub end tippu kinni, kogudes majandusharud enda kontrolli alla, ega taha uusi tulijaid ligi lasta. See ongi plutokraatia. Osa sellisest olukorrast on poliitika, mis tõkestab demokraatliku riigi omapära - poliitilise opositsiooni tekkimist; selle tõendina oleme näinud erakondade lõhkumist.

Käes on riigikogu valimiskampaania ja selle avalöögiks tuli enne jõule võimukoalitsioonilt süüdistusi Edgar Savisaare vastu, et ta on oma poliitika toetuseks üritanud Venemaalt raha saada. Nõuti kapo informatsiooni avalikustamist. Nii tõmmatigi riiklik eriteenistus poliitikasse (seaduspärases riigis nimetataks seda võimu kuritarvitamiseks), sest kapo avalikustas 21. detsembril dokumendi, milles Postimees.ee (21.12.10) artikli järgi „Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin lubas Keskerakonna esimehele ja Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja Tallinna abilinnapeale Deniss Boroditšile, et Keskerakond saab parlamendivalimisteks 1,5 miljonit eurot toetust“.

Seejärel läks asi segasemaks. Lendasid sõnad nagu „riigireetur“, „mõjuagent“, „kriminaalmenetlus“, asutati „tõekomisjon“ jne.  Nii peaminister, kui ka president pidasid praktiliselt loenguid eetikast ja demokraatiast, kuigi mõlemal on luukered kapis ja nad järgivad plutokraatliku korra kaitsemise poliitikat.

Ei saa väita, et pooldan või kaitsen löögi alla pandud erakonda. Olen erapooletu demokraat.  Jälgides sündmusi politoloogina Eestis on mul tekkinud lihtsalt küsimusi. Miks on Keskerakonna ümber paisunud meedias meeletu kõma, aga näiteks 2010. aasta kevadel avaldatud teave Toomas Sildami seotusest KGB-ga ei tekitanud samalaadset arutelu meedias?  Tegemist ei ole ju tavainimesega:  Toomas Sildam on vabariigi presidendi avalike suhete nõunik, mis tähendab seda, et tal on ligipääs riigi saladustele. Väidetavalt ei ole KGB’l „endisi“.

Pöördumine Maalehe lugupeetud ajakirjaniku Peeter Ernitsa poole selles küsimuses tõi vastuseks: „Eesti ühiskond on sedavõrd paksu nahaga, et ei imesta kahjuks enam millegi üle.“  See ilmselt on nii, sest Riigikogu liikme Jaanus Rahumäega seotud skandaal varjatud vara ja avaldamata rahaallikate üle ei ole Reformierakonnale takistuseks tema kandideerimisel Riigikokku.  Ainukeseks hoiatuseks siiani on olnud, et ta enam ei juhi riigisaladustele ligi pääsevat kapo-komisjoni, kui ta peaks valituks osutuma.

Vaid mõned päevad tagasi oli uudiseks Eerik-Niiles Krossi kandideerimine Riigikokku Eestimaa Roheliste ridades.  Kui arvestada hr. Krossi seadusevastaseid ja kahtlaseid tegusid on selge, et ollakse veendunud miski ei pane eesti ühiskonda imestama.  Ta kavatseb võita ja isegi siseministri kohale saada.

Kuna skandaalid, mis ei ole seotud Keskerakonnaga, ei tekita meedias lärmi, siis tuleb järeldada, et Edgar Savisaarest loodud fuuria meedias on osa valimiskampaaniast, eriti kui arvestada sellega, et olulised süüdistused ei ole tuvastatud ja riigipea selgitused ei ole veenvad.

Konstruktiivne tegevus ei nõua ainult probleemide ja puuduste esitamist, vaid ka ettepanekuid lahenduseks.  Kuidas meie ühiskond saaks areneda plutokraatiast demokraatia suunas, see on keeruline lugu.